Ainult puhas ving.

Täna sai voodist vist vale jalaga välja astutud. Olemine paha ja eestlase kombel lihtsalt tahaks vinguda. Kodustega pean pingutama et normaalset vestlust aretada, seda seetõttu et pea on agressivseid mõtteid  täis.
Usun et asi on mitme halva asja kokkulangemisest tingitud, mis omakorda on vist tulnud rõvedast kaelavalust.
 Mis siis pinget pakub -
1. Kurja juur tundub olevat kaelavalu, mis tekkis eile keset päeva. Tuul tõmbas läbi ja tõmbasin vist lihase ära. Radikuliidiks ei julgeks asja nimetada, sest selle eelduseks on põletik. Pea liigutamine on väga piiratud ja väga palju pingutust kael ei talu. Näiteks pikali olles ei saa pead tõsta. Grrr..
2. Kaotasime mängu - läksime küll 1-0 ette mu nurgalöögist, kuid lõpuks tuli kaks väravat karistuslöögist ja seis oli pea peale pööratud. Kiidan vastaseid hea mängu eest!
* kohtunik oli tänases mängus täielik tainapea, kohutav lausa. Tundus et sel vennal oli M. Hundi eufooria peal ja seetõttu lasi kohati liiga jõuliselt mängida, lisaks tegi ta mõned muud kohutavad otsused. Näiteks lõi vastane palli välja, kuid aut anti ikka neile. Õnneks ta otseselt mängu ära ei otsustanud, aga vihale ajas ta ikka ja kohati rikkus mängumeeleolu. Kuid mis sa ikka IV liiga kohtunikust tahad.
3. Kõht on tühi, kuid isu pole. No tühi kõht ajab vahel tõredaks, mis teha.
4. Trennist pole ikka palka kätte saanud, rohkem kui kuu juba üle läinud. Sellele mõtlemine iga päev ajab ikka närvi küll, eriti seetõttu et oleks vaja ka veidike arveid maksta ja Laurilt Robbie Williamsi pileti lõpuks välja osta. Loodan et esmaspäeval tuleb raha üle, kui ei siis mainin neile oma kurja meelt juba 4. korda. :)
5. Päeva video unustasin teha, kuid enam pole millestki teha. Tuleb selline mittemidagi ütlev 1 sekund sinna, damn!

Oeh, vot kui hea siin veidike kiunuda, kohe kergem. Nüüd lähevad veel klapid pähe ja lasen valjul muusikal oma kuulmist veidike kahjustada.


Ciaoo! :)


Btw. Üks laul lisandus mul treeningulisti. Kergelt motiveerib.

The Effects of LSD

Vaadake pildi keskele 45 sekundit ja pärast seda vaadake toas ringi.

Natuke Sitsiiliast.

Kes reaalselt viitsib ka seda lugeda, siis võite endale selle huvitava laulu taustaks panna. Mulle igatahes meeldib.



Reis algas 24. märtsil ja meie lend väljus õhtul kell 9. Sõit polnud otse Sitsiiliasse, vaid läksime läbi Milano. Kohale jõudes pidime ootama järgmist lendu, mis läks järgmisel varahommikul. Öö, ehk siis järgnevad 6-7 tundi tuli veeta lennujaamas. Alguses tundus see vägagi kerge ülesandena, et mis seal siis ikka, sõjaväeski sai ju passitud tühja. Kahjuks oli see oodatust raskem. Öösel jäi vägagi väike osa lennujaamast avatuks ning seegi oli rahvast täis. Päris palju võis seal näha kodutuid või muid kerjuseid, kes tulid ööseks sooja. Samuti oli palju meiesuguseid, kes ootasid järgmist lennukit. Meie "spot" ei olnud ka just kõige parem, otse välisukse ees. Juhuslikult pidi sealt iga poole minuti tagant keegi sisse või välja käima nii et tuul ikka külmetaks meid. Õnneks oli soojendusravim seal kohe olemas. Nimelt tõi üks venelastest (12-st inimesesest oli vaid kaks eestlast, mina ja Kaur) liitrise Jack Danielsi, Coca ja pani topsid lauale. Alguses viski küll väga ei kutsunud, aga hiljem otsustasin seda kibedat jooki ikkagi manustada. 

Aega läks aga lõpuks saime lennujaamast minekut teha ning järgmise lennuga mafioosode saarele minna, 

lennuk viis meid Palermosse, kust edasi suundusime oma tulevasse kodukohta - Lentinisse.
Lentini on Siracusa provintsi eeslinn. Linn iseenesest ei olnud midagi erilist, nagu väikelinn ikka. Kuid meile oli see midagi uut, seega vaatamist jätkus.
Seltskond löödi meil alguses pooleks, üks pool ööbis ühes kohas, teine pool teises. Kui läksime oma öömaja üle vaatama ja sealset majaperemeest nägime, siis tekkis korraks hirm nahka. Miski oli ta puhul valesti. Ta oli küll selline tavaline õlipats, keda antud kultuuriruumis kohata võib, aga siiski miski tekitas kahtlust. Selle peale tõsteti kohe kisa ja see öö meil jäi seal majas viimaseks. Teda sai kutsutud P-tähelise ropu sõnaga, mõelge ise mis sinna käia võib.
Päev läks edasi ning varsti tuli lõunasöök peale. Süüa oli palju ja ega seda kõike oli alguses raske ära süüa. Selline tore 3käiguline söömaaeg oli. Koosnes eel-eelroast, eelroast ning siis pearoast. Selle kõrvale toodi meile mitu kannu veini, õlu, Coca-Colat ja vett. Alkoholianumad said meil alati kiirelt tühjaks ja lauda tuli tihti vägijooki juurde tuua.
Sama päeva õhtul saime natuke jalgpalli ka mängida. Mäng toimus kohalike tegelaste vastu ja kruusaväljakul. Vägagi huvitav oli elus esimest korda mängida täismõõtmetes kruusaväljakul. Tunne oli umbes sama kindel kui korkidega butsadega talvelibeduses. Vastaste tase oli ka üllatavalt hea, mis siis et nende seas oli ka pensionäre. Mängus oli tunda et neil oli asi veres ja nad teavad mida teevad. Väga imeline oli see, et kõikide mängijate puuted olid head (kõikidel mängijatel kes me vastu mängisid), mitu korda läbis mu pead mõte, et kuradi mõnus oleks vastaste satsis mängida.

Teisel päeval pidas sai meie vingumisest asja ja meid toimetati teise kohta elama. Paigutati teistega samasse korterisse. See tähendas et nüüd oli 4-5 inimest per tuba. Õnneks keegi toas ei olnud norskaja, seega sai selle kenasti üle elatud.

Järgnevast 2-3st päevast pole midagi erilist välja tuua. Võib öelda et harjusime uue linnaga ja käisime ringi. Poodides oli harjumatu see, et kaardiga maksmised toimusid igal pool oma süsteemi järgi. Ühes kohas pidi vähemalt eurose ostu tegema, teises kohas vähemalt 10 eurose, kolmandas kohas pidi sularaha otsima hakkama. Samuti oli huvitav olla turist linnas, kus neid tavaliselt ei satu. Kohaliku rahva seast paistsime vägagi hästi välja. Nimelt samal ajal kui nemad oma musta värvi ja paksude talvejopedega ringi hullasid, siis meie riietusstiil sarnanes Eesti suvisele - ehk siis lühkarid ja särk käes, et ikka nahk ikka pruunimaks läheks. Väljas oli pea +20 kraadi ja kõrvetav päike.

Esimene suurem reis oli meil provintsipealinna. Tegu oli üsnagi kena linnaga ning selle mereäärne külg oli vapustav - Vesi oli helesinine ja merepoolne linnaserv oli kaitstud kõrge müüriga. Sai käidud see mereäärne ala läbi ja siis linna tagasi mindud, seal väikene tiir tehtud ja siis kiiruga tagasi bussi peale. Kui kodulinna tagasi jõudsime, siis läksime turniiri avamisele. Suht igav oli seal.Järgmine päev algas meil juba turniir.
Viimane lihv turniiriks läks ikka parajalt aia taha, vähemalt poolele meeskonnal, kes otsustasid juua kella 5ni hommikul. Esimene mäng algas kell 9 hommikul, selle me kaotasime, viimase minuti penaltist. Suhteliselt nukker, aga arvestades asjaolusid, mitte üleliialt. Mõned tunnid hiljem mängisime ka teise mängu, selle mängu kaotasime 3-0, kaks esimest väravat olid penaltist. Turniir oli meie jaoks praktiliselt läbi.
Kuna oli suur RViimases mängu ajaks olid sisepinged juba üpriski suured, tänu taevale et ma vene keelt ei oska ja seda ei kuulnud ega kaasa saanud rääkida. Mäng lõppes meie jaoks taaskord kaotusega. Kuna oli selline vägev tähtpäev nagu Suur Reede, siis otsustasime õhtul linna minna ja koos kohalikega pidutseda. Kohalikus kultuuriruumis oli see suur sündmus. Terve linn oli tänavatel. Seal on huvitav tava, kus linnarahvas käib antud õhtul kõik kirikud läbi. Õhtul läksime linnaplatsile..... ... jooma. Kohalikud vaatasid meid samamoodi nagu vaadataks kaelkirjakuid põhjapoolusel. Olime tolle õhtu atraktsioon nende väljakul. Inimesed tundsid huvi ja tulid rääkima.Õhtu läks kiirelt mööda ning alkoholi sai liigselt tarbitud, lausa nii palju, et ei mäletagi millal viimati nii purjakil olin.
Pildil meie kodustaadion.


Järgmine päev mängisime viimase mängu alagrupis. Motivatsioon oli kõigil maas ning sisepinged suured. Kuna mu vene keele oskus on puudulik, siis pean olema õnnelik et sellest otseselt aru ei saanud ega kaasa osanud rääkida. Viimase mängu kaotasime.
Turniir oli meie jaoks läbi! Kohati olin õnnelik selle üle, sest sai keskenduda puhkusele.

Viskan veel üheks vahepalaks oma viimase aja lemmikesitaja - Imagine Dragons
 Imagine Dragons - It's Time


Päev pärast turniiri finaali otsustasime pärast lõunat koos Kauriga, et ei viitsi tagasi apartmenti minna. Läksime linna elurajoone avastama. Käisime huvitavates vahetänavates ja nägime kus kohas enamus inimesi linnatänavatelt elavad. Matka kõige kaugemas punktis hakkas üks lahtine koer meid taga ajama. Sealt sai hetkeks hea adrenaliinilaksu ja 200m hiljem tekkis õhku juba vali naer.

Järgmine päev saime suuremale välireisile. Võtsime sihiks Etna, maailma ühe aktiivseima vulkaani. Teel sinna ületasin ennast - sõitsin mägiliftiga. Sõit polnud küll kõige hullem, aga ega ta meeldiv ka polnud, sest lift jäi tihtipeale minujaoks põhjendamatult seisma. Esimese korraga võttis korra värina sisse, kuid hiljem harjusin sellega. [Kes ei tea, siis ma kardan kõrgust ning maapinnast 4+ meetrit kõrgemal olemine on juba kerge eneseületamine].
Liftiga üles jõutud, siis tegime mõned kohustuslikud turistifotod, seejärel jätkasime retke tipu poole. Kahjuks täitsa lõppu ei jõudnud, sest seal olid kohutavad tormi-iilid. Ise küll üritasin edasi minna, aga sahamees kes seal oma masinaga toimetas tegi mitu korda puust ja punaselt selgeks et asi liiga ohtlik ja et pöörake tagasi.
Tagasiteel sai veel üks lahe nõlv avastatud. Sinna minek oli pärituult, mis tegi asja vägagi hõlbsaks. Tagasi tuli tulla meeletus vastutuules. See üsnagi ebameeldiv ja raske teekond, mis siis et pikkust oli tol teekonnal ainult 50-100m. Läksime tagasi mägiliftide poole, millega alustasime mitmesaja meetri pikkust teekonda oma bussi juurde.
Suht igav video sellest, kuidas Etna pealt alla sõidame.

Järgmine päev käisime ilusas mereäärses linnas nimega Taormina. Seal viibisime kuskil 5 tundi, seejärel siirdusime rongiga Cataniasse.
Catania oli vägagi räpane linn. Väga palju immigrante, vaeseid ning mustlaseid. Samuti nägime ühte prostituuti, kes istus ühte autosse ja suundus raha teenima.
Läks natuke seiklemist ja aega, et jõuda linna tsentrisse. See oli üsnagi kaunis paik, aga väga palju seal aega ei andnud veeta. Nägime seal mõnda toredat ausammast, ühe väga ilusat parki ja suurt ajaloolist kirikut.
Pargis olles nägime kuidas Etna natuke oma väge näitas. Natuke paugutas ja tossutas seal. Sealt paiskus taevasse tuhapilved, mistõttu me ühel pool Etna't väga palju päikest ei näinud.



Olid viimased päevad Sitsiiliat veel nautida. Kohalik mees, see kes meile sealset elu korraldas, pakkus välja et läheksime kaeksime rannajalka platsi üle, mis asus Taorminas, ja ütles et näitab pärast seda meile Ristiisa võtteplatse. Asi ei olekski saanud enam paremaks minna.

Võtsime siis selle reisi ette.
Alguses läksime Vahemere äärde. Seal polnud miskit erilist, turiste polnud ja tuhapilved tõkestasid päiksekiiri, mis oleks ilma palavaks teinud. Kuid siiski seal panin ma oma jalad esimest korda elus Vahemerre, jeeee.Sealt edasi läksime kohta nimega
Gola dell'Alcantara. See oli üks väga ilus org, kus oli valge vesi ja selle oru seinad nägid välja justkui draakoninahk mõnest ulmefilmist. Pärast orust lahkumist oli kummaline kokkusaamine kohaliku tegelasega, esialgsete andmete järgi oli ta antud linna meer. Ta tuli väga ilusa audiga kohale, siis nad rääkisid seal meie tuttavaga, surusid seejärel kätt ja läksid laiali. Me olime seal justkui ta tummad sõbrad ja lihtsalt ... olime.


Viimaseks sihtpunktiks jäi see kõige magusam - Ristiisa võtteplatsid. Selleks väikse linna nimi, kuhu saabusime, oli Fora d'Agro. Linnas avanes meeletult hea vaade Etnale, rannajoonele ja tuhat meetrit madalamal olevale linnale.

Amateur footage.


Järgmisel päeval ootas meid tagasilend. Sõitsime teise Sitsiilia otsa, et sealt alustada lendu Kaunasesse.
Leedust Eestisse transportis meid 8-kohaline kaubik, kõik mahtusid sinna ilusti ära, sest osad võtsid kodutee autoga ette. Natuke hirmuäratav fakt oli see, et meie autojuht oli sõitnud 8 tundi jutti ning meid transportides tuli tal teine samapalju juurde. Vahepeal pandi jutukad mehed ette istuma ja sellega hoidsid ta ilusti üleval.


Veel huvitavaid tähelepanekuid sealse elu kohta:
* Kenad eestlannad on meid ära hellitanud, mistõttu kohalikud naised ei paistnud üldse kenad välja.
* Liikluskultuur oli olematu - Eesõigus oli sellel, kes enne tuututas oma pasunaga. Samuti oli valgusfoor aktiivne ainult paar tundi päevas ning seegi oli vist värvipimedatele.
* Linnatänavad olid üllatavalt räpased. Inimesed loopisid rahuliku südamega oma rämpsu maha, lisaks sellele lendlesid igasugused flaierid ja ajalehed igalpool ringi.
* Sitsiilia maastik oli väga ilus ning see tegi seal ringisõitmise alati nauditavaks.
* Nad ei oska üldse inglise keelt. Näiteks kui tahtsime teada kus on rongijaam, siis kasutasime inglisekeelset sõna "train". No sellest ei saanud nad aru. Lõpuks kui sai vedurihäält tehtud, tsaha-tsaha, tsaha-tsaha, tshuuu-tshuuuuu, siis lõi kuppel nende peas särama ja hõikasid: "Aaaaaa, Trenooo!!"
Muidugi seejärel juhatasid nad meid mööda väänlevaid tänavaid teise linna otsa, itaalia keeles. Õnneks sai asi rahulikult lahendatud, sest tuli paar tuttavad vastu, kellega me koos sinna liikusime.
Ning sellega ongi reisijutud läbi. Polnudki väga paljust rääkida. :)


Lõpetan nüüd, be cool people!
Ciao!