Just nii nagu pealkiri ütleb, võin küll öelda kõik lihtlausetega ja igavalt, nii et tõeline mõte jääks enamustele arusaamatuks.
Hommikul ärkasin vara. Sõin grillliha, maitses hää. Olin terve päeva kodus. Õhtul käisin poes, tore oli. Üldiselt on palju asju juhtunud. Äge.
Hmmm.... niimodi juhtub igakord, kui ma teen blogi lahti ja olen valmis kirjutama. Ennast avama neile, kes võtavad vaevaks seda blogi lugeda. Muidugi on võimalus lihtsalt rääkida ja põhimõte taustaks jätta nende lausete keskel, mis teevad sissekande pikaks ja pealtnäha huvitavaks.
Kahjuks pean endale tunnistama, et seda ma vist olengi siin teinud. Nagu blogi nimipealkirjaski, räägin palju... aga ei ütle pea midagi.
Kuid ma teen katse. Proovin midagi "öelda", mitte lihtsalt "rääkida".
Viimasel ajal olen ma tihtipeale vaadanud peeglisse ja mõelnud, et kas selline ma tahangi olla või selline olla on lihtsam. Küsimus on sellest, et ma tihtipeale valin alati olukordadest lihtsaima variandi. See on näiteks üks põhjus, miks ma TTÜ'd ei lõpetanud. Ma ei saanud ainepunkte vähegi raskematest ainetest kätte, seda seetõttu et panin rõhku arvutis õppimisele. Kui tuli aga raamat kätte võtta ja pühendada paar tundi vaimsele pingutusele. Tähtsam oli resultaat - oma punktid kätte saada ja kõik. Vahet pole kas saavutan selle õppides vähem või spikerdades. Endale teadustades, et see on vale, lasin ikka samas tempos edasi. Muidugi ajas see ka ennast vahel närvi, kuid no lihtsam oli pingutusteta tee valida.... tol hetkel.
Muidugi lõpuks tuli see tulemustes välja. Raskemad ained, mis eeldasid iganädalaselt mitmeid töötunde ka kodus, neid ma ära ei teinud. Näiteks Füüsika I ja Mat. Analüüs.
Kuid nüüd ma arvan ja loodan, et ma olen parem inimene. Kaitseväes ma lubasin endale, et võtan kokku ja panustan rohkem õppimisele ja arengule, ma annan endast parima, et saavutaksin seda. Kuigi laiskusepisik on mulle sisse integreeritud, proovin seda talitseda :)
Esimene kõva pähkel siin on kaugõpe TTK's. Kaugõpe tähendab 60% rohkem kodutööd, kui päevasel, But I can Handle this. Esimene nädal on möödas, nüüd saan pureda koduseid töid, back-up variandina kasutan Rauno ja ta materjali abi, kuid loodan, et seda ei juhtu (erandina füüsika konspektid, sest neid meil ei õnnestu saada).
[See on lubadus iseendale ja enda lubadust murda ma ei taha, sest see on ülim patt.]
Minu teine eesmärk kooli koha pealt, on saada järgmiseks aastaks päevaõppele. Tuleb lihtsalt 100% oma kava ära teha ja võimalikult heale keskmisele hin
Hmm.... ma siis mainin ära ka tänase päeva nagu see alguses on tehtud, aga veits pikemalt.
Ärkamise kohta ma tegelikult ei tea, kas oli vara või ei. Tean ainult, et olin päris väsinud ja ei tahtnud kuidagi voodist välja tulla (järelikult on ju vara). Kuid mõne aja jooksul sai enda silmad lahti aetud ja verigi vähe rohkem käima. Kui oleksin täna üksi kodus olnud, siis oleksin taas kella kahe või kolmeni maganud, sest selline poolväsinud tunne oli sees (kuigi olin juba 10 tundi vähemalt maganud). Siiski, oli Marika mu kõrval ja ta oli ka just ärganud, seega ei saanud edasi magada. Hommikutervituseks ma edastasin talle just enne ärkamist nähtud une, et see mul meelest ei läheks.
Kahjuks enamus und läks meelest, kuid ütlesin talle, :"Ma nägin unes, et ma lugesin lehest 8 langevarjuri surma kohta. Kellegil neil ei avanud hüppe ajal langevari."
Imelik uni....
Kuskil lõuna aeg sai otsustatud grill-liha tegemine ahjus. Lihatoote nimi oli Route 66 ja maitses maru hästi. See nägi välja ka nagu kuskilt ameerika filmist, suur, pruun ja isuäratav lihatükk...... delicious.
Paralleelselt lihaküpsetusega tahtsime üle pika aja piibutada, kuid vooliku puhastamise käigus tuli väga palju mustust sealt välja. Lausa raske kirjeldada, kui palju. Alguses oleks justkui naftat sealt välja tulnud. Selline süsimust vesi. Seda sai seda kordamööda puhastatud umbes veerand tundi ja ikka leidus voolikus mustust. Selle peale loobusime oma plaanist teha suitsurõngaid ja nautida piipu.
Ei läinud kaua aega, kui kell oli 4 ja Marika hakkas kodu poole sammuma. Mina jäin koju ja vaatasin terve õhtu "How I Met Your Mother'it".
Pean mainima, et see on väga hea sari ja vaatasin peaaegu 4. hooaja lõpuni, aga pool 10 õhtul ma tundsin ennast järsku nii tühjana. Et kuradima tolgus olen ikka, terve õhtu kodus passinud ja oma läptopist kaugemale, kui 100cm läinud vaid korra. Seda ka vetsus käimiseks.
Siis otsustasin, et pean välja minema. Läksin Rimisse. Kuigi tõesti mingit soovi ei olnud endale midagi soetada... Kujutate ette väikest last, kes tahab poest kõike? Vot ma olin selle väikse lapse vastand. Isegi Coca-Cola jättis mind maru külmaks. No lihtsalt ei tõmmanud. Samuti ei tõmmanud saiakesed, kummikommid, krõpsud, lihapallid, piim, kohukesed.... ehk siis mitte miski, mida ma tavaliselt poest soetan, kui sinna lähen sihita. Kuid täna oli see minek vähe teistsugune, sest ma ei läinud sooviga endale miskit hamba alla saada, vaid tahtmisega kodust välja minna.
Pärast lettide vahel tiirutamist otsustasin tervisliku ostu kasuks. Võtsin ananassimahla ja 3 mandariini, mis müüdi apelsini pähe ja sain seetõttu nad 20 sendiga. Järjekorras seistes nägin sõbrannat, keda pole ammu näinud. Sain talle pärast ostu tšau öelda ja lehvitada. See tegi mu poeskäigu veel paremaks. Tagasi sai kõnnitud aeglases tempos, sest Siilis on õhtul väga mõnus kõndida( ärge mõelge, et paneelmajade vahel naudin kõndimist. Sõpruse puiesteest Tondi poole jääb mõnus piirkond, kus on eramajad). Hea mõnus vaikne kant, mille tänavaid mööda kulgesin vaikselt kodu poole. Koju jõudes oli olemine vähe parem, sest see oli esimene kord, kui täna väljas käisin ja sain veel ühe hea tervisliku ostu ka teha.
Ütlen ühe hea lause, mis vahel edasi viib.
Werner Erhard - "Well, fool is probably not down very far from where you are if you're worried about it."
Ja nii on.
Peace out. Ma nüüd lähen lõpetan oma päeva ära ja lähen vaikselt tõmban kerra.
Head ööd!
