Enne mini-kõne räägiksin paarist asjast.
Tunne.
Käisin isa ja õega Tartus, kus ta leppis kokku kohtumise ühe oma parima sõbraga, keda ta aga polnud pärast nõuka aja lõppu näinud. See oli lihtsalt nii kuidagi emotsionaalne tunne, mu isa, kes ei pabista kunagi, tegi kohapeal ringe ja tatsus ja oli ilmselgelt närvis. Ootasime natukene ja siis ta tuligi. Seda rõõmu mis oli tunda, ei anna kirjeldada. See oli nagu ETV saates "Otsides sind" (vms.).
Pärast linna peal kõndides nägi ta veel paari endist klassivenda, need kohe ei uskunud oma silmi. Heh, tol päeval sai enda isa nooruse kohta lahedaid asju ka teada. Näiteks see, et tal oli kunagi hull pahmakas peas ja kuidas nad pidu panid jne., kuid selle jutu ma jätan ära, teil oleks igav.
Mõte.
Vahepeal ma mõtlesin, et mis siis, kui poleks eales olnud kolooniaid. Kõik mandrid oleks justkui eraldi populatsioon. Mõtlesin, et kuivõrd erinev oleks praegult maailm.
Näiteks.
1) Austraalia ei oleks niivõrd Briti pärane, seal elaksid põlisrahvad.(mis oleks vb juba hävitatud).
2) Euroopa oleks pretty much same, ainult ühtsem ja vähemate sõdadega.
3) Venemaa + ülejäänud Aasia, ei oska midagi vägevat prognoosida.
4) Lõuna-Ameerika. Kõik see loodus, mis seal on, ilma Eurooplasteta võiks see koht veelgi ilusam ja produktiivsem olla.
5) Ameerika - Seal valitseksid indiaalased.
6) Aafrika, ehk oleks maailma rikkaim jagu, seal oleks ohtralt süüa ja võib-olla oleks piisavalt finantsi, et kõrbestumisega võidelda.
Aafrikat pakun rikkaks seetõttu, et sealsed maavarad võetakse hetkel ju valgete poolt ära. Samas, ehk poleks üldse teemantid siis hinnas?
Kõne.
Pikka juttu ma siia ei hakka kirjutama, ega ma ju aastateks ära ei lähe, ainult mõned kuud. Igastahes, pean siis oma kiire kõne.
Sõbrad, kallid ja tuttavad, enda lahkumise eel tahan öelda mõtet, mis võib kõlada kulunult ja labaselt, nimelt, ilma teieta poleks ma see kes ma olen, sest teie olete mina. Ilma selle seltskonna mõjutamiseta võiksin ma olla mingi suvaline oss, ülbe spordipoiss, hull panomees, omadega ... joodik, eraklik nohik, ..., ...., ..., ... edasi võib vist oma kujutlusvõimet kasutada, aga mõte on selge. Igastahes, olete just teie voolinud minust selle Kaarli. Kui mõelda meie seltskonna persoonide peale, siis ma tunnen nii mõningas kohas ära, mis omadusi ma neilt salamahti ja eneseteadmata olen üle võtnud. Ma usun et see on vastastikune, justkui magnetid, mis üksteist mõjutavad. Lisaks on nüüd mõned kuud eemal üks karakter meie grupis, mis rolli ma täidan seal, see on teie otsustada. Kes on naljamees, kes on teravmeelne, kes on kloun, kes on ..., ... jne. mis rolli ma täidan, do not know.?
Hea on see, et ma saan teile koguaeg mõelda, kõikide lahedatele omadustele, kuna igalühel meist on vähemalt 1 isiksuse tunnus, mis meid teistest erinevaks muudab. Eks ikka headele asjadele mõtlemine teeb rasked asjad lihtsaks, right?
Säästan teid asjatust jutust ja ütlen teile head aega, mõnda aega teid ei näe, loodan et liialt palju maha ei maga.
PS. Lauri, saada mulle MM'i mängude tulemused smsiga. :)
Head suve jätku!
Siiralt,
Kaarel Anton.
06.07.2010
Monday, July 5, 2010
Tuesday, May 11, 2010
Teine pool.
Grissu sünnipäev.
Helistasin too hommik Raunole üle, et mis kell ta siis autoga kohale kärutab, kas 1 või 3, minu õnnetuseks vastas ta et kell 1. See sundis mind kiiremini liigutama. Tegin hommikul jõudu ning seeriate vahepeal(iga seeria vahel 5min) tegin muid toimetusi. No 5 mintsaga jõuab palju asju teha - hambad pesta; nõud ära pesta; ase ära teha; riided selga ajada; mitte midagi teha - ja nii edasi.
Kui sai piisavalt tehtud, panin padavai kodu poole teele, et käbe pesus ka ära käia. Noh, ei teinud ka seda nii käbe, ca 15mintsa passisin duši all. Tulin duši alt 12:50 välja ja Rauno helistas, et kas ma olen juba valmis, vastuseks sai ta : "Eeeem...wtf?" (või midagi taolist), pea oli märg ja enamus kõnest ma ei kuulnud, kuid panin riidesse ja läksin alla.
Kiirustasin asjatult, sest Rauno jõudis ca 15minutilise hilinemisega. Sain selle aja vältel naabreid jälgida. Mind pani imestama, et niivõrd üürikese aja jooksul jõudis sealt 5-6 naabrit mööda käia. Pani mõtlema, et kas see oli juhus või pole ma lihtsalt seda varem märganud.
Kui Rauno jõudis, läksime Grissu maja ette, võtsime asjad peale ja asusime teele.
Rapla lähistel tegime peatuse. Seal nägime ~15 kena motikat - damn, they were nice!
Nüüd jätan 10 rida kirjeldust vahele, sest sealt pole midagi oodata.
Kui külalised hakkasid saabuma, siis hakkas asi vaikselt käima ka minema. Panime piibu püsti, mille me Grissule kinkisime. Tasapisi hakkasid inimesed alkoholi pruukima ja hakkasime mängima....seltskonnamängu (ei mäleta selle mängu nime) :)
Esmalt räägiks siis Grissu sünnipäevast.
Õhtu oli üsnagi chill. Tantsisime, väheke laulsime, kuulasime kvaliteetset muusikat ja olime lihtsalt mõnusad.
Hilisõhtul või varaöösel, kuidas kellegile, kolisime püstkotta ja istusime tsipa seal. Tuli seal sees küttis selle koja ikka parajalt kuumaks ja see tegi seal istumise suht mõnusaks, sest külm tuul ei häirinud enam üldse.
Vahepeal lõi Ott teel püstkotta oma pea ära. Plärtsti peaga vasu lauda.
Huul oli parajalt paistes ja ninast jooksis vahepeal verd.
Magamine oli ainus halb asi seal sünnipäeval, sest me magasime kõik külg-külje vastas ja seda kokkupressitult, külje pööramiseks polnud ruumi. Und seetõttu ei saanud, sest pidevalt suri kas käsi või õlg välja.
Unetuse käigus sai öösel päris mitu korda kuulda, kuidas keegi ropsimas käis, tehes seda kas üle rõdu ääre või siis natukene diskreetsemalt, minnes majast kaugemale.
Kui keegi vahepeal rõdul roopis, siis tuli silme ette pilt tüüpilisest USA filmist, kus suuremate joomingute käigus noored ropsivad nii akendest kui ustest välja.
Hommikul pea valutas. Seda, kas see oli pohmakast või külmast, ei oska ma öelda.
Kokkuvõtteks, oli täitsa tore sünnipäev ^.^
Reedene mäng
Mäng läks suhteliselt aia taha. Treenerit polnud, meeskonnas valitses juba teist mängu anarhia. Mängu lihtsaim element oli ära kaotatud - söötmine.
Vastaste ainus värav tuli minu pealt, magasin mehe maha. Kuid sain asja natukenegi heastatud, sest meie ainus värav tuli ka minu pealt (hokis oleksin saanud assisti).
Kuna väravavaht ei saanud ise väljalööke sooritada, siis panin tema eest ja pika palliga panin ette, kus poolik jätkas selle ründajale ning tema lõi värava.
Enesetundest
Viimasel ajal olen täheldanud, et mul on koguaeg paha tuju. Enesetunne on lihtsalt pidevalt väga s*tt. Tõstan häält inimeste vastu, kellelle vastu tavaliselt ei tõsta. Ei viitsi midagi kirjutada, ei taha õppida, isegi jalgpall ei paku huvi.
No üldiselt jookseb tase alla, ei tea kas seda klassifitseerida sterri alla või ei.
Selline tuju pole olnud päevi, vaid nädalaid. Kuid mis siin ikka halada, tuleb üle olla ja ise luua selliseid tegevusi, mis tooks ka hea enesetunde tagasi.
Tänane uni
Tänane uni oli suhteliselt mõnus, kuid nagu tavaliselt, ka imelik.
Olin mingi seltskonnaga merel, me hulpisime seal. Mingi hetk tundus, et need 3-4 kaaslast olid mu sõbrad, teine hetk tundus, et nad olid tuntud näitlejad. Kes nad olid, ei oska öelda, sest ei näinud kellegi nägu. Ujumine oli ka seal naljakas, sest me pigem kõndisime seal vees, ainult et pool keha oli vee all. Mingi hetk ma nägin, et seal oli väikene saar, midagi Alcatrazi sarnast, kuid see polnud vangla, mis seal saarel oli, ooo ei, seal oli Eiffeli torn. Keset merd! Ma ei uskunud oma silmi ning küsisin kinnitust, kõik vastasid, et näevad ka seda. Segadus oli suur. Järgmine hetk nägin suurt tankerit ning palju konteinereid vees. Tanker oli liialt kättesaamatu, et sellele ronida, seega läksime konteinerite kallale. Väga lampi asjad olid neis : Filmirullid, suured kiled, konservid jne. Täiesti seinast-seina asjad olid. Segadus süvenes sellega veel enamgi.
Kui seal sai piisavalt soritud, liikusime edasi ja järsku nägime maja, mere sees!!! Maja oli sama sügaval vee all, kui meie - ehk siis ca poolteist meetrit. Kõik majad olid tühjad, kui õudusfilmides olevates mahajäetud linnades. Läksime neid uurima ning järsku tulid meile ligidale selle "küla" imelikud elanikud.
Silmad pidid imestusest lõhki minema, et mis kuradima koht see selline on, et kõik sellised asjad seal toimuvad - vaatasin kõrvale ja nägin silti - Testiala.
... uni lõppes.
Hehhh, päris hea või mis?
Nüüd aga lõpetan, lähen koju sööma ja valmistan ennast tänaseks mänguks Raasiku FC Jokeri vastu. Loodan parimat sealt mängust.
Mäng toimub A'le Coq Mini Arenal/Sportland arena, kuna see väljak mulle mängimiseks sobib, siis loodan täna endalt head esitust.
Olge rõõmsad ja tegusad!
Ciaoooo!
Helistasin too hommik Raunole üle, et mis kell ta siis autoga kohale kärutab, kas 1 või 3, minu õnnetuseks vastas ta et kell 1. See sundis mind kiiremini liigutama. Tegin hommikul jõudu ning seeriate vahepeal(iga seeria vahel 5min) tegin muid toimetusi. No 5 mintsaga jõuab palju asju teha - hambad pesta; nõud ära pesta; ase ära teha; riided selga ajada; mitte midagi teha - ja nii edasi.
Kui sai piisavalt tehtud, panin padavai kodu poole teele, et käbe pesus ka ära käia. Noh, ei teinud ka seda nii käbe, ca 15mintsa passisin duši all. Tulin duši alt 12:50 välja ja Rauno helistas, et kas ma olen juba valmis, vastuseks sai ta : "Eeeem...wtf?" (või midagi taolist), pea oli märg ja enamus kõnest ma ei kuulnud, kuid panin riidesse ja läksin alla.
Kiirustasin asjatult, sest Rauno jõudis ca 15minutilise hilinemisega. Sain selle aja vältel naabreid jälgida. Mind pani imestama, et niivõrd üürikese aja jooksul jõudis sealt 5-6 naabrit mööda käia. Pani mõtlema, et kas see oli juhus või pole ma lihtsalt seda varem märganud.
Kui Rauno jõudis, läksime Grissu maja ette, võtsime asjad peale ja asusime teele.
Rapla lähistel tegime peatuse. Seal nägime ~15 kena motikat - damn, they were nice!
Nüüd jätan 10 rida kirjeldust vahele, sest sealt pole midagi oodata.
Kui külalised hakkasid saabuma, siis hakkas asi vaikselt käima ka minema. Panime piibu püsti, mille me Grissule kinkisime. Tasapisi hakkasid inimesed alkoholi pruukima ja hakkasime mängima....seltskonnamängu (ei mäleta selle mängu nime) :)
Esmalt räägiks siis Grissu sünnipäevast.
Õhtu oli üsnagi chill. Tantsisime, väheke laulsime, kuulasime kvaliteetset muusikat ja olime lihtsalt mõnusad.
Hilisõhtul või varaöösel, kuidas kellegile, kolisime püstkotta ja istusime tsipa seal. Tuli seal sees küttis selle koja ikka parajalt kuumaks ja see tegi seal istumise suht mõnusaks, sest külm tuul ei häirinud enam üldse.
Vahepeal lõi Ott teel püstkotta oma pea ära. Plärtsti peaga vasu lauda.
Huul oli parajalt paistes ja ninast jooksis vahepeal verd.
Magamine oli ainus halb asi seal sünnipäeval, sest me magasime kõik külg-külje vastas ja seda kokkupressitult, külje pööramiseks polnud ruumi. Und seetõttu ei saanud, sest pidevalt suri kas käsi või õlg välja.
Unetuse käigus sai öösel päris mitu korda kuulda, kuidas keegi ropsimas käis, tehes seda kas üle rõdu ääre või siis natukene diskreetsemalt, minnes majast kaugemale.
Kui keegi vahepeal rõdul roopis, siis tuli silme ette pilt tüüpilisest USA filmist, kus suuremate joomingute käigus noored ropsivad nii akendest kui ustest välja.
Hommikul pea valutas. Seda, kas see oli pohmakast või külmast, ei oska ma öelda.
Kokkuvõtteks, oli täitsa tore sünnipäev ^.^
Reedene mäng
Mäng läks suhteliselt aia taha. Treenerit polnud, meeskonnas valitses juba teist mängu anarhia. Mängu lihtsaim element oli ära kaotatud - söötmine.
Vastaste ainus värav tuli minu pealt, magasin mehe maha. Kuid sain asja natukenegi heastatud, sest meie ainus värav tuli ka minu pealt (hokis oleksin saanud assisti).
Kuna väravavaht ei saanud ise väljalööke sooritada, siis panin tema eest ja pika palliga panin ette, kus poolik jätkas selle ründajale ning tema lõi värava.
Enesetundest
Viimasel ajal olen täheldanud, et mul on koguaeg paha tuju. Enesetunne on lihtsalt pidevalt väga s*tt. Tõstan häält inimeste vastu, kellelle vastu tavaliselt ei tõsta. Ei viitsi midagi kirjutada, ei taha õppida, isegi jalgpall ei paku huvi.
No üldiselt jookseb tase alla, ei tea kas seda klassifitseerida sterri alla või ei.
Selline tuju pole olnud päevi, vaid nädalaid. Kuid mis siin ikka halada, tuleb üle olla ja ise luua selliseid tegevusi, mis tooks ka hea enesetunde tagasi.
Tänane uni
Tänane uni oli suhteliselt mõnus, kuid nagu tavaliselt, ka imelik.
Olin mingi seltskonnaga merel, me hulpisime seal. Mingi hetk tundus, et need 3-4 kaaslast olid mu sõbrad, teine hetk tundus, et nad olid tuntud näitlejad. Kes nad olid, ei oska öelda, sest ei näinud kellegi nägu. Ujumine oli ka seal naljakas, sest me pigem kõndisime seal vees, ainult et pool keha oli vee all. Mingi hetk ma nägin, et seal oli väikene saar, midagi Alcatrazi sarnast, kuid see polnud vangla, mis seal saarel oli, ooo ei, seal oli Eiffeli torn. Keset merd! Ma ei uskunud oma silmi ning küsisin kinnitust, kõik vastasid, et näevad ka seda. Segadus oli suur. Järgmine hetk nägin suurt tankerit ning palju konteinereid vees. Tanker oli liialt kättesaamatu, et sellele ronida, seega läksime konteinerite kallale. Väga lampi asjad olid neis : Filmirullid, suured kiled, konservid jne. Täiesti seinast-seina asjad olid. Segadus süvenes sellega veel enamgi.
Kui seal sai piisavalt soritud, liikusime edasi ja järsku nägime maja, mere sees!!! Maja oli sama sügaval vee all, kui meie - ehk siis ca poolteist meetrit. Kõik majad olid tühjad, kui õudusfilmides olevates mahajäetud linnades. Läksime neid uurima ning järsku tulid meile ligidale selle "küla" imelikud elanikud.
Silmad pidid imestusest lõhki minema, et mis kuradima koht see selline on, et kõik sellised asjad seal toimuvad - vaatasin kõrvale ja nägin silti - Testiala.
... uni lõppes.
Hehhh, päris hea või mis?
Nüüd aga lõpetan, lähen koju sööma ja valmistan ennast tänaseks mänguks Raasiku FC Jokeri vastu. Loodan parimat sealt mängust.
Mäng toimub A'le Coq Mini Arenal/Sportland arena, kuna see väljak mulle mängimiseks sobib, siis loodan täna endalt head esitust.
Olge rõõmsad ja tegusad!
Ciaoooo!
Saturday, May 8, 2010
Poolik postitus....
Pole siia ammu midagi kirjutanud, mitte et mul mõtteid või soove poleks siia kirjutada, vaid lihtsalt pole kuidagi motivatsiooni olnud seda üles kirjutada. Arvatavasti oli see sellest, et tegutsesin oma igapäevaste rutiinsete asjadega, ega tahtnud omi mõtteid ja tegevusi siia jäädvustada. Nüüd aga on see hetk käes - ma kirjutan.
Hmm... eelmine nädal kummitas üks Abrahami laul, pidevalt laulsin seda Marikale.
„Tantsi tantsi üksinda, Tantsi tantsi teistega, Tantsi tantsi täiega, Tantsi tantsi... Tantsi tantsi...
Tantsi tantsi nagu oleks strippar Markol epilepsiaaaaa“ - Vot see koht kummitas sellest laulust. Pika peale kammib laul ära, kuid siiani kuulan seda.
Teine hea lause veel ühest avastatud laulust – Tantsusaali astin ja naudin seda biiti, ilusad naised vs hunnik tselluliiti“
Kuid tänase sissekande juurde.
Natuke jalkast
Viimased nädalad on suhteliselt sisutult sisustatud olnud, pole miskit erilist teinud, pole ka ennast väga harinud, jalgpallis ei saa ka progressi teha, vigastus segab.
Vigastus(ed)- Kõige hullem on mul hüppeliiges, see ei lase korralikult ja tugevalt lüüa, samuti võtab ta kaitsefaasis mu efektiivsust kõvasti alla. Mõned trennid tagasi oli trenni lõpuks hüppeliiges niivõrd läbi, et kõndimine oli muutunud vaevaliseks protsessiks.
Teine asi, mis hinge häirib, on põlv. Ta on nagu tüüpiline puberteet(põlv), miskit ei juhtu, aga ikkagi vingub ja protesteerib, kuigi vahel on vagur ja tubli. Vot, selline lugu on mu põlvega. Vahel valutab, vahel mitte. Ei usu, et olen ta üle ka koormanud, sest viimasel ajal pole trennides saanud osaleda väga palju.
Mängudel pole see õnneks mu esitust otseselt eriti seganud, kuid ta segab mu mänge sellega, et ma ei saa ennast vormis hoida ja see aga tähendab, et kaudselt vigastus mõjutab.
Viimasest trennist räägiksin niipalju, et kohaleminek oli sisuliselt mõttetu. Tipphetk oli vist see, kui sain trenni minnes oma lemmiklaule kuulata. Üldiselt siis, trenni mängu osa oli suht pointless.
Trenni algus läks ka selle nahka, et tüdrukutel oli mäng ja siis saime enda soenduseks 20mintsa jooksu.
Mängima hakkasime, siis oli kõik kergelt p*rses. Mängijad ei avanenud üldsegi, nimelt nad ei üritanudki, mõned mängijad arvasid, et peaksid oma tehnikat tõestama ja lahmiti pikki palle. F*cking great! Way to go! Nad on tegelt lollid ka, kuna kui öelda, mis ta valesti tegi, siis ta ei kuule. Kujutan ette, et neil on siis sama seis, kui selline tüüpiline filmi sketch – Naine näägutab mehe kallal, samal ajal kui mees teda ei kuula ja peas käib lemmiklaul or something...
Keeruline seletus, te ei peagi sellest aru saama :)
Täna on mäng, loodan et seal sellist saasta ei näe, muidu lähen leili.
Kõike muud kui jalka
*Üha rohkem ja rohkem ma taipan, et praegune eriala, mida ma õpin, pole koheüldse minule. Ei suuda lihtsalt seda jama õppida (minu jaoks jama). Kool on küll iseenesest väga tore ja on mõnusaid aineid, aga minu pea ei aksepteeri nii palju informatsiooni arvutitest ja programmeerimisest.
Enam-vähem olen juba loobunud sellest erialast, võtan täiega ainult neid asju, mida mul võib vaja minna (teistes koolides). A’la keskkonnakaitse ja säästev areng;mõõtmine; tahaks veel
* Egas praegult eriti mõtted ei jooksegi, ei tule midagi tarka pähe, mida kirjutama peaks. Võib-olla peaks oma unenägudest siia kirjutama, neid on vahepeal päris funky’sid olnud.
* Aaaa... üks õhtu käisin Länsu ja Erkoga Lasnamäel ja siis edasi läksime taga-Koplisse.
Lasnamäe kirjelduseks ütleks, et päris kahtlane kant. Iga kolmas auto oli BMW ja inimesed olid suht imelikud. Nt. Naine tuli pisar silmis Mäkkist välja ja ta kavaler tuli sealt alles paar mintsa hiljem rahulikul sammul ja mingi jook käes välja. Heh, nii romantiline...
Hmm... Koplis oli jama see, et seal oli kuradima külm.
Mõlema kohta oli ühine asi see, et kuradima igav oli. Kõik olid autohuvilised ja rääkisid koguaeg nendest. Peamised teemad olid BMW ja Golf IV, mis pidi Lamborogihnist kiirem olema.
Booooring...
* Pühapäev tuleb siia korralikum sissekanne, mu eelnevatest tegemistest. Praegu lähen aga koju pessu, sealt viskan midagi selga ja siis auto peale. Läheme Grissu sünnipäevale, arvatavasti hakkavad seal enamus siis gravitatsiooniga tüli norima, eks näis mis saab.
Praegult siis tsauu!
Take car of yourself!
Hmm... eelmine nädal kummitas üks Abrahami laul, pidevalt laulsin seda Marikale.
„Tantsi tantsi üksinda, Tantsi tantsi teistega, Tantsi tantsi täiega, Tantsi tantsi... Tantsi tantsi...
Tantsi tantsi nagu oleks strippar Markol epilepsiaaaaa“ - Vot see koht kummitas sellest laulust. Pika peale kammib laul ära, kuid siiani kuulan seda.
Teine hea lause veel ühest avastatud laulust – Tantsusaali astin ja naudin seda biiti, ilusad naised vs hunnik tselluliiti“
Kuid tänase sissekande juurde.
Natuke jalkast
Viimased nädalad on suhteliselt sisutult sisustatud olnud, pole miskit erilist teinud, pole ka ennast väga harinud, jalgpallis ei saa ka progressi teha, vigastus segab.
Vigastus(ed)- Kõige hullem on mul hüppeliiges, see ei lase korralikult ja tugevalt lüüa, samuti võtab ta kaitsefaasis mu efektiivsust kõvasti alla. Mõned trennid tagasi oli trenni lõpuks hüppeliiges niivõrd läbi, et kõndimine oli muutunud vaevaliseks protsessiks.
Teine asi, mis hinge häirib, on põlv. Ta on nagu tüüpiline puberteet(põlv), miskit ei juhtu, aga ikkagi vingub ja protesteerib, kuigi vahel on vagur ja tubli. Vot, selline lugu on mu põlvega. Vahel valutab, vahel mitte. Ei usu, et olen ta üle ka koormanud, sest viimasel ajal pole trennides saanud osaleda väga palju.
Mängudel pole see õnneks mu esitust otseselt eriti seganud, kuid ta segab mu mänge sellega, et ma ei saa ennast vormis hoida ja see aga tähendab, et kaudselt vigastus mõjutab.
Viimasest trennist räägiksin niipalju, et kohaleminek oli sisuliselt mõttetu. Tipphetk oli vist see, kui sain trenni minnes oma lemmiklaule kuulata. Üldiselt siis, trenni mängu osa oli suht pointless.
Trenni algus läks ka selle nahka, et tüdrukutel oli mäng ja siis saime enda soenduseks 20mintsa jooksu.
Mängima hakkasime, siis oli kõik kergelt p*rses. Mängijad ei avanenud üldsegi, nimelt nad ei üritanudki, mõned mängijad arvasid, et peaksid oma tehnikat tõestama ja lahmiti pikki palle. F*cking great! Way to go! Nad on tegelt lollid ka, kuna kui öelda, mis ta valesti tegi, siis ta ei kuule. Kujutan ette, et neil on siis sama seis, kui selline tüüpiline filmi sketch – Naine näägutab mehe kallal, samal ajal kui mees teda ei kuula ja peas käib lemmiklaul or something...
Keeruline seletus, te ei peagi sellest aru saama :)
Täna on mäng, loodan et seal sellist saasta ei näe, muidu lähen leili.
Kõike muud kui jalka
*Üha rohkem ja rohkem ma taipan, et praegune eriala, mida ma õpin, pole koheüldse minule. Ei suuda lihtsalt seda jama õppida (minu jaoks jama). Kool on küll iseenesest väga tore ja on mõnusaid aineid, aga minu pea ei aksepteeri nii palju informatsiooni arvutitest ja programmeerimisest.
Enam-vähem olen juba loobunud sellest erialast, võtan täiega ainult neid asju, mida mul võib vaja minna (teistes koolides). A’la keskkonnakaitse ja säästev areng;mõõtmine; tahaks veel
* Egas praegult eriti mõtted ei jooksegi, ei tule midagi tarka pähe, mida kirjutama peaks. Võib-olla peaks oma unenägudest siia kirjutama, neid on vahepeal päris funky’sid olnud.
* Aaaa... üks õhtu käisin Länsu ja Erkoga Lasnamäel ja siis edasi läksime taga-Koplisse.
Lasnamäe kirjelduseks ütleks, et päris kahtlane kant. Iga kolmas auto oli BMW ja inimesed olid suht imelikud. Nt. Naine tuli pisar silmis Mäkkist välja ja ta kavaler tuli sealt alles paar mintsa hiljem rahulikul sammul ja mingi jook käes välja. Heh, nii romantiline...
Hmm... Koplis oli jama see, et seal oli kuradima külm.
Mõlema kohta oli ühine asi see, et kuradima igav oli. Kõik olid autohuvilised ja rääkisid koguaeg nendest. Peamised teemad olid BMW ja Golf IV, mis pidi Lamborogihnist kiirem olema.
Booooring...
* Pühapäev tuleb siia korralikum sissekanne, mu eelnevatest tegemistest. Praegu lähen aga koju pessu, sealt viskan midagi selga ja siis auto peale. Läheme Grissu sünnipäevale, arvatavasti hakkavad seal enamus siis gravitatsiooniga tüli norima, eks näis mis saab.
Praegult siis tsauu!
Take car of yourself!
Friday, April 9, 2010
Midagi minu kahekümne aasta kohta.
Kätte on jõudnud kümnes aprill, mõned hetked tagasi sain ametlikult 20-aastaseks. Täpselt 00.00 tuli mul sõnum Marikalt. Sõnumi sisu on vist ’raske’ ette aimata. Sealt tuli siis esimene õnnitlus täna. Kuigi mul on täna sünnipäev, kavatsen varsti ennast siruli visata ja oodata homset päeva. Tänu Signele, plaanin ma homme pubisse minna, olgu seal 3 või 10 inimest, aga võiks midagi siiski teha oma sünnipäeva puhul. Võiks kamba peale ühe šampuse ära juua, tooksin ise selle ofcoors. Plaanid on mul juba vaikselt tehtud. Tahaks minna Hiiu pubisse kambaga, oleksime seal vähemalt üheni. Nimelt sellel on ka üks tagamõte. Tahaksin näha El Clásico’t. Ma arvan et Lauri oleks samuti meelitatud sellest mõttest. Kuid jalgpall ei ole tolle õhtu tähtsaim asi, ma lihtsalt tahaksin näha oma sõpru, päeval kui ma tähistan enese vananemist.
Oleksin ka hea meelega nõus istuma õues, tegema vesipiipu, aga loodan, et mu veenmise oskus on piisavalt hea, et teisi õue meelitada. Üks on juba nõus, see on Silver, tegelikult teine ka, see olen mina.
... Kahjuks mõned on Safaril, kuid pole hullu.
Kirjutaksin siia vähekese iseendast. Sellest, et mida ma olen siis need viimased (teadlikud) aastad teinud.
Enne esimest klassi
*Esimene teadlik asi, mis mul pähe tuleb, on Saaremaa reis. Kahjuks ei mäleta oma vanust, kuid mäletan sealset õhkkonda. Vot selle kohta saab öelda, et siis oli rohi rohelisem ja lumi valgem. Olime seal koos Eriku perekonnaga, reisisime ringi Fordiga. Mäletan, et siis olid mul kollased riided, kus peal oli kuumaastik ja võib-olla veel mingid dekoratsioonid (komplektis olid). Mu vennal oli sama komplekt, ainult punast värvi. Peale selle, et tripp toimus ja seda aasa, kus me telkidega peatusime, ei oska teile rohkem seletada.
* Järgmisena meenub mulle, kudias ema koolikaaslase Eha(peaks praegu Tallinna abilinnapea olema) ja tema lastega käisime suviti rannas, põhiliselt Pirital. Sellest ma väga ei mäleta. Ainult sihtpunkti, milleks oli pirta ja Eha kollast ning väikest autot. Tegu oli samuti Fordiga.
* Järgmisena meenuvad rannaskäimised perega. Need olid väga mõnusad. Istusid seal rannas, enamus ajast ujusid, kuid kui veest väljas olid, siis tulid oma asjade juurde ning sõid päikse käes olnud võileibu ja jõid Coca-Colat peale.
* Kui ma hakkasin kooliealiseks saama, siis hakkasin maja ees jalkat mängimas käima. Minu jaoks olid kõik seal väga suured – Taavi, Siim, Mart, Tanel, Kristjan, ning mingi aeg oli ka Sander. Nendega oli äge jalkat mängida, kuigi tagasi vaadates ei osanud ma üldse siis mängida, kuid see ei loe, tähtis on osavõtt ja rõõm, mis sa sellest saad.
Muuga
Ääremärkusena võin öelda, et kui räägin siin vormis ’meie’, siis ma mõtlen ennast, õde ja venda.
Mälestuste periood, mis mind jääb arvatavasti terve elu saatma, on Muuga aeg. Need kes ei tea, siis Muuga on Piritast natuke edasi, üks äärelinn. Muuga oli lihtsalt paik, mille pärast ma jään oma lapsepõlve taga nutma. Seal tundus kõik täiuslik. Seal oli mu esimene parim sõber, Risto. Temaga mängisime väga palju, käisin tihtipeale tema õuel mängimas, kuigi neil oli suur rotveiler, keda ma kartsin. Neil polnud suur maja, kuid see-eest uhke hoov, kus väikesed lapsed said mängida peaaegu lõputult. Kui hoovis igav hakkas, kolisime oma kodinatega tänavale ja mängisime seal.
Muugal oli ka esimene tüdruk, keda ma musitasin. Tema nimi oli Andera. Temaga mängisime üht kuulsaimat mängu laste hulgas – Kodu. Siis mul oli üks mänguauto, mis sõitis siis kui väntasin. See auto oli vägagi äge, sest siis ma arvasin, et olen peaaegu nagu täiskasvanu, ainult natuke väiksem. Andera aga tegi endale kodukoha, kuhu mina oma autoga sõitsin ning siis me istusime seal kahekesti. Mingi hetk me tegime musi. Seda loomulikult nägid mu õde ja vend köögi aknast ning nad norisid ming mitu mitu aastat sellega.
Kuid Muugal oli veel palju lahedaid inimesi ning kohti, kus me mängida saime. Mäletan et paralleeltänavas elas üks tüdruk, kes mulle meeldis. Meie tänavast paremale liikudes (meie maja poolt vaadates) elasid seal veel mitu lahedat kuju. Egert, kes oli Andera vend, kellega sai vahel pulli. Mäletan kord, kui ta vahetas ujukaid ning ütles mu vennale, et too hoiaks tal rätikut ees, kuniks vahetab, siis vend lasi rätikul eest ära lennata. Oiii kurat, kuidas siis naeru oli. Unustasin mainida, et Andera ja Egerti pere oli suhteliselt jõukas. Neil oli suur maja, kas kaks või kolm korrust, neil oli bassein, neil oli eraldi saunamaja. Nüüd mõelge, 1995 aasta või umbes nii, ja selline kupatus. Damn, hästi elasid, peaks ütlema.
Ühe asuka nime ma olen sealt ära unustanud, kellega mul meeldis ka ikka mängida.
Tänava lõpus elasid meile hea sõbranna ja sõber, Iti ja Märten. Nendega me tegime ka ikka palju pulli. Küll sai heinamaal mängitud ning tegime nendega enda „salaonni“, mida vanemad inimesed meie arust ei teadnud. Tegime selle igast materjalist, mis me leidsime ja mida me enda hoovist kergelt öeldes varastasime.
Onni valmistamiseks kasutasime nii eterniiti, puulaudu, kipsplaate ning betooni taolised tellised. Dekoreerimiseks oli meil ka omajagu vidinaid. Peamine oli autoiste, mille me olime leidnud karjamaalt. Selle onni ligidal oli väike tiik, kus sees elutsesid kaanid. Kord me kasutasime neid kurjalt ära, kui panime nad veesõjas oma pudelite sisse. Kui näitasime tüdrukutele, et kaanid on pudeli sees, ning me pritsisime neid, siis nad kiljusid ja jooksid ringi, lõbus oli.
Unustamatu oli ka raudteeäärne ojakene. Selle ääres me istusime ja mängisime. Ehitasime, kaevasime ja olime niisama. Tihtipeale panime kive rööbastele, et näha mis juhtub. Kuid kunagi me ei oodanud rongi ära, vaid jõudsime juba koju minna.
Teiselpool raudteed oli kant, mis oli minu jaoks pikka aega justkui müsteerium. Ta oli niivõrd tundmatu mu jaoks, et õhtuti ma kartsin seda piirkonda. Muidu sai õega ikka päevavalguses seal poes käidud.
Mida ma veel muugast mäletan. Mäletan seda, et mulle sai alati osaks au grilli peale lõke teha. Võib-olla arvate, et see on vanavanemate poolt väga kohusetundetu, kuid ei, ma ise nõudsin seda. Mulle meeldis alati ehitada grillile torn. Ehitasin sinna väikese maja, mille seest täitsin paberi ja liistudega.
Siis kui lõke sai püsti pandud, vaatasin ma oma suurte silmadega lõket. Vaade oli alati hämmastav ning see kuidas leek ’mängis’ oli mulle fantast.
Muugal sain ma veel teha häid asju. Näiteks sain alati käia kasvuhoones tomateid söömas. Ma olin lihtsalt friik, koguaeg õgisin neid. Nad olid head. Tihtipeale õgisin seal ka tikreid, ploome, herneid, maasikaid, porgandeid ja kreeke.
Üks asi, mis mulle samuti seal meeldis, oli see, et ma võisin küttepuid ise raiduda. See oli niivõrd mõnus. Võtsid kirve ja lõid selle puuhalu kaheks, tolle tüki omakorda uuesti kaheks. Kuigi väikse lapsena puudus jõud kõiki puid katki teha, andsin ma endast maksimumi ja olin selle üle õnnelik.
Kahjuks oli Muugale pikk tee ning pärast vanaisa surma 1998. Aastal ei käinud me seal enam väga palju. Suvila jäi hooletuks, muru ei niidetud nii palju enam, vanaema ei jaksanud seal niipalju käia (vanaisa viis meid alati autoga) ning väiksed lapsed ei viitsinud enam niipalju käia.
Mõnes mõttes karm lapsepõlv ju, 8- ja 11-aastaselt sellist asja oodata, et nad kahekesti seal pidevalt käivad. Mingi aeg me ei käinud seal enam nii palju ja suvila müüdi maha.
Suhteliselt kahju, sest sinna kadusid paljud sõbrad ning mu esimene parim sõber.
Mõned aastad hiljem nägin Eveliniga Õllesummeril Iti’t ja Märtenit, kuid rohkem pole neid näinud. Ma olen tihtipeale mõelnud sellele, et kunagi peaks nad üles otsima, vaatama mida nad teevad, millega nad tegelevad, kuhu nad jõudnud on, millised nad on? Võib-olla on selleks liialt vähe informatsiooni. Vanaema ei mäleta vast midagi neist, mina tean vaid nende eesnime ja maja numbreid – Kõik.
Meie aadress Muuga Aedlinnas oli Lutserni 24.
Alg- ja põhikool
* Esimesse klassi minekut ma ootasin väga ja väga. Seda seetõttu, et lasteaias olin ma väga edukas. Õppisin enne teisi lugema ja arvutama. Kool tundus mulle kui midagi enamat, midagi väga suurt, ning ma tundsin, et ma olen selleks vägagi valmis.
* Kui sai esimesse klassi mindud, siis ma olin pabinas ning passisin kappide juures koos emaga(siis oli praeguste kappide asemel puust ning kenad kapid). Kui sain lõpuks oma klassi minna, milleks oli siis 1. D, vaadati, et klassis on liialt vähe õpilasi ning meid jagati kolme erinevasse klassi laiali. Mina sattusin siis A klassi, kus nägin ma väga palju tuttavaid nägusid (lastekast tuttavad). Sattusin ka ühte klassi Raunoga.
Algkooliaastatest mäletan luuletusi, mida ma kuidagi õppida ei tahtnud, laule, mida ma ei tahtnud pähe õppida, matemaatikat, mida ma tahtsin koguaeg lahendada.
Mataga oli selline lahe diil ka, et need, kes kontrolltöö tegid esimesena ära, need said minna arvutiklassi ja võisid arvutis olla. Kujutage ette, oli kuskil 1999 ja me saime arvutites olla – hämmastav. Algklassid möödusid sündmusterohkelt. Seal oli esimene kaklus, milles panin vastase maha ja tegin talle haiget (kõike tänud Judole), seal oli väga palju mängimist ning naeru, vahel ka nuttu. Üldiselt möödus see aeg ruttu.
*Kui ma käisin neljandas klassis, siis ütles mu ema :“Näe, maja ees mängib üks poiss nii üksinda, mine ka temaga mängima, ehk saad endale hea sõbra.“
Ja tal oli tõesti õigus, ma sain endale väga hea sõbra. Ja üks asi, millele ma tänulik olen ja millega ta mind sidus, on jalgpall.
* Mingi aeg hakkas mõistus arenema ning mõned klassist hakkasid suitsetama ja kergelt jooma. Juba tol hetkel ma mõtlesin, et nonsense, et olla lahe, ei pea jooma ega suitsetama. Kuigi ma maitsesin ka siis esimest korda alkoholi, ei teinud ma seda lahedaks olemise pärast, ma tegin seda puhtast uudishimust. Suitsu ma ei proovinud, sest koduste peal olin seda vastikut suitsevat ja haisvat ’pulka’ piisavalt näinud. Mingi hetk tuli meile klassijuhatajaks Daimi Põlluveer. Ta oli tore õpetaja. Kahjuks taipasid paljud seda alles siis, kui ta oli suremas või suri. Ta oli küll range, ta nõudis meilt palju, ta tegi meile taseme alla. Ta käis tihtipeale soojadel maadel reisimas ning vatras meile isegi terve tunni oma reisist, sellest mida ta tegi seal ning vahel rääkis oma pojast. Kuigi ta oli kuri õpetaja, oli ta siiski väga lahe mammi ning jääb vast pikaks ajaks sellele klassile südamesse, vähemalt mulle.
Vahepeal sai põhikoolis tehtud palju lollusi. Mäletan, et sain õppealajuhatajat külastada mitmeid kordi. Kord viskasin (ajaloo)õpetajale kokkupressitud paberi otse otsaette. Ta sai kurjaks. Ükskord ilastasin klassis üle Andrese temast tagumisele isikule näkku. Kord lõin trepist pudel alla ning õpetaja sai sellega pihta.
Kusjuures, praegu ei tulegi rohkem meelde, aga no eks need kolm, mis ma välja tõin, iseloomustavad kõige enam seda perioodi. Elasin siis oma puberteeti välja.
Mingil perioodil sai siis enda peal ka kangemaid alkohoolseid jooke proovitud.
*Kui põhikool hakkas lõppema, siis paljud valmistusid eksamiteks. Paljud olid närvis ja kartsid oma tulemuste pärast, ma ei jaganud seda tunnet nendega. Tegin põhikooli lõpus kolm eksamit, inka, esta ja mata. Kõik läks muretult ja ettevalmistamata. Ei õppinud kohe üldse nendeks, kuid ometigi sain need muretult läbi. Matas jäi punkt 5-st puudu, estast põrusin kirjandiga, kuid see-eest ülejäänud osa oli peaaegu perfect, 59p-60st ja inka sain 4-a. Seda tegelt ei tasu pidada tarkuseks, sest ikkagi põhikooli eksam on elementaarsete oskuste peal.
Pärast eksameid algas jalka MM. Selle algus on mul paremini, kui miski muu meeles. Mäletan, et olime Liisi juures. Seltskonnas olid veel Rauno, Teve ja Siret. Lõpuks kutsuti sinna vist paar inimest veel ning BRUNO. [Hahhh, peaaegu nagu Sasha Baroni poolt tehtud Brüno].
Mäletan väga hästi, kuidas istusime Liisi voodil, tegime vesipiipu ning vaatasime sellest väikesest telekast jalgpalli. Esimene mäng oli Saksamaa vs Costa-Rica. Kohe alguses pani Philipp Lahm väga haige värava ristnurka. Rauno ütles mitu koda valjult välja naise genitaali (võin vihjeks anda esimese ja viimase tähe ’mida v---u’). Mäng oli päris karm, 4-2 jäi. Mängust ma iseenesest ei mäleta miskit, kuid mäletan väravaid. Nood olid head. Muidu selle istumise käigus sai tehtud palju vesipiipu ja korralikult joodud. Järgmine hommik oli mul väga hea olla, ei mingit pohmakat.
Samal aastal suhtlesin teist aastat järjest Artekatega. Põhilised tegijad olid Lauri, Heleri, Mossu, Kaisa, Mari, Mikk, Jux. Käisime absull igapäev artel, passisime seal, vahepeal käisime rannas. Suvi möödus seal kiirelt, kuid mõnusalt. Kõik said endale ilusad päevitused ja hea tuju.
Gümnaasium.
Aasta viimases veerandis tuli astuda gümnaasiumisse. Sealne klass tundus alguses imelik. Vaatasin paljusi inimesi kerge üleolevusega. Aja jooksul ma õppisin oma käitumisest – Ära hinda raamatut tema kaante järgi.
Ehk siis tahaks sellega öelda, et kohtasin ning õppisin gümnaasiumis inimesi paremini tundma. Ma sain sealt endale tõelised sõbrad. Aga kõigest järgemööda ja kiirelt.
Gümna esimeses klassis siis saime klassijuhatajaks õpetaja, kes naeris koguaeg, nagu oleks naerugaasi sisse tõmmanud. Ta tegi meie klassiga ka väikse
ringmängu, et me üksteise nimed võimalikult ruttu ära õpiks. Muidugi oli see mäng ka üks oluline lüli klassisisese hea atmosfääri loomisel. Ringmäng oli iseenesest lihtne. See oli nagu teile tuntud mäng ’Minu laeva lastiks on....’ ainult nimedega. Esimene inimene pidi ütlema oma esimese nimetähega algava nimisõna oma nime takka ja siis järgmine inimene pidi ütlema esimese inimese nime+nimisõna ning sinna oma nime lisama jne. Ainsana mäletan selles mängus ühte nime – Tarvi Tallinnast. Arvatavasti on see sellepärast meeles, et gümnaasiumis korrutati seda mitmeid kordi. Gümna alguses käisime uute inimestega palju õues. Käisime enamasti piljardis. Tutvusime uute inimestega.
*Kui kätte jõudis järgmise aasta algus, siis käisime Rootsis reisil. Vot see oli reis, mis jääb mulle südamesse. See oli väga äge reis.
Kuid kõigest lähemalt:
Sadamasse sain Raunoga, meid toimetas kohale ta ema. Sadamas oli veits passimist ning varsti võis laevale liikuda oma grupiga. Sadamas oli juba väike joppamine, nimelt võttis Bõmps kaasta kaks kasti GIN’, Epp tahtis ta pagasid kontrollida, kuid siiski lasi ta läbi nendega. Kuigi ma arvan, et Epp aimas, et seal sees on joogid, lasi ta tema läbi. I appreciate that. Kui laeval sai esimesed sammud tehtud, siis lendas mul esimese pudeli kork pealt ära, pidu võis alata. Sõidu jooksul seadsime ennast sisse kõrval kajutis, mis oli vist Karli kajut. Seal käis peamine möll. Vahepeal käis isegi Epp sealt läbi, kuid ta ei näinud umbes 40-et alkoholikandjat, mis olid pandud ilusti ukse taha.
Laeva peal sain ma oma esimese suurema tantsukogemuse, seal sai meeletult tantsida, nii et hommikul olid jalad väsinud. Kui tantsimine lõpetatud, läksime korraks oma kajutisse, et sealt peatselt lahkuda Stockholmi linna peale.
Tagasi-tulles oli meil ka laeva peal väga funn. Olime oma seltskonnaga all, vahepeal käisime tantsimas, ning saime ’Kanalt’ tasuta jooke, sest tal oli crush mingisse meie grupi tüdrukusse. Hiljem istusime baaris oma seltskonnaga. Koos meie seltskonnaga oli ka Kana ja Magnus. Meil jagus juttu seal all pikalt ja laialt.
Järgmine päev, kui laev maabuma hakkas, olid kõik surmväsinud.
Gümnaasiumis aeg lendas. Vahepeal sai osaletud koolinäidendites, kus üks väike seltskond enamasti ei vahetanud. See oli loomulikult väga suur pluss, sest nendega oli vägev neid teha.
*Pärast Rootsi reisi hakkas minust tasapisi isiksus kujunema. Ma võtsin endale omadusi nii siit kui sealt. Ma ei tea kas tegin seda teadlikult või mitteteadlikult. Kuigi peab mainima, et ma olen väga rahul enda isiksusega (välja arvatud see suur vastik omadus, mida kutsutakse laiskuseks).
Gümnaasiumis oli peamine seltskond kellega olin Liisa, Länsu, Silver ja Rauno. Igaltühelt neist sain ma midagi head, midagi endale. Nad täiustasid mind ja ma oleks uhke, kui oleks sama nendega teinud. Enim meeldis mulle olla gümnas Silveri kõrval. Ta oli ja on siiamaani see huvitav isiksus. Ta ei rääkinud nii palju, ta ei teinud lolle nalju, ta oli vaikne ja filosofeeris. See hakkas natukenegi mulle külge. Samuti haakus temalt mu õppimine natukene. Ta vaatas mulle alati pahaselt otsa, kui üritasin spikrit vaadata. Mainimata ei saa jätta, et tänu temale hakkasin ma keemiast huvituma, ja kuidas veel. Muidu ma magasin enamus keemia tunnid, kuid kui tema kõrvale istusin, siis ta tihtipeale ehmatas mind üles, nii et ma oleks suurema häda puhul püksid täis teinud. Mingihetk 202 klassis ehmusin ma niivõrd palju, et hakkasin keemiat õppima. See asi osutus varasema raske asemel hoopis imelihtsaks.
Gümnaasiumis olid veel sellised lahedad asjad nagu peod Liisa pool. Liisad, Silver, Rauno (keda vahel polnud seal) ning mina. Need olid mõnusad ja sujuvad peod.
Ükskord sai isegi mõnusa mitmepäevase peoga maha.
Seltskonnas olid Liisa, Länsu, Silver ja mina. Õhtul oli vist vesipiip ka, sest ma jätsin vast tol korral vaiba sisse ühe musta kärssanud söepleki. Kuid vahet see teeb... Igastahes, oli väga mõnus. Mängisime mänge, jõime. Kui alkohol sai otsa, siis tõime Silveriga minu juurest liitrise Saaremaa viina, mis jäi mu sünnipäevast alles. (Faaaaakkkk..... unustasin sünnipäeva mainida, kohe teen seda). Kui ma olin ilusti toas ja otsisin pudelit, siis Silver kohtus trepikojas mu isaga, ise oli ta purjus ning istus trepi peal, kui mu paps temast möödus. Kui pudel käes, liikusime taas Liisa korterisse. Kui me jõime selle viina samal õhtul ära, siis me läksime järgmisel päeval Stroomi randa, kui aga järgmisel päeval, siis läksime tollel päeval Stromkale. Igastahes mu mälu mängib pidurit hetkel. Aga läheme Stroomi ranna peale siis. Teel sinna otsustasime minna Selverist läbi ning lappisime rahad kokku, et soetada Viru valge nelja peale. Kui see tehtud, liikusime edasi randa. Ütleme nii, et rannas oli väga lõbus. I Like!
Gümnaasiumis oli meil organiseeritud spikerdamine, kooliraadios chillimine ja paljut muud.
Niiisiis, asi millest pidin rääkima, mu sünnipäev.
Nimelt, kui sain täisealiseks, pidasin oma sünnipäeva koos Tarviga. Rentisime ühe suure maja Maarjamäel. See oli vana li*simaja. Suur maja, kolm korrust(vb isegi 4 koos keldriga). Alguses majale lähenedes oli näha üks mõnus hoov, seal oli vajadusel võimalik grillida ja niisama chillida. Majja sisenedes polnud midagi erilist, kuid kui mõned sammud edasi teha, siis esimesele korrusele minnes leidis siseneja ennast baarist. Seal oli selline mõnus baarilett, mille taha me sättisime oma alkoholid. Baarist vaatega paremale oli piljardilaud, kus õhtujooksul ikka natuke mängiti ka, kuigi üks kii oli omadega mäel. Baarist vasakule vaadates olid mõnusad nahkdiivanid, seal sai ka ikka õhtu jooksul palju istutud. Kui nüüd majas minna teisele korrusele, siis avastas mineja ennast magamistubade juurest. Need olid peeglitoad. Üks voodi, peeglid, wc ja pesuruum. Samas vaimus jätkus ka kolmas korrus. Korruste vahepeal olid nahkdiivanid. Kui nüüd liikuda kõige alumisele korrusele, siis seal toimus enamus minu tegevusest. Seal oli saun ning sauna-eesruum. Sinna maandusin õhtu jooksul päris palju. Sauna samuti. Sauna vastas oli köök, kõige tähtsusetum ruum vist tolles majas. Kui edasi minna, siis seal oli mõnus hubane istumisnurk kaminaga. Alumise korruse viimane paik oli tantsusaal. Seal sai õhtu jooksul ikka tantsitud ka. Muusikast seal puudust ei tulnud, sest just sinna olin asetanud ma oma muusikakeskuse. Tantsuruum oli väga äge, seal sai panna diskokuuli keerlema, aga ka neoonvalguse. Meie kasutasime viimast.
Aga sünnipäevast. Noo, kui küsid teistelt, siis räägib see enda eest. Need kellel oli seal hea olla, neile meeldis väga, need kellel polnud hea olla, neid polnud. Okei, liigne egoism võib-olla. Kuid minu jaoks vähemalt oli see õhtu väga supper-hüpper ja mega.
Õhtu jooksul sain niisama oldud ja pulli tehtud. Õhtusse tõin ma paljudele mälestuse pausi sellega, et viskasin viina leilile. Pange kõrva taha, hea trikk oli. Jätsin paljudel inimestel ajaratta peal mõned minutid/vb tunni vahele.
Aga oli hea ju?
Pärast seda killer-leili mäletan veel natuke tantsimist Juxi ja Silveriga, natuke niisama olemist ja siis oligi järgmine päev käes.
11. Klassi ja 12. Klassi vahepealsel suvel saime Silveriga tööle mu papsi juurde. Siis oli veel majanduse hiilgeaeg ja me teenisime tohutut palka selliste tattninade kohta. Saime nädalaga peaaegu 5 tuhat krooni. Sealt sai enda head õppetunnid, et kuidas rahaga õigesti ümber käia. Et mitte seda arutult raisata. Seal sai ka endale mõnusa töötunde sisse. Seal sai nautida Raadio Maniat, mis küll mingi aeg üle viskas. Teadsime Silluga alati, et kell üheksa tuleb ’ Missa miehet ratsastaa’, et lõuna aeg tuleb Kid Rocki – All summer long jne. Kõik oli nii etteaimatav, et lõpuks viskas 88.8 kergelt üle. Kuigi sellel oli väga suur pluss. Nimelt oli hommikuprogramm alati hea päeva sisseelamiseks, see kestis kella 11ni. Siis hakkasid anekdoodid, need kestsid 45mintsa. Vot siis tuli kõige raskem aeg, siis lasi ainult muusikat. Siis tegime tihtipeale lõunapause ja võtsime päikest. Pärast lõunat hakkas Maania Grandioso, mis hakkas vaikselt märke andma, et tööpäev on varsti läbi. See saade on lihtsalt nii hea, et sellega töö lendas. Saatejuht on väga muhe, rubriigid on lahedad ja naerda saab palju.
Gümnaasiumi viimane klass olin ma juba täiesti teine inimene, kui kahe aasta eest. See isiksus ja maailmavaated olid minus muutunud niivõrd palju.
Jään siiski gümnast ühte asja kahetsema – Seda et ma õppisin liiga vähe. Oleksin pidanud rohkem õppima ja pingutama. Isegi lõpueksamiteks ei vaevunud raamatud kätte võtta, ainult niipalju kui koolitunnis sunniti.
Gümna eksamid lasin samuti ’loomuliku intelligentsusega’ läbi. No tulemused rääkisid enda eest. Oleks võinud ju natuke pingutada, kuid ega tagantjärgi tarkus kuhugi kaugemale vii, kui põhja.
Gümna lõpus hakkasin suhtlema Marikaga, temaga olen koos siiamaani. Alguses käisime niisama jalutamas, mingi aeg hakkasime regulaarselt käima õues tema kutsudega ja sealt ta läks.
Mingi aeg südatalvel, kui õues olid miinuskraadid, käisin ma ikkagist suvejopega ringi. Valge tuulekas oli see mis mind ainult kattis. Igakord kui Marika küsis, et kas mul on külm, vastasin kergelt lõdisemist alla surudes : „Eiii...“. Have I been fool?
Gümna sai läbi, tuli suvi. Toda võtsin vägagi lebolt. Nautusin sõpru, mängisin jalkat, käisin rannas vutti mängimas, olin niisama rannas.
Viimane aasta, mida ma olen mööda saatnud, on keerulisemalt möödunud. Ma õpin ülikoolis ainet, mis mulle eriti ei meeldigi. Seda on raske õppida, sest kui asi ei meeldi, siis tekib pidevalt ja paratamatult küsimus, et miks ma selle eriala peal üleüldse olen.
Kuid loomulikult teevad sellega hakkamasaamise lihtsamaks kursakaaslased. 3-ga olen lähemalt tuttavaks saanud. Anneriin, Anita ja Peeter. Kahjuks pean ütlema, et kaks viimast loobusid ja enam ei õpi. Kahju.
Viimasel aastal olen saanud tuttavaks Nõmmekatega. Palju käidud vanakal, pubis ja Signe juures. Signega jäävad mulle naljaga meelde ta sõnad : „Esimene kord kui ma sind nägin, olid sa purjus.“ Naljakas minu arust. Signe juures on olnud muidu ka lahedaid istumisi. Isiklikult lemmikuks jääb mulle suvelõpupidu. Kõik olid pidulikes riietes, see oli väga mõnus, sealt ka üks grupipilt, mida on alati mõnus vaadata, olenemata kui hea või halb tuju mul ka poleks.
Loodan, et korraldame veel Signe juures mõne kostüümipeo.
Nädal aega tagasi pidasin oma sünnipäeva Nõmmeveskis. Tegin selle koos Raunoga ning mõlemad tähistasime oma 20ndat sünnipäeva. Pidu oli lahe. Peoteema oli Hawaiii ja seepeale panid inimesed endale suvised riided selga. Pidu oli äge, mõnus ja veel enamat. Seltskond oli seal hea, saun oli suur ja maja oli mõnusalt soe. Pidu möödus oodatult ja rahulikult. See polnud mittemingine läbu, vaid suuremapoolne istumine, mis oli midagi peo ja istumise vahepealset. Ütlen jälle, et koht oli hea, inimesed olid veel paremad ning see tagas väga mõnusa õhtu.
Kahju, et seal kõiki kalleid inimesi ei näinud, kuid lööme järgmine kord klaasid kokku, right?
Oleme jõudnud taas tänasesse päeva. Kell on 2:54, ma olen peaaegu kolm tundi siin meenutanud ja tuletanud meelde neid juppe oma elust. Kuigi ma olen väga palju asju siit välja jätnud, annab praegune tekst enam-vähem ülevaate mu minevikust.
Ma olen siit välja jätnud need ajad, kui Eriku juures oli ilgelt lahe mängida, see kui me Varbola ligidal hängisime ta maakohas(Käbiküla), jätsin välja maja esised lahedad tegemised oma seltskonnaga, jätsin välja oma suurimad reisid ja mõned emotsionaalsed hetked ja veelgi enamat. Kui ma kunagi raamatu peaksin kirjutama, siis esimene teos oleks arvatavasti autobiograafiline, seal saaksite kõike teada.
Praeguseks ma siis jätan kirjutamise ja väljun kirjutamisemullist.
Ciao Amigos!
Oleksin ka hea meelega nõus istuma õues, tegema vesipiipu, aga loodan, et mu veenmise oskus on piisavalt hea, et teisi õue meelitada. Üks on juba nõus, see on Silver, tegelikult teine ka, see olen mina.
... Kahjuks mõned on Safaril, kuid pole hullu.
Kirjutaksin siia vähekese iseendast. Sellest, et mida ma olen siis need viimased (teadlikud) aastad teinud.
Enne esimest klassi
*Esimene teadlik asi, mis mul pähe tuleb, on Saaremaa reis. Kahjuks ei mäleta oma vanust, kuid mäletan sealset õhkkonda. Vot selle kohta saab öelda, et siis oli rohi rohelisem ja lumi valgem. Olime seal koos Eriku perekonnaga, reisisime ringi Fordiga. Mäletan, et siis olid mul kollased riided, kus peal oli kuumaastik ja võib-olla veel mingid dekoratsioonid (komplektis olid). Mu vennal oli sama komplekt, ainult punast värvi. Peale selle, et tripp toimus ja seda aasa, kus me telkidega peatusime, ei oska teile rohkem seletada.
* Järgmisena meenub mulle, kudias ema koolikaaslase Eha(peaks praegu Tallinna abilinnapea olema) ja tema lastega käisime suviti rannas, põhiliselt Pirital. Sellest ma väga ei mäleta. Ainult sihtpunkti, milleks oli pirta ja Eha kollast ning väikest autot. Tegu oli samuti Fordiga.
* Järgmisena meenuvad rannaskäimised perega. Need olid väga mõnusad. Istusid seal rannas, enamus ajast ujusid, kuid kui veest väljas olid, siis tulid oma asjade juurde ning sõid päikse käes olnud võileibu ja jõid Coca-Colat peale.
* Kui ma hakkasin kooliealiseks saama, siis hakkasin maja ees jalkat mängimas käima. Minu jaoks olid kõik seal väga suured – Taavi, Siim, Mart, Tanel, Kristjan, ning mingi aeg oli ka Sander. Nendega oli äge jalkat mängida, kuigi tagasi vaadates ei osanud ma üldse siis mängida, kuid see ei loe, tähtis on osavõtt ja rõõm, mis sa sellest saad.
Muuga
Ääremärkusena võin öelda, et kui räägin siin vormis ’meie’, siis ma mõtlen ennast, õde ja venda.
Mälestuste periood, mis mind jääb arvatavasti terve elu saatma, on Muuga aeg. Need kes ei tea, siis Muuga on Piritast natuke edasi, üks äärelinn. Muuga oli lihtsalt paik, mille pärast ma jään oma lapsepõlve taga nutma. Seal tundus kõik täiuslik. Seal oli mu esimene parim sõber, Risto. Temaga mängisime väga palju, käisin tihtipeale tema õuel mängimas, kuigi neil oli suur rotveiler, keda ma kartsin. Neil polnud suur maja, kuid see-eest uhke hoov, kus väikesed lapsed said mängida peaaegu lõputult. Kui hoovis igav hakkas, kolisime oma kodinatega tänavale ja mängisime seal.
Muugal oli ka esimene tüdruk, keda ma musitasin. Tema nimi oli Andera. Temaga mängisime üht kuulsaimat mängu laste hulgas – Kodu. Siis mul oli üks mänguauto, mis sõitis siis kui väntasin. See auto oli vägagi äge, sest siis ma arvasin, et olen peaaegu nagu täiskasvanu, ainult natuke väiksem. Andera aga tegi endale kodukoha, kuhu mina oma autoga sõitsin ning siis me istusime seal kahekesti. Mingi hetk me tegime musi. Seda loomulikult nägid mu õde ja vend köögi aknast ning nad norisid ming mitu mitu aastat sellega.
Kuid Muugal oli veel palju lahedaid inimesi ning kohti, kus me mängida saime. Mäletan et paralleeltänavas elas üks tüdruk, kes mulle meeldis. Meie tänavast paremale liikudes (meie maja poolt vaadates) elasid seal veel mitu lahedat kuju. Egert, kes oli Andera vend, kellega sai vahel pulli. Mäletan kord, kui ta vahetas ujukaid ning ütles mu vennale, et too hoiaks tal rätikut ees, kuniks vahetab, siis vend lasi rätikul eest ära lennata. Oiii kurat, kuidas siis naeru oli. Unustasin mainida, et Andera ja Egerti pere oli suhteliselt jõukas. Neil oli suur maja, kas kaks või kolm korrust, neil oli bassein, neil oli eraldi saunamaja. Nüüd mõelge, 1995 aasta või umbes nii, ja selline kupatus. Damn, hästi elasid, peaks ütlema.
Ühe asuka nime ma olen sealt ära unustanud, kellega mul meeldis ka ikka mängida.
Tänava lõpus elasid meile hea sõbranna ja sõber, Iti ja Märten. Nendega me tegime ka ikka palju pulli. Küll sai heinamaal mängitud ning tegime nendega enda „salaonni“, mida vanemad inimesed meie arust ei teadnud. Tegime selle igast materjalist, mis me leidsime ja mida me enda hoovist kergelt öeldes varastasime.
Onni valmistamiseks kasutasime nii eterniiti, puulaudu, kipsplaate ning betooni taolised tellised. Dekoreerimiseks oli meil ka omajagu vidinaid. Peamine oli autoiste, mille me olime leidnud karjamaalt. Selle onni ligidal oli väike tiik, kus sees elutsesid kaanid. Kord me kasutasime neid kurjalt ära, kui panime nad veesõjas oma pudelite sisse. Kui näitasime tüdrukutele, et kaanid on pudeli sees, ning me pritsisime neid, siis nad kiljusid ja jooksid ringi, lõbus oli.
Unustamatu oli ka raudteeäärne ojakene. Selle ääres me istusime ja mängisime. Ehitasime, kaevasime ja olime niisama. Tihtipeale panime kive rööbastele, et näha mis juhtub. Kuid kunagi me ei oodanud rongi ära, vaid jõudsime juba koju minna.
Teiselpool raudteed oli kant, mis oli minu jaoks pikka aega justkui müsteerium. Ta oli niivõrd tundmatu mu jaoks, et õhtuti ma kartsin seda piirkonda. Muidu sai õega ikka päevavalguses seal poes käidud.
Mida ma veel muugast mäletan. Mäletan seda, et mulle sai alati osaks au grilli peale lõke teha. Võib-olla arvate, et see on vanavanemate poolt väga kohusetundetu, kuid ei, ma ise nõudsin seda. Mulle meeldis alati ehitada grillile torn. Ehitasin sinna väikese maja, mille seest täitsin paberi ja liistudega.
Siis kui lõke sai püsti pandud, vaatasin ma oma suurte silmadega lõket. Vaade oli alati hämmastav ning see kuidas leek ’mängis’ oli mulle fantast.
Muugal sain ma veel teha häid asju. Näiteks sain alati käia kasvuhoones tomateid söömas. Ma olin lihtsalt friik, koguaeg õgisin neid. Nad olid head. Tihtipeale õgisin seal ka tikreid, ploome, herneid, maasikaid, porgandeid ja kreeke.
Üks asi, mis mulle samuti seal meeldis, oli see, et ma võisin küttepuid ise raiduda. See oli niivõrd mõnus. Võtsid kirve ja lõid selle puuhalu kaheks, tolle tüki omakorda uuesti kaheks. Kuigi väikse lapsena puudus jõud kõiki puid katki teha, andsin ma endast maksimumi ja olin selle üle õnnelik.
Kahjuks oli Muugale pikk tee ning pärast vanaisa surma 1998. Aastal ei käinud me seal enam väga palju. Suvila jäi hooletuks, muru ei niidetud nii palju enam, vanaema ei jaksanud seal niipalju käia (vanaisa viis meid alati autoga) ning väiksed lapsed ei viitsinud enam niipalju käia.
Mõnes mõttes karm lapsepõlv ju, 8- ja 11-aastaselt sellist asja oodata, et nad kahekesti seal pidevalt käivad. Mingi aeg me ei käinud seal enam nii palju ja suvila müüdi maha.
Suhteliselt kahju, sest sinna kadusid paljud sõbrad ning mu esimene parim sõber.
Mõned aastad hiljem nägin Eveliniga Õllesummeril Iti’t ja Märtenit, kuid rohkem pole neid näinud. Ma olen tihtipeale mõelnud sellele, et kunagi peaks nad üles otsima, vaatama mida nad teevad, millega nad tegelevad, kuhu nad jõudnud on, millised nad on? Võib-olla on selleks liialt vähe informatsiooni. Vanaema ei mäleta vast midagi neist, mina tean vaid nende eesnime ja maja numbreid – Kõik.
Meie aadress Muuga Aedlinnas oli Lutserni 24.
Alg- ja põhikool
* Esimesse klassi minekut ma ootasin väga ja väga. Seda seetõttu, et lasteaias olin ma väga edukas. Õppisin enne teisi lugema ja arvutama. Kool tundus mulle kui midagi enamat, midagi väga suurt, ning ma tundsin, et ma olen selleks vägagi valmis.
* Kui sai esimesse klassi mindud, siis ma olin pabinas ning passisin kappide juures koos emaga(siis oli praeguste kappide asemel puust ning kenad kapid). Kui sain lõpuks oma klassi minna, milleks oli siis 1. D, vaadati, et klassis on liialt vähe õpilasi ning meid jagati kolme erinevasse klassi laiali. Mina sattusin siis A klassi, kus nägin ma väga palju tuttavaid nägusid (lastekast tuttavad). Sattusin ka ühte klassi Raunoga.
Algkooliaastatest mäletan luuletusi, mida ma kuidagi õppida ei tahtnud, laule, mida ma ei tahtnud pähe õppida, matemaatikat, mida ma tahtsin koguaeg lahendada.
Mataga oli selline lahe diil ka, et need, kes kontrolltöö tegid esimesena ära, need said minna arvutiklassi ja võisid arvutis olla. Kujutage ette, oli kuskil 1999 ja me saime arvutites olla – hämmastav. Algklassid möödusid sündmusterohkelt. Seal oli esimene kaklus, milles panin vastase maha ja tegin talle haiget (kõike tänud Judole), seal oli väga palju mängimist ning naeru, vahel ka nuttu. Üldiselt möödus see aeg ruttu.
*Kui ma käisin neljandas klassis, siis ütles mu ema :“Näe, maja ees mängib üks poiss nii üksinda, mine ka temaga mängima, ehk saad endale hea sõbra.“
Ja tal oli tõesti õigus, ma sain endale väga hea sõbra. Ja üks asi, millele ma tänulik olen ja millega ta mind sidus, on jalgpall.
* Mingi aeg hakkas mõistus arenema ning mõned klassist hakkasid suitsetama ja kergelt jooma. Juba tol hetkel ma mõtlesin, et nonsense, et olla lahe, ei pea jooma ega suitsetama. Kuigi ma maitsesin ka siis esimest korda alkoholi, ei teinud ma seda lahedaks olemise pärast, ma tegin seda puhtast uudishimust. Suitsu ma ei proovinud, sest koduste peal olin seda vastikut suitsevat ja haisvat ’pulka’ piisavalt näinud. Mingi hetk tuli meile klassijuhatajaks Daimi Põlluveer. Ta oli tore õpetaja. Kahjuks taipasid paljud seda alles siis, kui ta oli suremas või suri. Ta oli küll range, ta nõudis meilt palju, ta tegi meile taseme alla. Ta käis tihtipeale soojadel maadel reisimas ning vatras meile isegi terve tunni oma reisist, sellest mida ta tegi seal ning vahel rääkis oma pojast. Kuigi ta oli kuri õpetaja, oli ta siiski väga lahe mammi ning jääb vast pikaks ajaks sellele klassile südamesse, vähemalt mulle.
Vahepeal sai põhikoolis tehtud palju lollusi. Mäletan, et sain õppealajuhatajat külastada mitmeid kordi. Kord viskasin (ajaloo)õpetajale kokkupressitud paberi otse otsaette. Ta sai kurjaks. Ükskord ilastasin klassis üle Andrese temast tagumisele isikule näkku. Kord lõin trepist pudel alla ning õpetaja sai sellega pihta.
Kusjuures, praegu ei tulegi rohkem meelde, aga no eks need kolm, mis ma välja tõin, iseloomustavad kõige enam seda perioodi. Elasin siis oma puberteeti välja.
Mingil perioodil sai siis enda peal ka kangemaid alkohoolseid jooke proovitud.
*Kui põhikool hakkas lõppema, siis paljud valmistusid eksamiteks. Paljud olid närvis ja kartsid oma tulemuste pärast, ma ei jaganud seda tunnet nendega. Tegin põhikooli lõpus kolm eksamit, inka, esta ja mata. Kõik läks muretult ja ettevalmistamata. Ei õppinud kohe üldse nendeks, kuid ometigi sain need muretult läbi. Matas jäi punkt 5-st puudu, estast põrusin kirjandiga, kuid see-eest ülejäänud osa oli peaaegu perfect, 59p-60st ja inka sain 4-a. Seda tegelt ei tasu pidada tarkuseks, sest ikkagi põhikooli eksam on elementaarsete oskuste peal.
Pärast eksameid algas jalka MM. Selle algus on mul paremini, kui miski muu meeles. Mäletan, et olime Liisi juures. Seltskonnas olid veel Rauno, Teve ja Siret. Lõpuks kutsuti sinna vist paar inimest veel ning BRUNO. [Hahhh, peaaegu nagu Sasha Baroni poolt tehtud Brüno].
Mäletan väga hästi, kuidas istusime Liisi voodil, tegime vesipiipu ning vaatasime sellest väikesest telekast jalgpalli. Esimene mäng oli Saksamaa vs Costa-Rica. Kohe alguses pani Philipp Lahm väga haige värava ristnurka. Rauno ütles mitu koda valjult välja naise genitaali (võin vihjeks anda esimese ja viimase tähe ’mida v---u’). Mäng oli päris karm, 4-2 jäi. Mängust ma iseenesest ei mäleta miskit, kuid mäletan väravaid. Nood olid head. Muidu selle istumise käigus sai tehtud palju vesipiipu ja korralikult joodud. Järgmine hommik oli mul väga hea olla, ei mingit pohmakat.
Samal aastal suhtlesin teist aastat järjest Artekatega. Põhilised tegijad olid Lauri, Heleri, Mossu, Kaisa, Mari, Mikk, Jux. Käisime absull igapäev artel, passisime seal, vahepeal käisime rannas. Suvi möödus seal kiirelt, kuid mõnusalt. Kõik said endale ilusad päevitused ja hea tuju.
Gümnaasium.
Aasta viimases veerandis tuli astuda gümnaasiumisse. Sealne klass tundus alguses imelik. Vaatasin paljusi inimesi kerge üleolevusega. Aja jooksul ma õppisin oma käitumisest – Ära hinda raamatut tema kaante järgi.
Ehk siis tahaks sellega öelda, et kohtasin ning õppisin gümnaasiumis inimesi paremini tundma. Ma sain sealt endale tõelised sõbrad. Aga kõigest järgemööda ja kiirelt.
Gümna esimeses klassis siis saime klassijuhatajaks õpetaja, kes naeris koguaeg, nagu oleks naerugaasi sisse tõmmanud. Ta tegi meie klassiga ka väikse
ringmängu, et me üksteise nimed võimalikult ruttu ära õpiks. Muidugi oli see mäng ka üks oluline lüli klassisisese hea atmosfääri loomisel. Ringmäng oli iseenesest lihtne. See oli nagu teile tuntud mäng ’Minu laeva lastiks on....’ ainult nimedega. Esimene inimene pidi ütlema oma esimese nimetähega algava nimisõna oma nime takka ja siis järgmine inimene pidi ütlema esimese inimese nime+nimisõna ning sinna oma nime lisama jne. Ainsana mäletan selles mängus ühte nime – Tarvi Tallinnast. Arvatavasti on see sellepärast meeles, et gümnaasiumis korrutati seda mitmeid kordi. Gümna alguses käisime uute inimestega palju õues. Käisime enamasti piljardis. Tutvusime uute inimestega.
*Kui kätte jõudis järgmise aasta algus, siis käisime Rootsis reisil. Vot see oli reis, mis jääb mulle südamesse. See oli väga äge reis.
Kuid kõigest lähemalt:
Sadamasse sain Raunoga, meid toimetas kohale ta ema. Sadamas oli veits passimist ning varsti võis laevale liikuda oma grupiga. Sadamas oli juba väike joppamine, nimelt võttis Bõmps kaasta kaks kasti GIN’, Epp tahtis ta pagasid kontrollida, kuid siiski lasi ta läbi nendega. Kuigi ma arvan, et Epp aimas, et seal sees on joogid, lasi ta tema läbi. I appreciate that. Kui laeval sai esimesed sammud tehtud, siis lendas mul esimese pudeli kork pealt ära, pidu võis alata. Sõidu jooksul seadsime ennast sisse kõrval kajutis, mis oli vist Karli kajut. Seal käis peamine möll. Vahepeal käis isegi Epp sealt läbi, kuid ta ei näinud umbes 40-et alkoholikandjat, mis olid pandud ilusti ukse taha.
Laeva peal sain ma oma esimese suurema tantsukogemuse, seal sai meeletult tantsida, nii et hommikul olid jalad väsinud. Kui tantsimine lõpetatud, läksime korraks oma kajutisse, et sealt peatselt lahkuda Stockholmi linna peale.
Tagasi-tulles oli meil ka laeva peal väga funn. Olime oma seltskonnaga all, vahepeal käisime tantsimas, ning saime ’Kanalt’ tasuta jooke, sest tal oli crush mingisse meie grupi tüdrukusse. Hiljem istusime baaris oma seltskonnaga. Koos meie seltskonnaga oli ka Kana ja Magnus. Meil jagus juttu seal all pikalt ja laialt.
Järgmine päev, kui laev maabuma hakkas, olid kõik surmväsinud.
Gümnaasiumis aeg lendas. Vahepeal sai osaletud koolinäidendites, kus üks väike seltskond enamasti ei vahetanud. See oli loomulikult väga suur pluss, sest nendega oli vägev neid teha.
*Pärast Rootsi reisi hakkas minust tasapisi isiksus kujunema. Ma võtsin endale omadusi nii siit kui sealt. Ma ei tea kas tegin seda teadlikult või mitteteadlikult. Kuigi peab mainima, et ma olen väga rahul enda isiksusega (välja arvatud see suur vastik omadus, mida kutsutakse laiskuseks).
Gümnaasiumis oli peamine seltskond kellega olin Liisa, Länsu, Silver ja Rauno. Igaltühelt neist sain ma midagi head, midagi endale. Nad täiustasid mind ja ma oleks uhke, kui oleks sama nendega teinud. Enim meeldis mulle olla gümnas Silveri kõrval. Ta oli ja on siiamaani see huvitav isiksus. Ta ei rääkinud nii palju, ta ei teinud lolle nalju, ta oli vaikne ja filosofeeris. See hakkas natukenegi mulle külge. Samuti haakus temalt mu õppimine natukene. Ta vaatas mulle alati pahaselt otsa, kui üritasin spikrit vaadata. Mainimata ei saa jätta, et tänu temale hakkasin ma keemiast huvituma, ja kuidas veel. Muidu ma magasin enamus keemia tunnid, kuid kui tema kõrvale istusin, siis ta tihtipeale ehmatas mind üles, nii et ma oleks suurema häda puhul püksid täis teinud. Mingihetk 202 klassis ehmusin ma niivõrd palju, et hakkasin keemiat õppima. See asi osutus varasema raske asemel hoopis imelihtsaks.
Gümnaasiumis olid veel sellised lahedad asjad nagu peod Liisa pool. Liisad, Silver, Rauno (keda vahel polnud seal) ning mina. Need olid mõnusad ja sujuvad peod.
Ükskord sai isegi mõnusa mitmepäevase peoga maha.
Seltskonnas olid Liisa, Länsu, Silver ja mina. Õhtul oli vist vesipiip ka, sest ma jätsin vast tol korral vaiba sisse ühe musta kärssanud söepleki. Kuid vahet see teeb... Igastahes, oli väga mõnus. Mängisime mänge, jõime. Kui alkohol sai otsa, siis tõime Silveriga minu juurest liitrise Saaremaa viina, mis jäi mu sünnipäevast alles. (Faaaaakkkk..... unustasin sünnipäeva mainida, kohe teen seda). Kui ma olin ilusti toas ja otsisin pudelit, siis Silver kohtus trepikojas mu isaga, ise oli ta purjus ning istus trepi peal, kui mu paps temast möödus. Kui pudel käes, liikusime taas Liisa korterisse. Kui me jõime selle viina samal õhtul ära, siis me läksime järgmisel päeval Stroomi randa, kui aga järgmisel päeval, siis läksime tollel päeval Stromkale. Igastahes mu mälu mängib pidurit hetkel. Aga läheme Stroomi ranna peale siis. Teel sinna otsustasime minna Selverist läbi ning lappisime rahad kokku, et soetada Viru valge nelja peale. Kui see tehtud, liikusime edasi randa. Ütleme nii, et rannas oli väga lõbus. I Like!
Gümnaasiumis oli meil organiseeritud spikerdamine, kooliraadios chillimine ja paljut muud.
Niiisiis, asi millest pidin rääkima, mu sünnipäev.
Nimelt, kui sain täisealiseks, pidasin oma sünnipäeva koos Tarviga. Rentisime ühe suure maja Maarjamäel. See oli vana li*simaja. Suur maja, kolm korrust(vb isegi 4 koos keldriga). Alguses majale lähenedes oli näha üks mõnus hoov, seal oli vajadusel võimalik grillida ja niisama chillida. Majja sisenedes polnud midagi erilist, kuid kui mõned sammud edasi teha, siis esimesele korrusele minnes leidis siseneja ennast baarist. Seal oli selline mõnus baarilett, mille taha me sättisime oma alkoholid. Baarist vaatega paremale oli piljardilaud, kus õhtujooksul ikka natuke mängiti ka, kuigi üks kii oli omadega mäel. Baarist vasakule vaadates olid mõnusad nahkdiivanid, seal sai ka ikka õhtu jooksul palju istutud. Kui nüüd majas minna teisele korrusele, siis avastas mineja ennast magamistubade juurest. Need olid peeglitoad. Üks voodi, peeglid, wc ja pesuruum. Samas vaimus jätkus ka kolmas korrus. Korruste vahepeal olid nahkdiivanid. Kui nüüd liikuda kõige alumisele korrusele, siis seal toimus enamus minu tegevusest. Seal oli saun ning sauna-eesruum. Sinna maandusin õhtu jooksul päris palju. Sauna samuti. Sauna vastas oli köök, kõige tähtsusetum ruum vist tolles majas. Kui edasi minna, siis seal oli mõnus hubane istumisnurk kaminaga. Alumise korruse viimane paik oli tantsusaal. Seal sai õhtu jooksul ikka tantsitud ka. Muusikast seal puudust ei tulnud, sest just sinna olin asetanud ma oma muusikakeskuse. Tantsuruum oli väga äge, seal sai panna diskokuuli keerlema, aga ka neoonvalguse. Meie kasutasime viimast.
Aga sünnipäevast. Noo, kui küsid teistelt, siis räägib see enda eest. Need kellel oli seal hea olla, neile meeldis väga, need kellel polnud hea olla, neid polnud. Okei, liigne egoism võib-olla. Kuid minu jaoks vähemalt oli see õhtu väga supper-hüpper ja mega.
Õhtu jooksul sain niisama oldud ja pulli tehtud. Õhtusse tõin ma paljudele mälestuse pausi sellega, et viskasin viina leilile. Pange kõrva taha, hea trikk oli. Jätsin paljudel inimestel ajaratta peal mõned minutid/vb tunni vahele.
Aga oli hea ju?
Pärast seda killer-leili mäletan veel natuke tantsimist Juxi ja Silveriga, natuke niisama olemist ja siis oligi järgmine päev käes.
11. Klassi ja 12. Klassi vahepealsel suvel saime Silveriga tööle mu papsi juurde. Siis oli veel majanduse hiilgeaeg ja me teenisime tohutut palka selliste tattninade kohta. Saime nädalaga peaaegu 5 tuhat krooni. Sealt sai enda head õppetunnid, et kuidas rahaga õigesti ümber käia. Et mitte seda arutult raisata. Seal sai ka endale mõnusa töötunde sisse. Seal sai nautida Raadio Maniat, mis küll mingi aeg üle viskas. Teadsime Silluga alati, et kell üheksa tuleb ’ Missa miehet ratsastaa’, et lõuna aeg tuleb Kid Rocki – All summer long jne. Kõik oli nii etteaimatav, et lõpuks viskas 88.8 kergelt üle. Kuigi sellel oli väga suur pluss. Nimelt oli hommikuprogramm alati hea päeva sisseelamiseks, see kestis kella 11ni. Siis hakkasid anekdoodid, need kestsid 45mintsa. Vot siis tuli kõige raskem aeg, siis lasi ainult muusikat. Siis tegime tihtipeale lõunapause ja võtsime päikest. Pärast lõunat hakkas Maania Grandioso, mis hakkas vaikselt märke andma, et tööpäev on varsti läbi. See saade on lihtsalt nii hea, et sellega töö lendas. Saatejuht on väga muhe, rubriigid on lahedad ja naerda saab palju.
Gümnaasiumi viimane klass olin ma juba täiesti teine inimene, kui kahe aasta eest. See isiksus ja maailmavaated olid minus muutunud niivõrd palju.
Jään siiski gümnast ühte asja kahetsema – Seda et ma õppisin liiga vähe. Oleksin pidanud rohkem õppima ja pingutama. Isegi lõpueksamiteks ei vaevunud raamatud kätte võtta, ainult niipalju kui koolitunnis sunniti.
Gümna eksamid lasin samuti ’loomuliku intelligentsusega’ läbi. No tulemused rääkisid enda eest. Oleks võinud ju natuke pingutada, kuid ega tagantjärgi tarkus kuhugi kaugemale vii, kui põhja.
Gümna lõpus hakkasin suhtlema Marikaga, temaga olen koos siiamaani. Alguses käisime niisama jalutamas, mingi aeg hakkasime regulaarselt käima õues tema kutsudega ja sealt ta läks.
Mingi aeg südatalvel, kui õues olid miinuskraadid, käisin ma ikkagist suvejopega ringi. Valge tuulekas oli see mis mind ainult kattis. Igakord kui Marika küsis, et kas mul on külm, vastasin kergelt lõdisemist alla surudes : „Eiii...“. Have I been fool?
Gümna sai läbi, tuli suvi. Toda võtsin vägagi lebolt. Nautusin sõpru, mängisin jalkat, käisin rannas vutti mängimas, olin niisama rannas.
Viimane aasta, mida ma olen mööda saatnud, on keerulisemalt möödunud. Ma õpin ülikoolis ainet, mis mulle eriti ei meeldigi. Seda on raske õppida, sest kui asi ei meeldi, siis tekib pidevalt ja paratamatult küsimus, et miks ma selle eriala peal üleüldse olen.
Kuid loomulikult teevad sellega hakkamasaamise lihtsamaks kursakaaslased. 3-ga olen lähemalt tuttavaks saanud. Anneriin, Anita ja Peeter. Kahjuks pean ütlema, et kaks viimast loobusid ja enam ei õpi. Kahju.
Viimasel aastal olen saanud tuttavaks Nõmmekatega. Palju käidud vanakal, pubis ja Signe juures. Signega jäävad mulle naljaga meelde ta sõnad : „Esimene kord kui ma sind nägin, olid sa purjus.“ Naljakas minu arust. Signe juures on olnud muidu ka lahedaid istumisi. Isiklikult lemmikuks jääb mulle suvelõpupidu. Kõik olid pidulikes riietes, see oli väga mõnus, sealt ka üks grupipilt, mida on alati mõnus vaadata, olenemata kui hea või halb tuju mul ka poleks.
Loodan, et korraldame veel Signe juures mõne kostüümipeo.
Nädal aega tagasi pidasin oma sünnipäeva Nõmmeveskis. Tegin selle koos Raunoga ning mõlemad tähistasime oma 20ndat sünnipäeva. Pidu oli lahe. Peoteema oli Hawaiii ja seepeale panid inimesed endale suvised riided selga. Pidu oli äge, mõnus ja veel enamat. Seltskond oli seal hea, saun oli suur ja maja oli mõnusalt soe. Pidu möödus oodatult ja rahulikult. See polnud mittemingine läbu, vaid suuremapoolne istumine, mis oli midagi peo ja istumise vahepealset. Ütlen jälle, et koht oli hea, inimesed olid veel paremad ning see tagas väga mõnusa õhtu.
Kahju, et seal kõiki kalleid inimesi ei näinud, kuid lööme järgmine kord klaasid kokku, right?
Oleme jõudnud taas tänasesse päeva. Kell on 2:54, ma olen peaaegu kolm tundi siin meenutanud ja tuletanud meelde neid juppe oma elust. Kuigi ma olen väga palju asju siit välja jätnud, annab praegune tekst enam-vähem ülevaate mu minevikust.
Ma olen siit välja jätnud need ajad, kui Eriku juures oli ilgelt lahe mängida, see kui me Varbola ligidal hängisime ta maakohas(Käbiküla), jätsin välja maja esised lahedad tegemised oma seltskonnaga, jätsin välja oma suurimad reisid ja mõned emotsionaalsed hetked ja veelgi enamat. Kui ma kunagi raamatu peaksin kirjutama, siis esimene teos oleks arvatavasti autobiograafiline, seal saaksite kõike teada.
Praeguseks ma siis jätan kirjutamise ja väljun kirjutamisemullist.
Ciao Amigos!
Muljeid Sünnipäevast ja minu tänane uni (cool).
Väike ülevaade siis möödunud laupäevast (läbi minu silmade).
Veel sama päeva lõunal, olin Lauriga Kaubamajas, et enda outfit teha paremaks. Ikkagi peoteema oli ju Hawaii. Alguses jõlkusime kaupsi teisel korrusel, meestemaailmas. Seal oli suht toredaid riideid, aga kui sai mõne asja pealt leitud hinnasilt, millel seisid numbrid >3000, siis kadus nende asjade ilu ka kohe ära. Kuid ma siiski miskit näpsasin endale sealt. Sain endale päikesepillid ja seda hea hinnaga.
Käisime veel keldrikorruse noortemaailmas, mille peale Lauri oli vaimustuses, sest seal oli päris häid asju müügil ja seda ka mõistliku hinnaga. Sealt napsasin ka endale ühe aksessuaari, nimelt ühe kaelaripatsi. Kokku läks kaupsis ~250.-
Tagasi tulles jõudsin kodus läbi käia, sealt Marika juurde ning siis liikusime juba stardipaika. Seal olid paiksed kaks tuttavat nägu – Silver L ja Kilu. Vestsime nendega veits juttu ja ootasime Raunot. Mõne aja pärast võis sõit alata. Mitukümmend kilomeetrit läbi udu sõitmist me olime kohal. Kohale jõudes sai asjad maha laetud ning koht üle kaetud. Täitsa ilus koht oli. Asemeteks olid meil madratsid ning neid oli suhteliselt palju. Kõik madratsid ja magamistoad olid teisel korrusel (muidugi õues oli veel tahtjail võimalus aita minna). Üleval oli neli tuba, millele me panime ’tähendused’ juurde.
Esimene tuba oli seksi tuba, teine tuba oli flirtimise/romantika tuba, kolmanda toa kohta ei mäleta (vb klatši tuba) ning viimane oli niisama chill tuba. Kui kell tiksus 6 peale, siis hakati vaikselt suvele üle minema.
Varsti hakkasid saabuma ka esimesed külalised (va need kes esimeste autodega tulid). Vaikselt hakkas muusikat tulema ja inimesed istusid vaikselt oma laudade ääres ning sõid. Mõned olid juba vägijoogi kallale ka läinud. Siis oli meil mingi jama muusikaga. Muusikakeskus mängis miskipärast vaid 4-a esimest laulu. Hiljem saime asja korda, siis sai ka muusikat nautida. Pidu läks vaikselt käima. Jõime vaikselt alkoholi, tegime vesipiipu (chocomint ^^). Rahva üldine hääletoon tõusis ja vaiksus oli kadunud. Põhiliselt tekkisid grupid. Ühes grupis olid nooremad ja teises vanemad. Ei tea, vb noored pelgasid tulla teiste hulgas (alateadvuses). Kuid seal oli ka üks, kes oli omaette grupp. Nimelt üks Rauno õe nimekaim. Kutsusin Silveri üles, et toome ta ka seltskonda. Niisiis lähenesime talle, üks ühelt poolt, teine teiselt poolt ning pärast mõnda lihtsat lauset tõime ta lauda, rahva sekka.
Lõpuks jagati mulle kinke. Siis sain ka aru, miks inimesed koguaeg ringi siblisid, kuid mina ei tohtinud üles minna. Nimelt, Rauno kingitus oli siis üks särk, kuhu oli peale trükitud Kaarel ning inimesed liikusid koguaeg ülesse korrusele seetõttu, et nad kirjutasid oma nimed peale. Mõned kirjutasid ka mõne sümboli rohkem sinna. ÄGE! (H) Kink meeldis!
Lisaks kingiti naljakad stringid mulle. Neil oli lammas või jäär peal. Kui vajutasid enda strateegilise piirkonna peale, siis hakkas ta häälitsema. Enne sauna lasin need püksid jalga ning peaaegu paljalt tegin neile siis väikese tantsu. Hiljem tegin seda tantsu ka üleval korrusel Piiale, Janetile ja Laurile, seda jälgis Silver.
Veel sain endale roosad karvadega käerauad, libesti ja paki Lifestyles kondoome. Sinna pakki oli juurde lisatud porgandimahl (mis maitses väga hästi). Cool.
Kui kingid olid kätte jagatud ja tsipa aega istutud, siis võtsin ette sauna. Seal oli mõnusalt temperatuur üles köetud ning sinna mahtus palju inimesi, oma 6-7 tükki, parema tahtmise juures oleks 10 ka ära mahutanud. Saunas sai mitu tiiru oldud ning vahepeal õue aurama mindud.
Kui saunamõnusid enam nautida ei viitsinud, siis sai taas mindud tuppa muusikat kuulama, vessut tõmbama ja pidu edasi pidama.
Edasi rääkisin palju Rauno kursakaaslastega ning muidu sõpradega – Annika, Stella, (pole kindel kas Triinu oli koguaeg), Siim ja Henri. Muidu oli seal veel rahvast ümber, aga sai nendega päris jutule.
Hiljem läksime ülesse ning mängisime üht joomamängu. Mäng oli iseenesest väga lahe ning seda mängiks teinekordki. Kahjuks nime ei mäleta, aga seda annab välja seletada. Mängus oli palju naeru ja joomist, aeglast ja kiiret mõistust. Pärast läksime veel alla, vaatama mida teised seal teevad. Seal jõin Marika, Erko, Silveri ja vist veel paari inimesega. Ca 5-6 aeg hommikul hülgasime Erko, kes tahtis veel edasi juua.
Magama minnes võtsime ühest toast palju madratseid ära ning tegime endale asemed.
Kui hommikul sai oma luugid vaevaliselt lahti aetud, läksin tuppa kuhu paljud olid kogunenud ning peagi hakkas see sünnipäev lõppema. Inimesed vaikselt toimetasid, koristasid, pesid hambaid jne.
Tagasitulles kuulsime raadiost ning kõrvalolijate suust anekdoote. Raadiost tulnud pärinesid lasteaiaaeliste suust, seega midagi head sealt ei tulnud, kuid kaasreisijatelt kuulis häid anekdoote.
Tagasiteel oli minemisega üks väike erinevus. Kui minnes oli udu väljaspool autot, siis tulles olid auto aknad udused.
UNI
Tänane uni oli väga midagi uudset minu jaoks. Nimelt, ma olin oma unes tulevikus. Uni algas teadmatuses, mu kodukant mustamäe ei olnud enam samasugune, need koledad betoonmajad olid maha lammutatud ning natuke ilusamad korrusmajad olid asemele ehitatud. Sealt ma hakkasin liikuma juhuslikus suunas, et leida inimesi ning küsida neilt :“Mis toimub?“. Alguses kõndisin veits üksinda ja uurisin seda paika, kuid siis läksin bussipeatusesse, mis ei olnud mulle kuidagi tuttav. Üleüldse, tänavad polnudki mulle tuttavad, need meenutasid pigem Tartut. Bussipeatuses ma tutvunesin paari vanema mehega, nad meenutasid mulle kedagi. Küsisin et miks kõik selline on ja miks ma ühtegi autot ei näe jne. Nad oskasid mulle rääkida, et nafta sai juba 14 aastat tagasi otsa ning nüüd sõidetakse elektriautodega. Tol hetkel ma ei mõelnud sellele, et kui palju aega võib mu mäletamistest möödas olla. Ma otsustasin järgmisesse peatusesse kõndida, sest trollini oli 10 minutit aega. Ma mäletan isegi mis kell osaliselt näitas. Tunde ma ei näinud, aga minutiosuti näitas 31 minutit. Seega troll saabus xx:41. Kutsusin neid mehi kaasa, et jõuab küll järgmisesse peatusesse kõmpida, nad olid nõus. Vahepealsest jutust ma ei mäleta midagi. Kõndisime imekombel juba kolmandat peatusevahet, kui järsku olid nad kadunud. Nad kadusid nii klišeelikult, justkui filmis.
Ma avastasin ennast kuskilt ’mäest’ üles kõndimas ning hakkasin vaikselt ka liiklust nägema. Peast käis läbi küüti küsida, kuid seda linnas ei tohi. Kõndisin ning kõndisin ja jõudsin Tondile, selle suure ja pika hoone juurde (mis nüüdseks on ühikateks tehtud). See maja oli nüüd ilma akendeta, inimesed tormasid sinna sisse. Rahvas, kes sinna sisse jooksis, polnud väga noobel, kuid nad ei olnud ka määrdunud riietega. Ise arvasin, et tegu võib olla turuga. Hakkasin sinna minema, kuid siis märkasin kõrval Selverit. Vaadates selle poole, nägin vana kooliõde, kellega ma pole elusees ühtegi sõna vahetanud. Ta nägi vanem välja, kuid mitte oluliselt. Ütleme nii et ta nägi ca. 20-aastane välja. Lähenesin talle ja küsisin, et mis toimub, miks kõik nii erinev on? Mainisin ka juurde, et ma mäletan vaid seda aega, kui ma keskat lõpetasin. Ta kergelt naeris ja seletas mulle lahti. Et umbes 150 aastat tagasi loodi selline ravim, mis aeglustab vananemist oluliselt (seetõttu oli ta ka nii noor). Et seepärast elavad nüüd inimesed kaua. Sellega kaasnesid ka seadused, mis hoidsid demograafiat tasakaalus. Et see liialt miinustesse ei langeks, ega ka liialt suureks laseks. Seadus oli selline – Enne kui soovite oma perre ühte last saada, peab keegi teine teie perekonnast või suguvõsast esmalt ära surema, siis on kõik tasakaalus. Kui suguvõsas tahtsid mitu inimest last, aga nende peres ei surnud keegi, vaid suvaline inimene, kes kellegiga oma suguvõsast ei suhelnud, siis arutasid lapsetahtjad seda omavahel ise. Need, kes olid orvud või kellel polnud sugulasi, pandi ühisesse „potti“ ning nood ootasid „vaba surma“ (ärge mõelge selle all enesetappu).
Ma tahtsin sellelt neiult veel mitu küsimust küsida ja vastuseid saada, kuid siis ma kuulsin heli, mida ma tol hetkel kõige vähem tahtsin kuulda. „Heeeeyoooo Captaaaain Jaaack.......“
Mu äratuskell oli tööle hakanud, ma proovisin seda välgu kiirusel kinni panna, silmad sulgeda, ja seda und edasi vaadata. Ma ei suutnud seda, sest lisaks äratuskellale oli teine segav faktor, kes mind üles üritas äratada – vanaema.
Selline oli minu uni tulevikust.
Pärast on rohkem aega kodus kirjutada, siis muljetan veel.
Ciao!
Veel sama päeva lõunal, olin Lauriga Kaubamajas, et enda outfit teha paremaks. Ikkagi peoteema oli ju Hawaii. Alguses jõlkusime kaupsi teisel korrusel, meestemaailmas. Seal oli suht toredaid riideid, aga kui sai mõne asja pealt leitud hinnasilt, millel seisid numbrid >3000, siis kadus nende asjade ilu ka kohe ära. Kuid ma siiski miskit näpsasin endale sealt. Sain endale päikesepillid ja seda hea hinnaga.
Käisime veel keldrikorruse noortemaailmas, mille peale Lauri oli vaimustuses, sest seal oli päris häid asju müügil ja seda ka mõistliku hinnaga. Sealt napsasin ka endale ühe aksessuaari, nimelt ühe kaelaripatsi. Kokku läks kaupsis ~250.-
Tagasi tulles jõudsin kodus läbi käia, sealt Marika juurde ning siis liikusime juba stardipaika. Seal olid paiksed kaks tuttavat nägu – Silver L ja Kilu. Vestsime nendega veits juttu ja ootasime Raunot. Mõne aja pärast võis sõit alata. Mitukümmend kilomeetrit läbi udu sõitmist me olime kohal. Kohale jõudes sai asjad maha laetud ning koht üle kaetud. Täitsa ilus koht oli. Asemeteks olid meil madratsid ning neid oli suhteliselt palju. Kõik madratsid ja magamistoad olid teisel korrusel (muidugi õues oli veel tahtjail võimalus aita minna). Üleval oli neli tuba, millele me panime ’tähendused’ juurde.
Esimene tuba oli seksi tuba, teine tuba oli flirtimise/romantika tuba, kolmanda toa kohta ei mäleta (vb klatši tuba) ning viimane oli niisama chill tuba. Kui kell tiksus 6 peale, siis hakati vaikselt suvele üle minema.
Varsti hakkasid saabuma ka esimesed külalised (va need kes esimeste autodega tulid). Vaikselt hakkas muusikat tulema ja inimesed istusid vaikselt oma laudade ääres ning sõid. Mõned olid juba vägijoogi kallale ka läinud. Siis oli meil mingi jama muusikaga. Muusikakeskus mängis miskipärast vaid 4-a esimest laulu. Hiljem saime asja korda, siis sai ka muusikat nautida. Pidu läks vaikselt käima. Jõime vaikselt alkoholi, tegime vesipiipu (chocomint ^^). Rahva üldine hääletoon tõusis ja vaiksus oli kadunud. Põhiliselt tekkisid grupid. Ühes grupis olid nooremad ja teises vanemad. Ei tea, vb noored pelgasid tulla teiste hulgas (alateadvuses). Kuid seal oli ka üks, kes oli omaette grupp. Nimelt üks Rauno õe nimekaim. Kutsusin Silveri üles, et toome ta ka seltskonda. Niisiis lähenesime talle, üks ühelt poolt, teine teiselt poolt ning pärast mõnda lihtsat lauset tõime ta lauda, rahva sekka.
Lõpuks jagati mulle kinke. Siis sain ka aru, miks inimesed koguaeg ringi siblisid, kuid mina ei tohtinud üles minna. Nimelt, Rauno kingitus oli siis üks särk, kuhu oli peale trükitud Kaarel ning inimesed liikusid koguaeg ülesse korrusele seetõttu, et nad kirjutasid oma nimed peale. Mõned kirjutasid ka mõne sümboli rohkem sinna. ÄGE! (H) Kink meeldis!
Lisaks kingiti naljakad stringid mulle. Neil oli lammas või jäär peal. Kui vajutasid enda strateegilise piirkonna peale, siis hakkas ta häälitsema. Enne sauna lasin need püksid jalga ning peaaegu paljalt tegin neile siis väikese tantsu. Hiljem tegin seda tantsu ka üleval korrusel Piiale, Janetile ja Laurile, seda jälgis Silver.
Veel sain endale roosad karvadega käerauad, libesti ja paki Lifestyles kondoome. Sinna pakki oli juurde lisatud porgandimahl (mis maitses väga hästi). Cool.
Kui kingid olid kätte jagatud ja tsipa aega istutud, siis võtsin ette sauna. Seal oli mõnusalt temperatuur üles köetud ning sinna mahtus palju inimesi, oma 6-7 tükki, parema tahtmise juures oleks 10 ka ära mahutanud. Saunas sai mitu tiiru oldud ning vahepeal õue aurama mindud.
Kui saunamõnusid enam nautida ei viitsinud, siis sai taas mindud tuppa muusikat kuulama, vessut tõmbama ja pidu edasi pidama.
Edasi rääkisin palju Rauno kursakaaslastega ning muidu sõpradega – Annika, Stella, (pole kindel kas Triinu oli koguaeg), Siim ja Henri. Muidu oli seal veel rahvast ümber, aga sai nendega päris jutule.
Hiljem läksime ülesse ning mängisime üht joomamängu. Mäng oli iseenesest väga lahe ning seda mängiks teinekordki. Kahjuks nime ei mäleta, aga seda annab välja seletada. Mängus oli palju naeru ja joomist, aeglast ja kiiret mõistust. Pärast läksime veel alla, vaatama mida teised seal teevad. Seal jõin Marika, Erko, Silveri ja vist veel paari inimesega. Ca 5-6 aeg hommikul hülgasime Erko, kes tahtis veel edasi juua.
Magama minnes võtsime ühest toast palju madratseid ära ning tegime endale asemed.
Kui hommikul sai oma luugid vaevaliselt lahti aetud, läksin tuppa kuhu paljud olid kogunenud ning peagi hakkas see sünnipäev lõppema. Inimesed vaikselt toimetasid, koristasid, pesid hambaid jne.
Tagasitulles kuulsime raadiost ning kõrvalolijate suust anekdoote. Raadiost tulnud pärinesid lasteaiaaeliste suust, seega midagi head sealt ei tulnud, kuid kaasreisijatelt kuulis häid anekdoote.
Tagasiteel oli minemisega üks väike erinevus. Kui minnes oli udu väljaspool autot, siis tulles olid auto aknad udused.
UNI
Tänane uni oli väga midagi uudset minu jaoks. Nimelt, ma olin oma unes tulevikus. Uni algas teadmatuses, mu kodukant mustamäe ei olnud enam samasugune, need koledad betoonmajad olid maha lammutatud ning natuke ilusamad korrusmajad olid asemele ehitatud. Sealt ma hakkasin liikuma juhuslikus suunas, et leida inimesi ning küsida neilt :“Mis toimub?“. Alguses kõndisin veits üksinda ja uurisin seda paika, kuid siis läksin bussipeatusesse, mis ei olnud mulle kuidagi tuttav. Üleüldse, tänavad polnudki mulle tuttavad, need meenutasid pigem Tartut. Bussipeatuses ma tutvunesin paari vanema mehega, nad meenutasid mulle kedagi. Küsisin et miks kõik selline on ja miks ma ühtegi autot ei näe jne. Nad oskasid mulle rääkida, et nafta sai juba 14 aastat tagasi otsa ning nüüd sõidetakse elektriautodega. Tol hetkel ma ei mõelnud sellele, et kui palju aega võib mu mäletamistest möödas olla. Ma otsustasin järgmisesse peatusesse kõndida, sest trollini oli 10 minutit aega. Ma mäletan isegi mis kell osaliselt näitas. Tunde ma ei näinud, aga minutiosuti näitas 31 minutit. Seega troll saabus xx:41. Kutsusin neid mehi kaasa, et jõuab küll järgmisesse peatusesse kõmpida, nad olid nõus. Vahepealsest jutust ma ei mäleta midagi. Kõndisime imekombel juba kolmandat peatusevahet, kui järsku olid nad kadunud. Nad kadusid nii klišeelikult, justkui filmis.
Ma avastasin ennast kuskilt ’mäest’ üles kõndimas ning hakkasin vaikselt ka liiklust nägema. Peast käis läbi küüti küsida, kuid seda linnas ei tohi. Kõndisin ning kõndisin ja jõudsin Tondile, selle suure ja pika hoone juurde (mis nüüdseks on ühikateks tehtud). See maja oli nüüd ilma akendeta, inimesed tormasid sinna sisse. Rahvas, kes sinna sisse jooksis, polnud väga noobel, kuid nad ei olnud ka määrdunud riietega. Ise arvasin, et tegu võib olla turuga. Hakkasin sinna minema, kuid siis märkasin kõrval Selverit. Vaadates selle poole, nägin vana kooliõde, kellega ma pole elusees ühtegi sõna vahetanud. Ta nägi vanem välja, kuid mitte oluliselt. Ütleme nii et ta nägi ca. 20-aastane välja. Lähenesin talle ja küsisin, et mis toimub, miks kõik nii erinev on? Mainisin ka juurde, et ma mäletan vaid seda aega, kui ma keskat lõpetasin. Ta kergelt naeris ja seletas mulle lahti. Et umbes 150 aastat tagasi loodi selline ravim, mis aeglustab vananemist oluliselt (seetõttu oli ta ka nii noor). Et seepärast elavad nüüd inimesed kaua. Sellega kaasnesid ka seadused, mis hoidsid demograafiat tasakaalus. Et see liialt miinustesse ei langeks, ega ka liialt suureks laseks. Seadus oli selline – Enne kui soovite oma perre ühte last saada, peab keegi teine teie perekonnast või suguvõsast esmalt ära surema, siis on kõik tasakaalus. Kui suguvõsas tahtsid mitu inimest last, aga nende peres ei surnud keegi, vaid suvaline inimene, kes kellegiga oma suguvõsast ei suhelnud, siis arutasid lapsetahtjad seda omavahel ise. Need, kes olid orvud või kellel polnud sugulasi, pandi ühisesse „potti“ ning nood ootasid „vaba surma“ (ärge mõelge selle all enesetappu).
Ma tahtsin sellelt neiult veel mitu küsimust küsida ja vastuseid saada, kuid siis ma kuulsin heli, mida ma tol hetkel kõige vähem tahtsin kuulda. „Heeeeyoooo Captaaaain Jaaack.......“
Mu äratuskell oli tööle hakanud, ma proovisin seda välgu kiirusel kinni panna, silmad sulgeda, ja seda und edasi vaadata. Ma ei suutnud seda, sest lisaks äratuskellale oli teine segav faktor, kes mind üles üritas äratada – vanaema.
Selline oli minu uni tulevikust.
Pärast on rohkem aega kodus kirjutada, siis muljetan veel.
Ciao!
Thursday, April 1, 2010
Tõesti naljapäev....
Täna oli suhteliselt kesine päev, kui välja arvata arsti juures käik. Koolis passisin igavalt loengutes, esimene loeng oli suhteliselt mõttetu (kuhu ma jõudsin) – Keskkonnakaitse. Kui väga aus olla, siis ma ei mäleta mitte midagi sellest loengu teemast, isegi loengu teematki ei mäleta. Pärast seda algas progremise loeng. Seal ma magasin tsipa isegi, hea une sai. Tsipa pärast ühte lõppes kool ära ja ma läksin perearstile. Vot, sealt sain halva vastukaja. Arst ütles, et mul on bronhiit.
Hurray, seega laupäev vist jääb alkohol ära. Signe pakkus eile välja idee, et peaksin kuskile sauna minema. God damn, oleks pidanud endale jah sauna sebima. Aga laupäev ma siis köhin ja nuuskan sünnipäeval päris palju.
Eilsest… Käisin Rauno, Silveri ja iseendaga snookerit mängimas. Ei olnud just hea päev, aga tuli ka ilusaid lööke.
Nüüd ma veits puhkan ja tulen vast õhtul msni.
Ciao!
Hurray, seega laupäev vist jääb alkohol ära. Signe pakkus eile välja idee, et peaksin kuskile sauna minema. God damn, oleks pidanud endale jah sauna sebima. Aga laupäev ma siis köhin ja nuuskan sünnipäeval päris palju.
Eilsest… Käisin Rauno, Silveri ja iseendaga snookerit mängimas. Ei olnud just hea päev, aga tuli ka ilusaid lööke.
Nüüd ma veits puhkan ja tulen vast õhtul msni.
Ciao!
Monday, March 29, 2010
Tegemised ja mõtted.
1) Käisime laupäeval Põlvas karikamängul. Sõit oli pikk, aga see-eest üldsegi mitte kurnav, vastupidi, see oli suhteliselt mõnus. Sinna minnes tagusime kaarte. Nimelt mängisime 'tuhandet'. (See on selline pikk kaardimäng, mis kestab ca. tunnikese) Tsipa enne Põlvasse jõudmist tegime Tartus poe peatuse. Kui ma meie *mikrobussist välja astusin, siis tunnetasin kui soe õues oli. No kui ülakeha kattis vaid t-särk, siis oli täitsa OK olla, ei olnud üldsegi jahe.
Niisiis... liikusime edasi ja mingi hetk olimegi Põlvas. Stata oli neil suhteliselt hea. Mitte kõige parem, kuid ka halb ta polnud.
Mängust: Ma mängisin keskkaitses, sest üks teine vend meie satsist oli tööl ja siis jäi see raske amet mulle :). Nooo mängust niipalju, et ma viskan suuri ja teravaid kriitikanooli keskpoolikute poole, kes ei saanud kuidagi hakkama. Nemad kui meeskonna selgroona vedasid meeskonda alt. Kuid siiski, saime lisaajal 2:1 võidu tänu Garry väravale ning üleüldse pääsesime lisaajale tänu Oliveri väravale (mille algatajaks ma vist olin, kui kaitsest pika palli talle äärele lükkasin).
Kuna tuli võit, siis võib keskpoolikutele andestada ning tuleb loota, et nad õpivad oma vigadest, et nad järgmine mäng mängivad kaine mõistusega.
Pärast mängu viskasime Rauno 20 korda õhku ning saime tiimi peale kasti õlu. Nimelt Raunol oli sünnipäev ja ta tõi selle meeskonnale "trofeeks". Tähistasime sellega tema sünnipäeva ja meie võitu!
Tagasisõit oli minu arust väga fantast. Tagasiteel ma tundsin et me oleme üks meeskond. See oli lihtsalt jubehea tunne, pole vist varem nii tugevalt seda tundnud. ( No vb Soomes Helsingi Cup'il). See oli lihtsalt midagi imelist, see kuidas mängijad olid kui üks ja kõik olid rõõmsad ja juttu jätkus isegi pärast 120minutit mängu. Jubehea!!!!
* Tõin sõnale mikrobuss tärni ette, sest see on nii naljakas sõna kui sellele järele mõelda. Nimelt mikro on ju 10 astmes -6, ehk siis 0.000001. Nüüd pange need kaks sõna kokku - Buss x 0.000001 = .....
Hehh... väike mõttelend siis mult.
2) Käisin juuksuris täna. Juuksuris käimine on alati selline nõme värk. Tead millist soengut tahad, aga ei tea kuidas seda infot juuksurile edasi anda. Lähed küll juuksuri juurde ja kujutlus oma tulevasest soengust ees, aga ta ju räägib sentimeetritest ning randist ja sellest et kas "siit" lõikab rohkem või vähem.
Noo täna jälle kogelesin juuksuri küsimuste peale. Alati enne vastamist tegin "Eeeeemm..... nooo ...". Kuid no lõpuks sai õnneks mingi seongu tehtud. Pole just kõige parem, aga oleks võinud ka hullem soeng tulla. Eks siis paljud teist näevad sünnipäeval, mis mu pea peal toimub =).
Üks asi vajab veel mainimist. Oleksin peaaegu magama jäänud seal toolis istudes, kuigi lõikus kestis vähe(20min.), kuid siiski juuksur lõpetas õigel ajal, sest ma juba nokkisin seal vaikselt.
3) Vaatasin täna trollis sõites vanureid (sest ma olin ainus alla 60a isik selles trollis) ja mõtlesin, et miks suurem osa neist mossitab ja vähesed on rahulolevad. Kas mossitajad on siis need, kes pole oma elu julgenud kunagi elada ja nüüd taipab et on hilja. Ehk nad pole seda korralikult mööda saatnud. Või ehk on asi selles, et sõbrad ja tuttavad ta ümber kaovad.
Ma loodan, et ma pole 40-aasta pärast nii kibestunud ja suudan siiski mõelda natuke positiivselt, tõsta oma suunurki kas või natukene.
4) Käisin eile, 28. märtsil, Lauriga vene piljardit mängimas. Väga mõnus oli. Kuidagi väga hästi läks mul, nii et esimesed positiivsed elamused toovad siiani tungi seda mängu uuesti proovida.
Tavai loodan teid siis 3. aprillil Nõmmeveskis näha.
Tšau!
Niisiis... liikusime edasi ja mingi hetk olimegi Põlvas. Stata oli neil suhteliselt hea. Mitte kõige parem, kuid ka halb ta polnud.
Mängust: Ma mängisin keskkaitses, sest üks teine vend meie satsist oli tööl ja siis jäi see raske amet mulle :). Nooo mängust niipalju, et ma viskan suuri ja teravaid kriitikanooli keskpoolikute poole, kes ei saanud kuidagi hakkama. Nemad kui meeskonna selgroona vedasid meeskonda alt. Kuid siiski, saime lisaajal 2:1 võidu tänu Garry väravale ning üleüldse pääsesime lisaajale tänu Oliveri väravale (mille algatajaks ma vist olin, kui kaitsest pika palli talle äärele lükkasin).
Kuna tuli võit, siis võib keskpoolikutele andestada ning tuleb loota, et nad õpivad oma vigadest, et nad järgmine mäng mängivad kaine mõistusega.
Pärast mängu viskasime Rauno 20 korda õhku ning saime tiimi peale kasti õlu. Nimelt Raunol oli sünnipäev ja ta tõi selle meeskonnale "trofeeks". Tähistasime sellega tema sünnipäeva ja meie võitu!
Tagasisõit oli minu arust väga fantast. Tagasiteel ma tundsin et me oleme üks meeskond. See oli lihtsalt jubehea tunne, pole vist varem nii tugevalt seda tundnud. ( No vb Soomes Helsingi Cup'il). See oli lihtsalt midagi imelist, see kuidas mängijad olid kui üks ja kõik olid rõõmsad ja juttu jätkus isegi pärast 120minutit mängu. Jubehea!!!!
* Tõin sõnale mikrobuss tärni ette, sest see on nii naljakas sõna kui sellele järele mõelda. Nimelt mikro on ju 10 astmes -6, ehk siis 0.000001. Nüüd pange need kaks sõna kokku - Buss x 0.000001 = .....
Hehh... väike mõttelend siis mult.
2) Käisin juuksuris täna. Juuksuris käimine on alati selline nõme värk. Tead millist soengut tahad, aga ei tea kuidas seda infot juuksurile edasi anda. Lähed küll juuksuri juurde ja kujutlus oma tulevasest soengust ees, aga ta ju räägib sentimeetritest ning randist ja sellest et kas "siit" lõikab rohkem või vähem.
Noo täna jälle kogelesin juuksuri küsimuste peale. Alati enne vastamist tegin "Eeeeemm..... nooo ...". Kuid no lõpuks sai õnneks mingi seongu tehtud. Pole just kõige parem, aga oleks võinud ka hullem soeng tulla. Eks siis paljud teist näevad sünnipäeval, mis mu pea peal toimub =).
Üks asi vajab veel mainimist. Oleksin peaaegu magama jäänud seal toolis istudes, kuigi lõikus kestis vähe(20min.), kuid siiski juuksur lõpetas õigel ajal, sest ma juba nokkisin seal vaikselt.
3) Vaatasin täna trollis sõites vanureid (sest ma olin ainus alla 60a isik selles trollis) ja mõtlesin, et miks suurem osa neist mossitab ja vähesed on rahulolevad. Kas mossitajad on siis need, kes pole oma elu julgenud kunagi elada ja nüüd taipab et on hilja. Ehk nad pole seda korralikult mööda saatnud. Või ehk on asi selles, et sõbrad ja tuttavad ta ümber kaovad.
Ma loodan, et ma pole 40-aasta pärast nii kibestunud ja suudan siiski mõelda natuke positiivselt, tõsta oma suunurki kas või natukene.
4) Käisin eile, 28. märtsil, Lauriga vene piljardit mängimas. Väga mõnus oli. Kuidagi väga hästi läks mul, nii et esimesed positiivsed elamused toovad siiani tungi seda mängu uuesti proovida.
Tavai loodan teid siis 3. aprillil Nõmmeveskis näha.
Tšau!
Thursday, March 18, 2010
Avastastin enda jaoks taas algarvud, nende uurimise. See on lihtsalt väga põnev teema minu jaoks.
Täna oli väsitav päev. Mitte vaimselt, vaid füüsiliselt. Selle põhjustas lihtne ja loll faktor – söömatus. Tulin seetõttu koolist ka varem ära, ei suutnud lihtsalt. Pea ei tööta niimodi ja mis kasu on koolis olla, kui sa õppejõu sõnade asemel mõtled, et millal juba koju külmikust leiduvate toiduainete seltsi saaks, et nendega oraalne kontakt teha, mille järel toit saata maohappe seltsi. (Haige lause! :D)
Pärast läksin trenni, samuti söömata, sest kodus ei leidunud palju süüa. Kergelt 1/3 sepikust oli, see oli ka kõik. Külmik oleks nagu tühjaks varastatud, ainult Total Crap oli sinna alles jäänud. Käisin veel enne trenni Marika juures. Istusime seal, lahendasin ühe sudoku ära ja sõin paar võikut. Trenni jõudes tundsin, et energiat pole ning see väljendus ka mängus. Jalad ja käed värisesid jõuetusest, aga ma tundsin, et alla ei tohi anda. Niisiis, kui mänguks läksin, proovisingi energiat (mida ilmselgelt polnud) säästa. Tehes vähe spurte ja mängida pigem targalt, kui liikuvalt. Sain hakkama. Sain täna trennis väga hea tiimi ka, kellega palli veeretada, seepärast oli eriti kahju, et mu füüsilisest olekust kurnatud keha ei lasknud täiega panna. Söödud jooksid meil ning vahepeal isegi imeilusalt.
Õhtul, kõndisin Siili poole ning poolel teel Lepistiku peatusesse torisesin endamisi mõtetes, et miks kurat need trollid ei või korralikult sõita. Sõitku graafikus! Need kes enamasti päeval kasutavad ühistransporti, ei tunneta seda hilinemist, mida võib vägagi palju kohata.
Täna näiteks vaatasin et troll pidi tulema 2 minuti eest ning ise olin oodanud 5 mintsa, kuid ei kippu ega kõppu, niisiis otsustan minna jala. Kell oli 21.22. Tsipa enne Lepistikku, näen et E. Vilde Teelt pöörab välja troll ning kell on 21. 27. Kas see troll tuli siis Leholasse 6 minutilise hilinemisega või siis tuli järgmine troll 5 minutit varem. Who knows?
Aga jah, jään parem selle koha pealt rahulikuks ja saadan trollipargile tervitused sõnumiga – „Arenemisruumi on“.
Ps. Mu kell on seatud Greenwitch Mean Time järgi ja olen selle korrektsust taas kontrollinud, sest kellad tiksuvad pika peale mööda. Seega kella täpsusega ei tohiks probleeme olla.
Edasi olin juba peaaegu Siili jõudmas. Olin poe ees ja tekkis dilemma. Kas osta endale midagi näksimist või ei. Ligi 200m mõtlesin seda, kuni mingi hetk enam ei mõelnud. Ja olingi ootamatult Siili maja ees, ilma et oleks midagi ostnud. Seega, säästsin kena 25se täna.
Siilis ütlesin ma vanaemale vestluse käigus midagi äärmiselt tobedat. Nimelt :“Tegin jope ukse lahti.“
Pärast seda mõtlesin hetke, sest teadugipoolest pole ju jopel ust. =)
Muidu on päris chill olla ja vaikselt haume Raunoga sünnipäevaplaane. Loodetavasti saab koha lähemale, sest praegune on suht kaugel. Kuid sellest ei räägi.
R.I.P. Kristjan Rodima
Tšau mu sõbrad!
Täna oli väsitav päev. Mitte vaimselt, vaid füüsiliselt. Selle põhjustas lihtne ja loll faktor – söömatus. Tulin seetõttu koolist ka varem ära, ei suutnud lihtsalt. Pea ei tööta niimodi ja mis kasu on koolis olla, kui sa õppejõu sõnade asemel mõtled, et millal juba koju külmikust leiduvate toiduainete seltsi saaks, et nendega oraalne kontakt teha, mille järel toit saata maohappe seltsi. (Haige lause! :D)
Pärast läksin trenni, samuti söömata, sest kodus ei leidunud palju süüa. Kergelt 1/3 sepikust oli, see oli ka kõik. Külmik oleks nagu tühjaks varastatud, ainult Total Crap oli sinna alles jäänud. Käisin veel enne trenni Marika juures. Istusime seal, lahendasin ühe sudoku ära ja sõin paar võikut. Trenni jõudes tundsin, et energiat pole ning see väljendus ka mängus. Jalad ja käed värisesid jõuetusest, aga ma tundsin, et alla ei tohi anda. Niisiis, kui mänguks läksin, proovisingi energiat (mida ilmselgelt polnud) säästa. Tehes vähe spurte ja mängida pigem targalt, kui liikuvalt. Sain hakkama. Sain täna trennis väga hea tiimi ka, kellega palli veeretada, seepärast oli eriti kahju, et mu füüsilisest olekust kurnatud keha ei lasknud täiega panna. Söödud jooksid meil ning vahepeal isegi imeilusalt.
Õhtul, kõndisin Siili poole ning poolel teel Lepistiku peatusesse torisesin endamisi mõtetes, et miks kurat need trollid ei või korralikult sõita. Sõitku graafikus! Need kes enamasti päeval kasutavad ühistransporti, ei tunneta seda hilinemist, mida võib vägagi palju kohata.
Täna näiteks vaatasin et troll pidi tulema 2 minuti eest ning ise olin oodanud 5 mintsa, kuid ei kippu ega kõppu, niisiis otsustan minna jala. Kell oli 21.22. Tsipa enne Lepistikku, näen et E. Vilde Teelt pöörab välja troll ning kell on 21. 27. Kas see troll tuli siis Leholasse 6 minutilise hilinemisega või siis tuli järgmine troll 5 minutit varem. Who knows?
Aga jah, jään parem selle koha pealt rahulikuks ja saadan trollipargile tervitused sõnumiga – „Arenemisruumi on“.
Ps. Mu kell on seatud Greenwitch Mean Time järgi ja olen selle korrektsust taas kontrollinud, sest kellad tiksuvad pika peale mööda. Seega kella täpsusega ei tohiks probleeme olla.
Edasi olin juba peaaegu Siili jõudmas. Olin poe ees ja tekkis dilemma. Kas osta endale midagi näksimist või ei. Ligi 200m mõtlesin seda, kuni mingi hetk enam ei mõelnud. Ja olingi ootamatult Siili maja ees, ilma et oleks midagi ostnud. Seega, säästsin kena 25se täna.
Siilis ütlesin ma vanaemale vestluse käigus midagi äärmiselt tobedat. Nimelt :“Tegin jope ukse lahti.“
Pärast seda mõtlesin hetke, sest teadugipoolest pole ju jopel ust. =)
Muidu on päris chill olla ja vaikselt haume Raunoga sünnipäevaplaane. Loodetavasti saab koha lähemale, sest praegune on suht kaugel. Kuid sellest ei räägi.
R.I.P. Kristjan Rodima
Tšau mu sõbrad!
Monday, March 15, 2010
Motiveeritud
Tänane hea ja halb :
+ See, et ma olen vägagi motiveeritud.
- See, et käisin pangas, aga telleri juures kommi polnud. :D:D:D:D
Kirjutan siis siia kahest asjast. Oma enesetundest ja ka Real Madridist (from my point of view).
Niih.
Eile õhtul, nimelt 14. märtsil, oli mu enesetunne, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, megahea. Võibolla oli hea füüsis tingitud sellest, et õhtul sõin 300g kohupiima ja kaks pakki nuudleid (ilma et oleksin neid keetnud).
Vaimne heaolu võis tulla sellest, et ma lubasin endale, et ma ei ole õhtul ei arvuti, ega TV seltsis. EI!, ma valisin seltsiks midagi klassikalisemat, midagi mis laiendab mu sõnavara ja maailmavaadet. Paljud teist vist juba taipasid, et ma rääkisin raamatust. Teos mida ma loen on väga hea, Herman Hesse "Klaaspärlimäng".
Arvatavasti mõjus ka Lauriga snookeris käik positiivselt. Kuidagi hästi jooksis meil mäng. Mitte üleliia hästi, aga üle keskmise. Mu mängupartner seadis endale uue tippmargi, 52p.
Füüsiline heaolu väljendus mul Siili minekul. Kui ma olin trepikojast väljunud ja esimestest maja ees passivatest autodest möödunud, siis tundsin et tahaks joosta [ingl. keeles kõlab see paremini - I felt like running]. Ja nõnda ma paningi padavai Siili poole teele. Terve tee jooksin (ca 2km). Teate, kui jõudsin ukse ette, siis oli ikka kuradima hea enesetunne ning sisimas lootsin, et sellist enesetunnet näen ka järgmisel päeval trennis ja jõusaalis.
Siilis ma väga palju enam ei teinud. Tsipa kõhukaid ja selga. SÕin isetehtud Tai või Hiina toitu ning õhtul lugesin raamatut, millega läksin liigselt hoogu. Kell 00.45 tunnetasin, et peaks tsipa puhkama ka. Seejärel panin raamatu kõrvale, tõin klaasi vett voodi kõrvale, tõmbasin rulood üles, et päike paistaks hommikul silma ning siis läksin vaatama, mida alateadvus mulle unes näitab. :)
Something about Real Madrid.
Miks on staaridest kubisev meeskond halb? Jagan siis enda visiooni probleemist -
nimelt, minu arust on vaja heas meeskonnas ühte mängijat, kes on karismaatiline, keda austatakse, kelle peale võib lootma jääma ja kes on teistest mängijatest tsipa parem (kuid mitte tinglikult). Tihtipeale peab see mängija olema keskpoolik, nagu seda on Fabregas, Juninho, Lampard, Gerrard, Senna ja nagu oli omal ajal mu lemmikmängija Zinedine Zidane. Kuid kus on Madridi staarid.
Casillas - Väravavaht
Pepe - Keskkaitsja
Sergio Ramos - Äärekaitsja
Cristiano Ronaldo - Ääreründaja
Kaka' - Alumine ründaja või ründav poolik
Benzema - Ründaja
Okei, neil on keskel Xabi Alonso, kuid sellest ei piisa. Tundub nagu tal ei oleks piisavalt autoriteeti.
Millal algas Galacticose allakäik? Eks ikka siis, kui Zidane oma sussid varna riputas, siis kui Guti sai staaride kõrval vähem mänguaega, siis kui Madelele' enam neile ei sobinud, siis kui keskpoolikud Sneijder ja R. van der Vaart mängu ei saanud. Nüüd lugesin et nende uus eesmärk mängijaturul on Wayne Rooney. Sir Alex Ferguson, palju inglasi ning mina arvatavasti mõtlevad Madriidi juhatuse suunas sama fraasiga - "Fuck off!" :)
Kui tahavad võita, muutku ostupoliitikat ja toogu endale keskpoolikuid, kedagi kes ehitab, mitte kes lõpetab. Ma ei taha et Rooney karjäär Madridis alla käiks, siiralt.
Kerge Reali fännina pean ütlema, et kuigi nad juhivad Hispaania liigat, ei usu ma nende võitu see hooaeg. :D:D
Aga jah, oli pikk postitus. Ei tea palju teist selle üle elas :D
Nüüd ma lähen võtan füssi õpiku lahti ja õpin. Nii et Adios Amigos!
+ See, et ma olen vägagi motiveeritud.
- See, et käisin pangas, aga telleri juures kommi polnud. :D:D:D:D
Kirjutan siis siia kahest asjast. Oma enesetundest ja ka Real Madridist (from my point of view).
Niih.
Eile õhtul, nimelt 14. märtsil, oli mu enesetunne, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, megahea. Võibolla oli hea füüsis tingitud sellest, et õhtul sõin 300g kohupiima ja kaks pakki nuudleid (ilma et oleksin neid keetnud).
Vaimne heaolu võis tulla sellest, et ma lubasin endale, et ma ei ole õhtul ei arvuti, ega TV seltsis. EI!, ma valisin seltsiks midagi klassikalisemat, midagi mis laiendab mu sõnavara ja maailmavaadet. Paljud teist vist juba taipasid, et ma rääkisin raamatust. Teos mida ma loen on väga hea, Herman Hesse "Klaaspärlimäng".
Arvatavasti mõjus ka Lauriga snookeris käik positiivselt. Kuidagi hästi jooksis meil mäng. Mitte üleliia hästi, aga üle keskmise. Mu mängupartner seadis endale uue tippmargi, 52p.
Füüsiline heaolu väljendus mul Siili minekul. Kui ma olin trepikojast väljunud ja esimestest maja ees passivatest autodest möödunud, siis tundsin et tahaks joosta [ingl. keeles kõlab see paremini - I felt like running]. Ja nõnda ma paningi padavai Siili poole teele. Terve tee jooksin (ca 2km). Teate, kui jõudsin ukse ette, siis oli ikka kuradima hea enesetunne ning sisimas lootsin, et sellist enesetunnet näen ka järgmisel päeval trennis ja jõusaalis.
Siilis ma väga palju enam ei teinud. Tsipa kõhukaid ja selga. SÕin isetehtud Tai või Hiina toitu ning õhtul lugesin raamatut, millega läksin liigselt hoogu. Kell 00.45 tunnetasin, et peaks tsipa puhkama ka. Seejärel panin raamatu kõrvale, tõin klaasi vett voodi kõrvale, tõmbasin rulood üles, et päike paistaks hommikul silma ning siis läksin vaatama, mida alateadvus mulle unes näitab. :)
Something about Real Madrid.
Miks on staaridest kubisev meeskond halb? Jagan siis enda visiooni probleemist -
nimelt, minu arust on vaja heas meeskonnas ühte mängijat, kes on karismaatiline, keda austatakse, kelle peale võib lootma jääma ja kes on teistest mängijatest tsipa parem (kuid mitte tinglikult). Tihtipeale peab see mängija olema keskpoolik, nagu seda on Fabregas, Juninho, Lampard, Gerrard, Senna ja nagu oli omal ajal mu lemmikmängija Zinedine Zidane. Kuid kus on Madridi staarid.
Casillas - Väravavaht
Pepe - Keskkaitsja
Sergio Ramos - Äärekaitsja
Cristiano Ronaldo - Ääreründaja
Kaka' - Alumine ründaja või ründav poolik
Benzema - Ründaja
Okei, neil on keskel Xabi Alonso, kuid sellest ei piisa. Tundub nagu tal ei oleks piisavalt autoriteeti.
Millal algas Galacticose allakäik? Eks ikka siis, kui Zidane oma sussid varna riputas, siis kui Guti sai staaride kõrval vähem mänguaega, siis kui Madelele' enam neile ei sobinud, siis kui keskpoolikud Sneijder ja R. van der Vaart mängu ei saanud. Nüüd lugesin et nende uus eesmärk mängijaturul on Wayne Rooney. Sir Alex Ferguson, palju inglasi ning mina arvatavasti mõtlevad Madriidi juhatuse suunas sama fraasiga - "Fuck off!" :)
Kui tahavad võita, muutku ostupoliitikat ja toogu endale keskpoolikuid, kedagi kes ehitab, mitte kes lõpetab. Ma ei taha et Rooney karjäär Madridis alla käiks, siiralt.
Kerge Reali fännina pean ütlema, et kuigi nad juhivad Hispaania liigat, ei usu ma nende võitu see hooaeg. :D:D
Aga jah, oli pikk postitus. Ei tea palju teist selle üle elas :D
Nüüd ma lähen võtan füssi õpiku lahti ja õpin. Nii et Adios Amigos!
Monday, March 8, 2010
Lühidalt.
Ma praegu ei hakka pikalt midagi kirjutama, kergelt väsinud ja tahaks ETV'st "Välisilma" vaadata, mistõttu teen siva ning lühidalt.
PS. see lõik mida te nüüd lugema hakkate, on suhteliselt sisutu ning kerge vingumisega, samas sisaldades isiklikku rahulolu.
Võite selle vabalt vahele jätta ja järgmise lõigu juurde asuda.
TÄnane trenn oli väga hea, kui vaadata tehnilist poolt. Esimene trenni pool läks meil palli vedamine(tiimiga) väga hästi, olime parim tiim. Ehk siis vedasime kõige rohkem palli üle. Tsipa oli ka ehk selle roll minus, sest hakkasin juhendama teisi, ning seda tegin palju. Igastahes söödumäng jooksis meil hästi.
Hiljem kui mänguks läks, siis lagunes kõik, sest siis pandi väravad mängu. Ei lähe isiklikuks, aga kaks venda [oma satsist ofcoors] lõhkusid me mängu nii palju. Kui tuli pall väravasse lüüa, siis nad isetsesid ja tahtsid ISE lüüa. Vot see ei sobinud mulle, ega teistele. Seal läksid isegi hääletoonid päris noomitavaks jne. Igastahes, siis kui läks mänguks lagunes kõik ära. Aga muidu trenn oli väga hea. Tundsin ennast hästi, söödud olid head, palli puuted enam-vähem ning jaksu oli rohkem kui 120% jagu.
Nüüd aga asja juurde. Tahtsin panna siia ühe lõigu raamatust, mida hakkasin lugema. Raamat on "Klaaspärlimäng" ning selle autor Hermann Hesse. Raamatu proloog oli väga keerukas ning nõudis tsipa teadmisi(ajaloost), seetõttu oli sissejuhatus (43lk) veniv ning raske. Kui see oli seljatatud, siis läks raamat lihtsaks ja nauditavaks.
Kirjutan nüüd siia ühe hea lõigu raamatust
Jutt käib kõrgharidusest
....Eeldame niisiis, et vabadus on olemas, aga ta piirdub ainuüksi kutsevaliku aktiga. Pärast seda on vabadusel lõpp. Juba ülikoolis õppides surutakse tulevasele arstile, juristile või insenerile peale üpris jäik õppekursus, mis lõpeb rea eksamitega. On ta need sooritanud saab ta oma diplomi ja võib nüüd, jällegi näilises vabaduses, oma elukutsega tegeleda. Sellega muutub ta aga madalate jõudude orjaks, ta hakkab sõltuma edust,rahast,oma auahnusest ja kuulsusihast, sellest, kas ta inimestele meeldib või mitte. Ta peab osa võtma valimistest, peab raha teenima, sekkuma kastide, perekondade, parteide, ajalehtede jõhkrasse võitlusse .........
Tänaseks kõik. Kui homme pärast kooli, ning pärast seda näitekat, loodan leida aega, et siia teistest mõtetest ka rääkida. Kui trenni liigun pärast näitekat, siis vast pole selleks lootustki, sest siis olen pärast karmi päeva lihtsalt laip :).
Olge siis tublid ning heterod :D:D:D:D
Okei, ma ei hakka diskrimineerima..
Ciao.
PS. see lõik mida te nüüd lugema hakkate, on suhteliselt sisutu ning kerge vingumisega, samas sisaldades isiklikku rahulolu.
Võite selle vabalt vahele jätta ja järgmise lõigu juurde asuda.
TÄnane trenn oli väga hea, kui vaadata tehnilist poolt. Esimene trenni pool läks meil palli vedamine(tiimiga) väga hästi, olime parim tiim. Ehk siis vedasime kõige rohkem palli üle. Tsipa oli ka ehk selle roll minus, sest hakkasin juhendama teisi, ning seda tegin palju. Igastahes söödumäng jooksis meil hästi.
Hiljem kui mänguks läks, siis lagunes kõik, sest siis pandi väravad mängu. Ei lähe isiklikuks, aga kaks venda [oma satsist ofcoors] lõhkusid me mängu nii palju. Kui tuli pall väravasse lüüa, siis nad isetsesid ja tahtsid ISE lüüa. Vot see ei sobinud mulle, ega teistele. Seal läksid isegi hääletoonid päris noomitavaks jne. Igastahes, siis kui läks mänguks lagunes kõik ära. Aga muidu trenn oli väga hea. Tundsin ennast hästi, söödud olid head, palli puuted enam-vähem ning jaksu oli rohkem kui 120% jagu.
Nüüd aga asja juurde. Tahtsin panna siia ühe lõigu raamatust, mida hakkasin lugema. Raamat on "Klaaspärlimäng" ning selle autor Hermann Hesse. Raamatu proloog oli väga keerukas ning nõudis tsipa teadmisi(ajaloost), seetõttu oli sissejuhatus (43lk) veniv ning raske. Kui see oli seljatatud, siis läks raamat lihtsaks ja nauditavaks.
Kirjutan nüüd siia ühe hea lõigu raamatust
Jutt käib kõrgharidusest
....Eeldame niisiis, et vabadus on olemas, aga ta piirdub ainuüksi kutsevaliku aktiga. Pärast seda on vabadusel lõpp. Juba ülikoolis õppides surutakse tulevasele arstile, juristile või insenerile peale üpris jäik õppekursus, mis lõpeb rea eksamitega. On ta need sooritanud saab ta oma diplomi ja võib nüüd, jällegi näilises vabaduses, oma elukutsega tegeleda. Sellega muutub ta aga madalate jõudude orjaks, ta hakkab sõltuma edust,rahast,oma auahnusest ja kuulsusihast, sellest, kas ta inimestele meeldib või mitte. Ta peab osa võtma valimistest, peab raha teenima, sekkuma kastide, perekondade, parteide, ajalehtede jõhkrasse võitlusse .........
Tänaseks kõik. Kui homme pärast kooli, ning pärast seda näitekat, loodan leida aega, et siia teistest mõtetest ka rääkida. Kui trenni liigun pärast näitekat, siis vast pole selleks lootustki, sest siis olen pärast karmi päeva lihtsalt laip :).
Olge siis tublid ning heterod :D:D:D:D
Okei, ma ei hakka diskrimineerima..
Ciao.
Friday, February 26, 2010
Räägin tänases postituses kajastan palju asju mida lihtsalt tahaks välja elada endast. Teemasid on palju, nii et need kes viitsivad lugeda varuge 2-3minutit. =)
Midagi positiivset.
* Mul tekkis selline idee, et võiks teha sellise koha kus inimesed saavad rääkida enda südamelt asju ära.Näiteks kiruda Ansipi valitsust või siis Savisaart tema hiilguses, vinguda seda et ühistransport alatasa hilineb, kiruda Maximat jne. – Saate aru küll, kui miski südamel on, siis räägi ära, saad endal sees hingerahu ja tekib tunne nagu oleksid andnud lükke asja parandamiseks. Et asi ülekäte ei läheks (rassism, möla jne.) seda paneks kellegi kontrollima. Muidu oleks ju hea ja maandav asi or what?
* Nagu näete on väljas sula, päeval isegi sadas vihma. Varuge endale kummikuid, sest varsti on need vast poest otsas. Päris kummipaati pole vaja osta, sest vaatasin päeval et maa on pehme (ehk siis mittekülmunud). Võib-olla seetõttu, et lumi tuli ruttu ja pärast sooja ning vesist perioodi ja maa ei jõudnud ära külmuda. Üleujutuse oht on vaid siis kui läheb kiirelt +10’e kanti, vot siis on põhjust muretseda.
* Viimane positiivne asi on see, et Kanada lõi venelaste kirstule 7 naela. Jah, 7 naela, venkud suutsid vaid 3 neist välja lüüa ning .... . Ehk siis ma räägin olümpia jäähokist, kus kohtusid Kanada ning Venemaa. Lõppskoor jäi Kanada kasuks 7-3. Pärast seda mängu oli minu päev tehtud. Jeeesh!
Midagi negatiivset.
* Teate, mind tõsiselt häirivad ühistransportides sind 10 minutit järge mööda vahtivad inimesed (enamasti siiski vanurid). Nad vaatavad sind, ise langetõbist värisedes. Ahjaaa, nad nätsutavad ka, ning see tuleb ka ehk vanadusest. Tavaliselt sel juhul ma teen kurja näo ning vahin neid vastu, et nad häbist oma pilgu eemale tõukaksid.
* Teine asi läheb jälle vanurite kapsaaeda (ehk peaks neile eraldi rubriigi tegema?).
Nimelt, käisin täna Elisas endale lepingut tegemas. Tele2 lihtsalt viskas üle, levitu ja kallis.
Seal oli kari kände, kes alatasa vingusid seal, kuigi see naine kes seal teenindas ütles et Elisa uuendas süsteemi vms. Ning et selle pärast lähebki kauem, aga ei need kurat mähkmeid kandvad täisealised ei saanud sellest aru. Kurb, aga tõsi. Jobud, nende elu põhinebki vingumisel.
Cross fingers that I will not become like them. ^-^
Tuli lampi selline lause mu pähe – „Täiuslikus on nagu jumal, kõik räägivad sellest, aga keegi pole kohanud.“
Tavaliselt mulle ei meeldi minu luule, mõttetera jne. Aga see meeldib somehow.
Käes on nädalavahetus, loodan et naudite seda.
Tsau.
Midagi positiivset.
* Mul tekkis selline idee, et võiks teha sellise koha kus inimesed saavad rääkida enda südamelt asju ära.Näiteks kiruda Ansipi valitsust või siis Savisaart tema hiilguses, vinguda seda et ühistransport alatasa hilineb, kiruda Maximat jne. – Saate aru küll, kui miski südamel on, siis räägi ära, saad endal sees hingerahu ja tekib tunne nagu oleksid andnud lükke asja parandamiseks. Et asi ülekäte ei läheks (rassism, möla jne.) seda paneks kellegi kontrollima. Muidu oleks ju hea ja maandav asi or what?
* Nagu näete on väljas sula, päeval isegi sadas vihma. Varuge endale kummikuid, sest varsti on need vast poest otsas. Päris kummipaati pole vaja osta, sest vaatasin päeval et maa on pehme (ehk siis mittekülmunud). Võib-olla seetõttu, et lumi tuli ruttu ja pärast sooja ning vesist perioodi ja maa ei jõudnud ära külmuda. Üleujutuse oht on vaid siis kui läheb kiirelt +10’e kanti, vot siis on põhjust muretseda.
* Viimane positiivne asi on see, et Kanada lõi venelaste kirstule 7 naela. Jah, 7 naela, venkud suutsid vaid 3 neist välja lüüa ning .... . Ehk siis ma räägin olümpia jäähokist, kus kohtusid Kanada ning Venemaa. Lõppskoor jäi Kanada kasuks 7-3. Pärast seda mängu oli minu päev tehtud. Jeeesh!
Midagi negatiivset.
* Teate, mind tõsiselt häirivad ühistransportides sind 10 minutit järge mööda vahtivad inimesed (enamasti siiski vanurid). Nad vaatavad sind, ise langetõbist värisedes. Ahjaaa, nad nätsutavad ka, ning see tuleb ka ehk vanadusest. Tavaliselt sel juhul ma teen kurja näo ning vahin neid vastu, et nad häbist oma pilgu eemale tõukaksid.
* Teine asi läheb jälle vanurite kapsaaeda (ehk peaks neile eraldi rubriigi tegema?).
Nimelt, käisin täna Elisas endale lepingut tegemas. Tele2 lihtsalt viskas üle, levitu ja kallis.
Seal oli kari kände, kes alatasa vingusid seal, kuigi see naine kes seal teenindas ütles et Elisa uuendas süsteemi vms. Ning et selle pärast lähebki kauem, aga ei need kurat mähkmeid kandvad täisealised ei saanud sellest aru. Kurb, aga tõsi. Jobud, nende elu põhinebki vingumisel.
Cross fingers that I will not become like them. ^-^
Tuli lampi selline lause mu pähe – „Täiuslikus on nagu jumal, kõik räägivad sellest, aga keegi pole kohanud.“
Tavaliselt mulle ei meeldi minu luule, mõttetera jne. Aga see meeldib somehow.
Käes on nädalavahetus, loodan et naudite seda.
Tsau.
Thursday, February 18, 2010
Mina. Kaarel.
Niisiis, otsustasin täna midagi blogisse, kuhu ma pole ammu enda mõtteid pannud, kirjutada.
Mõtteid on palju olnud, mida ma olen tahtnud oma blogis kajastada, aga koguaeg on tulnud kirje sisestamise takistuseks kas väsimus, millest on tingitud laiskus blogi kirjutamise suhtes või siis laptopi ja minu koordinaatide mitte ühtimine. Praegult passin TTÜ raamatukogus ja teen siis algust tänase sissekirjutisega.
Mäletan, et üks päev tegin pärast trenni hästi kiirelt, et ma ei satuks Pressuga ühte trolli. Küsite et ’miks?’. Vot seetõttu, et ma ei viitsi pärast ega ka enne trenni kellegiga koos trollis passida. Pole lihtsalt midagi rääkida. No vahel tõesti on midagi rääkida, aga seda juttu jätkub ka ainult 10-15ks minutiks, aga Kalevisse sõit kestab ca 30-40 mintsa. Pärast trenni väsinuna ei viitsi ka eriti kellegiga juttu väga puhuda. No tsipa ikka räägid kuidas trenn oli jne., kuid üldiselt, ei viitsi. Raunoga trennis käies on hea, vahel saame autoga koju, siis räägid trenni asjad ära, vb ka tsipa muud ja oledki kodus!
Sõit kestab vähe ja ei seetõttu ei teki kohustust kellegiga rääkida. Niisiis, läheme tagasi selle trenni juurde. Too päev ( vist oli 16. Veebruar) lükkasin ma endale kohe pärast trenni teise käigu sisse, võib-olla isegi kõrgema käigu, ja liikusin ruttu kodu poole ning ma ei sattunudki Pressuga ühe bussi peale. Yayyy! Kuid ometigi ta helistas mulle. Pressu : „Kuule, sul jäi jope maha, tuled järgi?“, Mul käisid seepeale mõtted peast läbi, et faaak, nüüd peab Pressuga koos koju liikuma, ütlesin siis talle : „Las jääb sinna, kui viitsid viska treenerite ruumi, järgmine trenn võtan ära.“. Niimodi ma ei pidanudki koduteel kedagi peale enda mp3 ja piletikontrolori kuulama. Sweet.
See oli praegune vahekokkuvõte TTÜ raamatukogust, lähen Anneriinu ja Peetriga sööklasse, läheme rahuldame oma tühjad kõhud sooja lõunasöögiga ning meie kõhud ei karjugi enam imeliku korinaga
Niisiis, kool on läbi ja ka mina olen täiesti läbi. Väga väsinud viimastest nädalatest, sest see kool ikka võtab praegult läbi. Unetunde jääb kohutavalt väheseks ning pole harjunud varajase ärkamisega. Loengutes passin tihtipeale nokkides (ehk siis koguaeg olen magamajäämise ääre peal, ehk siis pea vajub koguaeg alla ja siis tõstan uuesti üles. See näeb välja nagu kana nokiks tera, ainult aegluubis :)
Mmm... viimastest päevadest veel..., no ma olen näinud naljakaid unenägusid, tõsiselt naljakaid.
Ühes unenäos olin ma koer, suht chill oli.
Esmaspäeval oli mul üle pika aja tõsiselt hea tunne. Seda seetõttu, et ma tegin suure heateo, aga seda loomust, seega ise ei teinud sellest mingit numbrit. Järgmisel päeval, aga nägin et isa ja õde olid väga sillas tehtust ja papsi lause : „Vot see jääb küll pikaks ajaks meelde!“ oli vot selline lause, mida ei kuule tema suust just väga tihti. See tegi tuju heaks, aga no kellel ei teeks?
Kui ma räägin teile oma tervisest, siis olen tüüpiline eestlane – ainult vinguks. Ega tegelt selle tervisega praegult olegi nii, selg on valus ja ei kannata trennis midagi teha, põlv aeg-ajalt teeb valu.
Dam-dam. Vähemalt igapäevastes tegevustes vajalik tervis ei jama (köha, nohu, peavalud jne.) .
Midagi veel teile lugeda.
Teate, ühel ilusal päeval mul oli jummala vastik kuulata vingumist ja tagarääkimist. Vastik kuulata koguaeg elu halba külge, seda mis kellegil viga on, mida võiks paremini teha, miks kõik pole nii hea kui võiks olla. Kurat, ole mees ja anna idee asja paremaks tegemiseks, ole mees ja tee ise paremini. Tavaliselt pärast seda lauset paljud jäävad vait, suuremad tühikargajad üritavad aga ennast piinlikust olukorrast päästa. Ma ei osuta selle teemaga mitte kellegi peale, ma ei ole seda nii mõelnudki (just-in-case, et keegi ei tunneks ennast puudutatult), aga ma tahan elus näha positiivseid toone. Oletame et elu on hea ning probleemid on halvad.
Teoreem – Ei ole head ilma halvata.
Tõestus – Tõesti, nii ta on. Kõik!
Näide – Oletame et subjekt A võidab loteriiga (y) suure summa. Subjektile A tekib palju ahneid inimesi(x) ümber, kes on hästi silmakirjalikud. Y=A+x
Haah...ärge pange tähele, väsinud inimene ei pruugi enam nii hästi mõelda.
Midagi head ka. Poisid ja tüdrukud, noormehed ja neiud, mulle hakkas füüsika meeldima!!!!
Füüsika, jah tõesti see aine mille nimes on 7 tähte, aine mille üks hiilgetegelane on Albert Einstein.
Füüsika on mulle meeldivaks teinud õppejõud, seda tänu sellele, et ta teeb meile teadmised selgeks nii, et ta näitab mida ta tegi ja miks ta nii tegi. Vastupidiselt koolimatale kus oli ainult lahendus, ülejäänu pidime me ise pingutama, isegi siis kui polnud midagi pingutada meie pähklitest.
Õppejõu nimi on Arvo Mere. Täitsa chill õppejõud on, õpetab meile füüsikat, toob hästi palju näiteid kuidas ja miks on füüsika niivõrd palju meid ümbritsevaga seotud. Jutukas vend on ka. Kusjuures ta ise ütles ka, et kooli füüsika õpetajad( ja ka paljud ülikooli) omad on sellised, kes on omas mullis, enda erialas niivõrd sees, et teavad sellest palju, aga ei oska seda edasi anda ning tema sai Füsa tänu sellele hästi selgeks et tal olid vanemad ülikoolis, üks keemik, teine füüsik.
God damn, vedas.
Kuid jah, see on põhjus miks minus on füüsika huvi äratanud. See on tõesti asi, mis mul on alati puudu jäänud, tõsisem huvi füüsika vastu.
Ma proovin nüüd tasapisi füsas neid esimesi väikseid samme teha ning varsti juba suuremate sammudega seda enam-vähem selgeks/selgemaks saada.
Lõppu ma lisan ühe lause laulust Tiivad, mida esitab Fantaasia.
Laul mulle meeldib ning eriti see lause. Vahel ehk muusikat kuulates ja luulet kirjutades on tõesti selline tunne nagu parandaksid tehtut.
Eriti meeldib selle lause lõpp ... siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe...
Ajatuks muusikas, parandan seda, mis olen teinud valesti,
ja kunagi, kui keegi seda kuulab või loeb,
siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe.
Aga sõbrad jälgige siis ikka olümpiat, vaadake et ikka hästi läheb ja hoidke lähedasi!
Puhkan ennast täna välja ja loodan teid õige varsti näha.
Ciao!
Mõtteid on palju olnud, mida ma olen tahtnud oma blogis kajastada, aga koguaeg on tulnud kirje sisestamise takistuseks kas väsimus, millest on tingitud laiskus blogi kirjutamise suhtes või siis laptopi ja minu koordinaatide mitte ühtimine. Praegult passin TTÜ raamatukogus ja teen siis algust tänase sissekirjutisega.
Mäletan, et üks päev tegin pärast trenni hästi kiirelt, et ma ei satuks Pressuga ühte trolli. Küsite et ’miks?’. Vot seetõttu, et ma ei viitsi pärast ega ka enne trenni kellegiga koos trollis passida. Pole lihtsalt midagi rääkida. No vahel tõesti on midagi rääkida, aga seda juttu jätkub ka ainult 10-15ks minutiks, aga Kalevisse sõit kestab ca 30-40 mintsa. Pärast trenni väsinuna ei viitsi ka eriti kellegiga juttu väga puhuda. No tsipa ikka räägid kuidas trenn oli jne., kuid üldiselt, ei viitsi. Raunoga trennis käies on hea, vahel saame autoga koju, siis räägid trenni asjad ära, vb ka tsipa muud ja oledki kodus!
Sõit kestab vähe ja ei seetõttu ei teki kohustust kellegiga rääkida. Niisiis, läheme tagasi selle trenni juurde. Too päev ( vist oli 16. Veebruar) lükkasin ma endale kohe pärast trenni teise käigu sisse, võib-olla isegi kõrgema käigu, ja liikusin ruttu kodu poole ning ma ei sattunudki Pressuga ühe bussi peale. Yayyy! Kuid ometigi ta helistas mulle. Pressu : „Kuule, sul jäi jope maha, tuled järgi?“, Mul käisid seepeale mõtted peast läbi, et faaak, nüüd peab Pressuga koos koju liikuma, ütlesin siis talle : „Las jääb sinna, kui viitsid viska treenerite ruumi, järgmine trenn võtan ära.“. Niimodi ma ei pidanudki koduteel kedagi peale enda mp3 ja piletikontrolori kuulama. Sweet.
See oli praegune vahekokkuvõte TTÜ raamatukogust, lähen Anneriinu ja Peetriga sööklasse, läheme rahuldame oma tühjad kõhud sooja lõunasöögiga ning meie kõhud ei karjugi enam imeliku korinaga
Niisiis, kool on läbi ja ka mina olen täiesti läbi. Väga väsinud viimastest nädalatest, sest see kool ikka võtab praegult läbi. Unetunde jääb kohutavalt väheseks ning pole harjunud varajase ärkamisega. Loengutes passin tihtipeale nokkides (ehk siis koguaeg olen magamajäämise ääre peal, ehk siis pea vajub koguaeg alla ja siis tõstan uuesti üles. See näeb välja nagu kana nokiks tera, ainult aegluubis :)
Mmm... viimastest päevadest veel..., no ma olen näinud naljakaid unenägusid, tõsiselt naljakaid.
Ühes unenäos olin ma koer, suht chill oli.
Esmaspäeval oli mul üle pika aja tõsiselt hea tunne. Seda seetõttu, et ma tegin suure heateo, aga seda loomust, seega ise ei teinud sellest mingit numbrit. Järgmisel päeval, aga nägin et isa ja õde olid väga sillas tehtust ja papsi lause : „Vot see jääb küll pikaks ajaks meelde!“ oli vot selline lause, mida ei kuule tema suust just väga tihti. See tegi tuju heaks, aga no kellel ei teeks?
Kui ma räägin teile oma tervisest, siis olen tüüpiline eestlane – ainult vinguks. Ega tegelt selle tervisega praegult olegi nii, selg on valus ja ei kannata trennis midagi teha, põlv aeg-ajalt teeb valu.
Dam-dam. Vähemalt igapäevastes tegevustes vajalik tervis ei jama (köha, nohu, peavalud jne.) .
Midagi veel teile lugeda.
Teate, ühel ilusal päeval mul oli jummala vastik kuulata vingumist ja tagarääkimist. Vastik kuulata koguaeg elu halba külge, seda mis kellegil viga on, mida võiks paremini teha, miks kõik pole nii hea kui võiks olla. Kurat, ole mees ja anna idee asja paremaks tegemiseks, ole mees ja tee ise paremini. Tavaliselt pärast seda lauset paljud jäävad vait, suuremad tühikargajad üritavad aga ennast piinlikust olukorrast päästa. Ma ei osuta selle teemaga mitte kellegi peale, ma ei ole seda nii mõelnudki (just-in-case, et keegi ei tunneks ennast puudutatult), aga ma tahan elus näha positiivseid toone. Oletame et elu on hea ning probleemid on halvad.
Teoreem – Ei ole head ilma halvata.
Tõestus – Tõesti, nii ta on. Kõik!
Näide – Oletame et subjekt A võidab loteriiga (y) suure summa. Subjektile A tekib palju ahneid inimesi(x) ümber, kes on hästi silmakirjalikud. Y=A+x
Haah...ärge pange tähele, väsinud inimene ei pruugi enam nii hästi mõelda.
Midagi head ka. Poisid ja tüdrukud, noormehed ja neiud, mulle hakkas füüsika meeldima!!!!
Füüsika, jah tõesti see aine mille nimes on 7 tähte, aine mille üks hiilgetegelane on Albert Einstein.
Füüsika on mulle meeldivaks teinud õppejõud, seda tänu sellele, et ta teeb meile teadmised selgeks nii, et ta näitab mida ta tegi ja miks ta nii tegi. Vastupidiselt koolimatale kus oli ainult lahendus, ülejäänu pidime me ise pingutama, isegi siis kui polnud midagi pingutada meie pähklitest.
Õppejõu nimi on Arvo Mere. Täitsa chill õppejõud on, õpetab meile füüsikat, toob hästi palju näiteid kuidas ja miks on füüsika niivõrd palju meid ümbritsevaga seotud. Jutukas vend on ka. Kusjuures ta ise ütles ka, et kooli füüsika õpetajad( ja ka paljud ülikooli) omad on sellised, kes on omas mullis, enda erialas niivõrd sees, et teavad sellest palju, aga ei oska seda edasi anda ning tema sai Füsa tänu sellele hästi selgeks et tal olid vanemad ülikoolis, üks keemik, teine füüsik.
God damn, vedas.
Kuid jah, see on põhjus miks minus on füüsika huvi äratanud. See on tõesti asi, mis mul on alati puudu jäänud, tõsisem huvi füüsika vastu.
Ma proovin nüüd tasapisi füsas neid esimesi väikseid samme teha ning varsti juba suuremate sammudega seda enam-vähem selgeks/selgemaks saada.
Lõppu ma lisan ühe lause laulust Tiivad, mida esitab Fantaasia.
Laul mulle meeldib ning eriti see lause. Vahel ehk muusikat kuulates ja luulet kirjutades on tõesti selline tunne nagu parandaksid tehtut.
Eriti meeldib selle lause lõpp ... siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe...
Ajatuks muusikas, parandan seda, mis olen teinud valesti,
ja kunagi, kui keegi seda kuulab või loeb,
siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe.
Aga sõbrad jälgige siis ikka olümpiat, vaadake et ikka hästi läheb ja hoidke lähedasi!
Puhkan ennast täna välja ja loodan teid õige varsti näha.
Ciao!
Monday, February 1, 2010
Esimene veebruar, 13 päeva enne Sõbrapäeva ;)
Hola mi amigos!
Väike emotional blow, ärge pange tähele.
It’s hard to see someone to suffer, specially when there’s nothing you can do, to make it to go better.
I try to cope with with, although it is hard, atleast you left me some good memories. For you to know, i’m cring for you. I never thought that you could leave this place, but I have hunch that it will not be far away. When I look to your eyes, I see a sad person, who has died, without doing it psychically. Watching into your eyes, I get upset, my day has always been ruined, when I’ve done that. That’s because I see that you are a waste of skin, a waste of air. But still, with all these awful things you’ve done, I still try remember those good things you have done.
Muidu midagi lahedamat teile vb. Ma nägin täna öösel esimest korda oma elus õudusunenägu. Tõsiselt! Nägin und ja olin hirmul, tundsin kuidas adrenaliin jooksis veres ja külmavärinad jooksid üle keha.
Nimelt, see mis mind hirmutas, oli see, vaime. Ma olin oma õe ja isaga kuskil vanas majas (kusjuures ma olen unenäos või reaalsuses selles paigas viibinud), uksest sisse minnes oli kaks võimalust, kas minna paremale või vasakule, aga mitte otse edasi. Alguses läksin ma vasakule, olin seal ning siis vaatasin paremale poole. Seal toas olid mu isa ja õde. Ning peegli peegeldusest ma nägin kuidas mu õe kõrval on vaim, a real ghost!! Kuid kui soovisin teda otse näha, siis ma ei näinud teda, vaatasin uuesti peeglisse ning seal ta oli taas. Õde tegi, vaikselt hirmunult noogutusega , mulle märguande selle vaimu kohta. Pöörasin ümber, et sealt toast lahkuda, ning seal oli teine vaim veel, aga tema mind ei hirmutanud enam nii väga. Läksin sealt majast välja ning järsku ma olin Saaremaal.
Hakkasin sealt jala Hiiumaale minema. Ei ei, ärge arvake et ma läbi jäätee läksin. No-no-no!
Ma kõndisin vee peal, jalad olid vb 20-50cm vee all, mitte rohkem. Kui ma olin Hiiumaale jõudnud, astusin korra mandrile ja hakkasin tagasi tulema. Tagasiteel hakkas jää liikuma ning ta ähvardas mu vee peal liikumist ohustada, seega ma hakkasin kiiremini kõndima, et jõuaks enne jääd Saaremaale tagasi. Kui Saarele jõutud, siis olin jälle seal maja ees ning miskipärast tuli pähe, et see on vana-vanaema maja. Siis sai uni läbi. Ärkasin külmavärinates ja üritasin kõigest väest äratuskella kinni panna, et saaksin edasi tududa.
Ärkasin tsipa pärast 10-t üles ja tegin tsipa süüa, siirdusin koju, kus ma tegin kerge pesu, võtsin paar ampsu süüa ning mõned sõõmud juua. Pärast neid tegevusi läksin TTÜ poole, kus mul oli täna „Mõõtmise“ loeng.
Täna õhtul tegin kerge trenni selle pakasega. Suht hästi läks. Triblasin ja võitlesin palju. Trenn oli väga hea. Tegime pärast trenni veel jõudu. Ma olin see kes luges kõigile ette millal teha.
Treenisime sääri nimelt, kui tahate võin kunagi seletada kuidas harjutus käib. Niisiis kui inimesed pidid ennast päka pealt kõrgemale kergitama, siis hakkasin lugema 1-2-3-4, nad pidid selle 4 sekundi jooksul ennast üles ajama, aga mitte kiiremini. Üleval olles lugesin 1-2, siis pidid nad hoidma ennast üleval. Ning siis algasin uuesti neljani lugema. Seda protsessi kordasime kokku 70 korda. Mõlemale jalale kahe vooruga 35.
Praegult olen kodus, väsinud ning söön pannkooke shokolaadikreemiga... head on.
Lähen varsti Siili ning loodan jälle midagi unes näha. Kasvõi õudusunenägu, sest see on elamus omaette.
Adios Amigos!
Väike emotional blow, ärge pange tähele.
It’s hard to see someone to suffer, specially when there’s nothing you can do, to make it to go better.
I try to cope with with, although it is hard, atleast you left me some good memories. For you to know, i’m cring for you. I never thought that you could leave this place, but I have hunch that it will not be far away. When I look to your eyes, I see a sad person, who has died, without doing it psychically. Watching into your eyes, I get upset, my day has always been ruined, when I’ve done that. That’s because I see that you are a waste of skin, a waste of air. But still, with all these awful things you’ve done, I still try remember those good things you have done.
Muidu midagi lahedamat teile vb. Ma nägin täna öösel esimest korda oma elus õudusunenägu. Tõsiselt! Nägin und ja olin hirmul, tundsin kuidas adrenaliin jooksis veres ja külmavärinad jooksid üle keha.
Nimelt, see mis mind hirmutas, oli see, vaime. Ma olin oma õe ja isaga kuskil vanas majas (kusjuures ma olen unenäos või reaalsuses selles paigas viibinud), uksest sisse minnes oli kaks võimalust, kas minna paremale või vasakule, aga mitte otse edasi. Alguses läksin ma vasakule, olin seal ning siis vaatasin paremale poole. Seal toas olid mu isa ja õde. Ning peegli peegeldusest ma nägin kuidas mu õe kõrval on vaim, a real ghost!! Kuid kui soovisin teda otse näha, siis ma ei näinud teda, vaatasin uuesti peeglisse ning seal ta oli taas. Õde tegi, vaikselt hirmunult noogutusega , mulle märguande selle vaimu kohta. Pöörasin ümber, et sealt toast lahkuda, ning seal oli teine vaim veel, aga tema mind ei hirmutanud enam nii väga. Läksin sealt majast välja ning järsku ma olin Saaremaal.
Hakkasin sealt jala Hiiumaale minema. Ei ei, ärge arvake et ma läbi jäätee läksin. No-no-no!
Ma kõndisin vee peal, jalad olid vb 20-50cm vee all, mitte rohkem. Kui ma olin Hiiumaale jõudnud, astusin korra mandrile ja hakkasin tagasi tulema. Tagasiteel hakkas jää liikuma ning ta ähvardas mu vee peal liikumist ohustada, seega ma hakkasin kiiremini kõndima, et jõuaks enne jääd Saaremaale tagasi. Kui Saarele jõutud, siis olin jälle seal maja ees ning miskipärast tuli pähe, et see on vana-vanaema maja. Siis sai uni läbi. Ärkasin külmavärinates ja üritasin kõigest väest äratuskella kinni panna, et saaksin edasi tududa.
Ärkasin tsipa pärast 10-t üles ja tegin tsipa süüa, siirdusin koju, kus ma tegin kerge pesu, võtsin paar ampsu süüa ning mõned sõõmud juua. Pärast neid tegevusi läksin TTÜ poole, kus mul oli täna „Mõõtmise“ loeng.
Täna õhtul tegin kerge trenni selle pakasega. Suht hästi läks. Triblasin ja võitlesin palju. Trenn oli väga hea. Tegime pärast trenni veel jõudu. Ma olin see kes luges kõigile ette millal teha.
Treenisime sääri nimelt, kui tahate võin kunagi seletada kuidas harjutus käib. Niisiis kui inimesed pidid ennast päka pealt kõrgemale kergitama, siis hakkasin lugema 1-2-3-4, nad pidid selle 4 sekundi jooksul ennast üles ajama, aga mitte kiiremini. Üleval olles lugesin 1-2, siis pidid nad hoidma ennast üleval. Ning siis algasin uuesti neljani lugema. Seda protsessi kordasime kokku 70 korda. Mõlemale jalale kahe vooruga 35.
Praegult olen kodus, väsinud ning söön pannkooke shokolaadikreemiga... head on.
Lähen varsti Siili ning loodan jälle midagi unes näha. Kasvõi õudusunenägu, sest see on elamus omaette.
Adios Amigos!
Thursday, January 28, 2010
24. ja 28. jaanuar
Vahepeal ma pole kirjutanud, jätsin need postitamata, sest ei olnud piisavalt viitsimust neid lõpuni kirjutada. Ma võin teile 24. Jaanuari sissekande Copyda, seegi jäi poolikuks.
Niisiis, liigume 4 päeva tagasi, 24. Jaanuarisse
I woke up at noon. I had so long long sleep, almost 12 hours, just a little less, but the principle remains same. Well, in the morning my first thoughts were in estonian, but some minutes later, after I heard some good songs I just wanted to think in english, so I do until now and I think this goes further up to end of day.
Well from day then. I was so confused today, I had bizarre thoughts and some of them made me bethinking over myself and things I’ve done.
First deep thing I discussed in my head, was that ’what’s right and what’s wrong, and who is right people to tell that? The second main thing that I debated with myself was on things that I’ve done wrong and what I have done right. Those discussions were long and my awkward english doesn’t allow to discuss it so widely.
Some of my dooings to then :
When I woke up, I moved so slowly. I was like snail in the curve.
When I’d had done all my stuff – I ate, washed my teeth, did my bed, did few exercises for abdominalis and for spine muscles. I felt great after I did those exercises, my body felt great!
Then I had to go to shop, I took Prisma plastic bag what is „nature saving“ bag. Eeem.. this was awful bag, it was teared apart after I put bread, brown bread (sepik), sugar, majonese and potatoes in it.
Because of that, I had to walk like a donkey, all my hands full and walking like a clown, tightly holding balance, so that my things wouldn’t falldown. God damn it, it was cold, cause I couldn’t put my gloves on.
Ou, in the shop I saw funny thing. One old Lady, presumably about 70 to 85 years old, bought vodka and 2 packs of sigarettes. Healthy huh?!
But in overall, I think it’s pretty warm weather today.
Midagi tänasest siis.
Päev algas imelikult, selline vastik tunne oli enne eksamit, ei osanud väga. Tahtsin järeleksamis saada vähemalt 3-e, läksin kohapeale ja tegin nii kuis oskasin, 7-st küsimusest oskasin 5-te, ehk siis maksimum punktid, mis mul võimalik oli saada, olid 70p. Ning seda ka väga põhjaliku seletusega.
Pärast eksamit läksin Marika barrati ette, läksime siis koos Marikaga minu juurde, võtsin trenni asjad ja tuli meelde et pidin Siili minema ja süüa tegema, jeeeessshhh..., aega jäi väga napiks. Ca. 45 minutiga pidin poodi jõudma, sealt trolliga 3 peatust edasi, Siili. Siilis Kartulid koorima ja siis bussikasse tormata, et trenni minna. Jõudsin, aga napilt. Poest ostsin Printsessi kartuleid, aga nad nägid välja nagu parmud. Häästi pruunid ja mustad :D
Täna tegin hea trenni, andsin endast nii palju, kui selline külm lubab. JAH, me teeme praegult õues trenne, miinus kahekümne kraadiga. Really great, huh?
Tegelt selle külma tõttu oli trenn poole lühem. Aga ikkagi, mul oli väga hea trenn, tegin teistele ära (vastasmeeskonna omadele), sain olla nagu kala vees. Kuigi vastastes oli palju noori, olin ma ikkagi hea. Driblasin nagu driblama peab, tegin ootamatuid trikke ja lõin ilusaid väravaid.
Ning tegin Raunole kena atš go ( ma ei tea kuidas selle kirjapilt välja peaks nägema). Igastahes, tegin kenasti talle sellise triki, et saatsin palli pöörde pealt talt jalgevahelt läbi ja ta oli olukorrast totaalselt väljas.
Lisaks tegin vastaste väravavahile mõnusalt 1-1 olukorras ära ja ühes olukorras mängisin vastaste kaitse ning väravavahi nii üle, et nad ei saanud arugi, kui pall oli võrgus. Pmst olin 3 venna vahel, põõrasin tagasi ning siis tegin paremale pette, aga pöörasin vasakule ning lajatasin vasakuga palli võrku.
God damn, I am one truly great Striker! (H)
Pärast trenni tegime jõudu. Vot tegin nii palju seljale, et pärast oli raske rinda üles tõsta, tegelt siiamaani annab selg ikka korralikult tunda.
Pärast seda läksime Rauno isa juurde, seal sai sauna (H).
Ikka korralik saun, 115 kraadi Celsiust. Ei mingit sussutamist, ikka selline soe temperatuur, et pika peale hakkab näpistama.
Pärast 10't minutit saunas olemist[vb tsipa vähem, vb tsipa rohkem] sai mindud õue, miinuskraadide kätte [teate isegi kui külm õues on] ja see oli mõnus, väga mõnus. Lased otse saunast tulnud keha peale lund ning naudid seda külmust. GREAT!
Seda protsessi sai korratud 3 korda ning siis tänaseks aitas. Liikusime koju ning siin ma nüüd olen.
Tänaseks on kõik, peale nostalgia pole millestki kirjutada.
Natuke ikka võiks tegelt nostalgitseda. Nimelt, täna rääkisin Lauriga msnis vanadest sarjadest. Sellised nagu McGyver, A-Rühm, Hauakambrilood jne.
Tahaks neid näha (v.a A-rühm, seda laseb iga aasta telkust, ikka veel!).
Peaks homme tirima neid ja siis tsipa kaema ning meenutama neid sarju.
Mõned mintsad tagasi tuli mu eksami tulemus, sain kahe, ehk siis 60-69p. [ Pretty good for maximum I had set for myself ]
Aga tänaseks on siis kõik.
Olge tublid ja hoolivad ning kallistage siis üksteist ;)
Adios Amigos!
Niisiis, liigume 4 päeva tagasi, 24. Jaanuarisse
I woke up at noon. I had so long long sleep, almost 12 hours, just a little less, but the principle remains same. Well, in the morning my first thoughts were in estonian, but some minutes later, after I heard some good songs I just wanted to think in english, so I do until now and I think this goes further up to end of day.
Well from day then. I was so confused today, I had bizarre thoughts and some of them made me bethinking over myself and things I’ve done.
First deep thing I discussed in my head, was that ’what’s right and what’s wrong, and who is right people to tell that? The second main thing that I debated with myself was on things that I’ve done wrong and what I have done right. Those discussions were long and my awkward english doesn’t allow to discuss it so widely.
Some of my dooings to then :
When I woke up, I moved so slowly. I was like snail in the curve.
When I’d had done all my stuff – I ate, washed my teeth, did my bed, did few exercises for abdominalis and for spine muscles. I felt great after I did those exercises, my body felt great!
Then I had to go to shop, I took Prisma plastic bag what is „nature saving“ bag. Eeem.. this was awful bag, it was teared apart after I put bread, brown bread (sepik), sugar, majonese and potatoes in it.
Because of that, I had to walk like a donkey, all my hands full and walking like a clown, tightly holding balance, so that my things wouldn’t falldown. God damn it, it was cold, cause I couldn’t put my gloves on.
Ou, in the shop I saw funny thing. One old Lady, presumably about 70 to 85 years old, bought vodka and 2 packs of sigarettes. Healthy huh?!
But in overall, I think it’s pretty warm weather today.
Midagi tänasest siis.
Päev algas imelikult, selline vastik tunne oli enne eksamit, ei osanud väga. Tahtsin järeleksamis saada vähemalt 3-e, läksin kohapeale ja tegin nii kuis oskasin, 7-st küsimusest oskasin 5-te, ehk siis maksimum punktid, mis mul võimalik oli saada, olid 70p. Ning seda ka väga põhjaliku seletusega.
Pärast eksamit läksin Marika barrati ette, läksime siis koos Marikaga minu juurde, võtsin trenni asjad ja tuli meelde et pidin Siili minema ja süüa tegema, jeeeessshhh..., aega jäi väga napiks. Ca. 45 minutiga pidin poodi jõudma, sealt trolliga 3 peatust edasi, Siili. Siilis Kartulid koorima ja siis bussikasse tormata, et trenni minna. Jõudsin, aga napilt. Poest ostsin Printsessi kartuleid, aga nad nägid välja nagu parmud. Häästi pruunid ja mustad :D
Täna tegin hea trenni, andsin endast nii palju, kui selline külm lubab. JAH, me teeme praegult õues trenne, miinus kahekümne kraadiga. Really great, huh?
Tegelt selle külma tõttu oli trenn poole lühem. Aga ikkagi, mul oli väga hea trenn, tegin teistele ära (vastasmeeskonna omadele), sain olla nagu kala vees. Kuigi vastastes oli palju noori, olin ma ikkagi hea. Driblasin nagu driblama peab, tegin ootamatuid trikke ja lõin ilusaid väravaid.
Ning tegin Raunole kena atš go ( ma ei tea kuidas selle kirjapilt välja peaks nägema). Igastahes, tegin kenasti talle sellise triki, et saatsin palli pöörde pealt talt jalgevahelt läbi ja ta oli olukorrast totaalselt väljas.
Lisaks tegin vastaste väravavahile mõnusalt 1-1 olukorras ära ja ühes olukorras mängisin vastaste kaitse ning väravavahi nii üle, et nad ei saanud arugi, kui pall oli võrgus. Pmst olin 3 venna vahel, põõrasin tagasi ning siis tegin paremale pette, aga pöörasin vasakule ning lajatasin vasakuga palli võrku.
God damn, I am one truly great Striker! (H)
Pärast trenni tegime jõudu. Vot tegin nii palju seljale, et pärast oli raske rinda üles tõsta, tegelt siiamaani annab selg ikka korralikult tunda.
Pärast seda läksime Rauno isa juurde, seal sai sauna (H).
Ikka korralik saun, 115 kraadi Celsiust. Ei mingit sussutamist, ikka selline soe temperatuur, et pika peale hakkab näpistama.
Pärast 10't minutit saunas olemist[vb tsipa vähem, vb tsipa rohkem] sai mindud õue, miinuskraadide kätte [teate isegi kui külm õues on] ja see oli mõnus, väga mõnus. Lased otse saunast tulnud keha peale lund ning naudid seda külmust. GREAT!
Seda protsessi sai korratud 3 korda ning siis tänaseks aitas. Liikusime koju ning siin ma nüüd olen.
Tänaseks on kõik, peale nostalgia pole millestki kirjutada.
Natuke ikka võiks tegelt nostalgitseda. Nimelt, täna rääkisin Lauriga msnis vanadest sarjadest. Sellised nagu McGyver, A-Rühm, Hauakambrilood jne.
Tahaks neid näha (v.a A-rühm, seda laseb iga aasta telkust, ikka veel!).
Peaks homme tirima neid ja siis tsipa kaema ning meenutama neid sarju.
Mõned mintsad tagasi tuli mu eksami tulemus, sain kahe, ehk siis 60-69p. [ Pretty good for maximum I had set for myself ]
Aga tänaseks on siis kõik.
Olge tublid ja hoolivad ning kallistage siis üksteist ;)
Adios Amigos!
Saturday, January 23, 2010
Loodan et kannatate lugeda mu pikka kirjutust.
Kahekümne teine jaanuar.
Õhtu oli meil äge. Olime koos Liisa, Länsu, Silveri ja tsipa hiljem tulnud Raunoga Liisa juures, meenutasime 11. Klassi :).
Täitsa mõnus istumine oli.
Sinna minek algas sellega, et käisime Marikaga Konsumis, otsin 2 pakki krõpsu. Siis suundusime Maxima poole, kus ootas meid Silver. Mul jäi 100 krooni järele, Silveril oli 39 krooni paberrahas, pluss üks münt. Niisiis, liikusime poodi ja üritasime kuidagi ära majandada, et kuidas saavad mõlemad õhtul juua. Algselt oli plaan osta laua viina, aga siis meil oleks pealekast tsipa puudu jäänud. Siis Silver vaatas sealt kõrvalt ühte teist viina – Valge Viin – no ütleme nii et see polnud parim viin, aga polnud ka halvim, mis ma saanud. Kui otsus oli viinadele (2 pudelit siis) langenud, siis vaatasime pealekat, ma tahtsin kahte Cocat osta, aga rahalise seisundi tõttu ostsime kaks Colat.
Mina ja Silver läksime Liisa juurde, Marika koju, sest tal olid järgmisel päeval teises Eesti otsas võistlused. Nimelt, sellises linnas mis oli kunagi väga ilus linn, aga nüüd on pommiauk. See linn asub Ida pool. Ta on kaugemal kui Kohtla-Järve, Kiviõli ja Sillamäe.
Jah, te arvasite õigesti, tegu on Narvaga.
Marika saabub täna kella 20 aeg tagasi ja siis läheb taas minema, Anneliisi juurde. Vot!
Aga eilsest õhtust veel.... Alguses läks viin raskemalt alla, aga kui sai klaase kaks šampanjat kõrist alla lastud, siis hakkas ka vodka sujuvamalt mu mao poole minema.
Mingi hetk tundsin et olin purjus. Anyway, väga funn oli. Tegime seal väga palju pilte ja olime lõbusad.
* Üks naljakas detail veel, nimelt tuli seal palju Lady Gaga - Bad Romance'it
See laul kummitab mind nüüd. Eriti see koht - Rah Rah, Ramma Raaaah Või no midagi taolist oli seal laulus.
Eem.. mida veel?
Aaaa... paar päeva enne seda nägin ma und, väga lahedat ja reaalset und.
See uni oli lõputu, ta kestis vast sellest ajast, kui voodisse langesin ja lõppes ärkamisega (no-shit eks). Ma vaatasin seda und kui 4D filmi, kus ma ise olin peaosas. See oli vägev!!
Unest siis lähemalt ja lühidalt : Uni algas sellega, et ma ärkasin koomast. Pärast seda hakkasin liikuma Marika maja poole, aga ma ei tea miks. Siis kui sinna jõudsin, hakkasin tagasi liikuma ja nägin Zombie’sid. Keegi ässitas neid inimestele kallale, ning kui nad inimesi hammustasid, muutusid nad samasuguseks elutuks ja kurjaks tegelaseks. Siis ma leidsin kuskilt samurai mõõga ja hakkasin killima neid. Esimesel lõin pea otsas (freaky, huh?). Siis ma laamendasin seal. Vahepeal oli teinud mulle Signe või Janet, ei tea täpselt kumb, vastamata kõne. Kui tagasi helistasin, ei saanud neid kätte. Siis ma liikusin taas edasi ja taplesin seal. Siis helistas mulle Lauri, ta oli Kristiine keskuse juures ja ootas trolli. Ma ei tea miks ja kuidas ma seda teadsin, aga ma teadsin. Kui ta helistas, siis küsis midagi paaniliselt : „ On teil seal väga hull, et kuulsin mingid vennad laamendavad.“ Täpselt ei mäleta mis ta ütles, aga midagi taolist.
Siis läks aeg edasi, vahepeal tuli niinimetatud vaherahu. Zombied kadusid kuskile ära ja mingi blond tüdruk tuli mu juurde, nägu ma ei mäleta. Ta viis mu kuskille majja, kus sain puhata. Tema magas kapis, mina magasin kapi otsas. Kui hommikul ärkasin, siis keegi tiris mu jalga, see oli Zombie. Võtsin oma mõõga välja ja sutskasin talle hea obaduse, siis ta jättis mind rahule.
Läksin sealt majast välja ja sattusin sinna paika, kus eelmine õhtu lõpetasin. Taplesin edasi nende kurjade olevustega. Vahepeal tuli kuskilt Rauno välja, ma aitasin ta mingisuguse kaubiku katusele, kust ta aga maha libises ja ära kadus. Siis tekkis sinna kuidagi ka Silver, kes vangutas oma pead. Ei tea miks, ehk seepärast et Rauno libises?
Siis ma läksin edasi läbi metsa ja jõudsin kuskile majja, seal võttis mind avasüli vastu mingi šeff.
See paik nägi väga väga loomade varjupaiga moodi välja. Siis sealt ma läksin miskipärast välja (teiselt poolt maja) ja siis seal oli kõik rahulik. Ei ühtegi taplevat zombiet, õhk oli puhas. Ma olin ühtäkki sattunud Koplisse ja siis ma avastasin, et see piirkond kus olin, oli kupli sees (nagu Simpsonite filmis). Natuke pärast seda avastust ründasid jälle zombied mind, üks neist oli mu trennikaaslane. Ma läksin nendega kähmlema, sest nad olid liiga ligidal et mõõka kasutada, kui ma lükkasin nad eemale, siis uni sai läbi.
Ma ärkasin 1 minut enne äratuskella....
Aga uni oli väga hea. Ma pigistasin pärast silmi kinni, lootes, et ma näen veelkord und ja see uni läheb edasi mu eelmise unenäo lõpust. Nii kahjuks ei juhtunud. Kahju.
Aga see oli mu imelik uni, vot.
Käisin täna, 23. Jaanuaril suuski vaatamas, käisime papsiga nii magistralis kui Järvel. Suuski ei ostnud, aga saime targemaks. Järvelt tagasi tulles nägin midagi šokeerivat. Ühe tüdruku taksikoer oli ära külmunud vist. Ta hoidis teda käes ja nuttis kõvasti. Koer ei liigutanud. Ma ei tea, see oli nii halb olukord. Oleks tahtnud teda aidata, aga mida ma seal oleks aidanud?
Midagi vast poleks saanud teha. Natuke aega kripeldas see, siis viisin mõtted mujale.
Ma enam ei kirjuta, niigi palju lugemist siin. :)
Au Revior!
Õhtu oli meil äge. Olime koos Liisa, Länsu, Silveri ja tsipa hiljem tulnud Raunoga Liisa juures, meenutasime 11. Klassi :).
Täitsa mõnus istumine oli.
Sinna minek algas sellega, et käisime Marikaga Konsumis, otsin 2 pakki krõpsu. Siis suundusime Maxima poole, kus ootas meid Silver. Mul jäi 100 krooni järele, Silveril oli 39 krooni paberrahas, pluss üks münt. Niisiis, liikusime poodi ja üritasime kuidagi ära majandada, et kuidas saavad mõlemad õhtul juua. Algselt oli plaan osta laua viina, aga siis meil oleks pealekast tsipa puudu jäänud. Siis Silver vaatas sealt kõrvalt ühte teist viina – Valge Viin – no ütleme nii et see polnud parim viin, aga polnud ka halvim, mis ma saanud. Kui otsus oli viinadele (2 pudelit siis) langenud, siis vaatasime pealekat, ma tahtsin kahte Cocat osta, aga rahalise seisundi tõttu ostsime kaks Colat.
Mina ja Silver läksime Liisa juurde, Marika koju, sest tal olid järgmisel päeval teises Eesti otsas võistlused. Nimelt, sellises linnas mis oli kunagi väga ilus linn, aga nüüd on pommiauk. See linn asub Ida pool. Ta on kaugemal kui Kohtla-Järve, Kiviõli ja Sillamäe.
Jah, te arvasite õigesti, tegu on Narvaga.
Marika saabub täna kella 20 aeg tagasi ja siis läheb taas minema, Anneliisi juurde. Vot!
Aga eilsest õhtust veel.... Alguses läks viin raskemalt alla, aga kui sai klaase kaks šampanjat kõrist alla lastud, siis hakkas ka vodka sujuvamalt mu mao poole minema.
Mingi hetk tundsin et olin purjus. Anyway, väga funn oli. Tegime seal väga palju pilte ja olime lõbusad.
* Üks naljakas detail veel, nimelt tuli seal palju Lady Gaga - Bad Romance'it
See laul kummitab mind nüüd. Eriti see koht - Rah Rah, Ramma Raaaah Või no midagi taolist oli seal laulus.
Eem.. mida veel?
Aaaa... paar päeva enne seda nägin ma und, väga lahedat ja reaalset und.
See uni oli lõputu, ta kestis vast sellest ajast, kui voodisse langesin ja lõppes ärkamisega (no-shit eks). Ma vaatasin seda und kui 4D filmi, kus ma ise olin peaosas. See oli vägev!!
Unest siis lähemalt ja lühidalt : Uni algas sellega, et ma ärkasin koomast. Pärast seda hakkasin liikuma Marika maja poole, aga ma ei tea miks. Siis kui sinna jõudsin, hakkasin tagasi liikuma ja nägin Zombie’sid. Keegi ässitas neid inimestele kallale, ning kui nad inimesi hammustasid, muutusid nad samasuguseks elutuks ja kurjaks tegelaseks. Siis ma leidsin kuskilt samurai mõõga ja hakkasin killima neid. Esimesel lõin pea otsas (freaky, huh?). Siis ma laamendasin seal. Vahepeal oli teinud mulle Signe või Janet, ei tea täpselt kumb, vastamata kõne. Kui tagasi helistasin, ei saanud neid kätte. Siis ma liikusin taas edasi ja taplesin seal. Siis helistas mulle Lauri, ta oli Kristiine keskuse juures ja ootas trolli. Ma ei tea miks ja kuidas ma seda teadsin, aga ma teadsin. Kui ta helistas, siis küsis midagi paaniliselt : „ On teil seal väga hull, et kuulsin mingid vennad laamendavad.“ Täpselt ei mäleta mis ta ütles, aga midagi taolist.
Siis läks aeg edasi, vahepeal tuli niinimetatud vaherahu. Zombied kadusid kuskile ära ja mingi blond tüdruk tuli mu juurde, nägu ma ei mäleta. Ta viis mu kuskille majja, kus sain puhata. Tema magas kapis, mina magasin kapi otsas. Kui hommikul ärkasin, siis keegi tiris mu jalga, see oli Zombie. Võtsin oma mõõga välja ja sutskasin talle hea obaduse, siis ta jättis mind rahule.
Läksin sealt majast välja ja sattusin sinna paika, kus eelmine õhtu lõpetasin. Taplesin edasi nende kurjade olevustega. Vahepeal tuli kuskilt Rauno välja, ma aitasin ta mingisuguse kaubiku katusele, kust ta aga maha libises ja ära kadus. Siis tekkis sinna kuidagi ka Silver, kes vangutas oma pead. Ei tea miks, ehk seepärast et Rauno libises?
Siis ma läksin edasi läbi metsa ja jõudsin kuskile majja, seal võttis mind avasüli vastu mingi šeff.
See paik nägi väga väga loomade varjupaiga moodi välja. Siis sealt ma läksin miskipärast välja (teiselt poolt maja) ja siis seal oli kõik rahulik. Ei ühtegi taplevat zombiet, õhk oli puhas. Ma olin ühtäkki sattunud Koplisse ja siis ma avastasin, et see piirkond kus olin, oli kupli sees (nagu Simpsonite filmis). Natuke pärast seda avastust ründasid jälle zombied mind, üks neist oli mu trennikaaslane. Ma läksin nendega kähmlema, sest nad olid liiga ligidal et mõõka kasutada, kui ma lükkasin nad eemale, siis uni sai läbi.
Ma ärkasin 1 minut enne äratuskella....
Aga uni oli väga hea. Ma pigistasin pärast silmi kinni, lootes, et ma näen veelkord und ja see uni läheb edasi mu eelmise unenäo lõpust. Nii kahjuks ei juhtunud. Kahju.
Aga see oli mu imelik uni, vot.
Käisin täna, 23. Jaanuaril suuski vaatamas, käisime papsiga nii magistralis kui Järvel. Suuski ei ostnud, aga saime targemaks. Järvelt tagasi tulles nägin midagi šokeerivat. Ühe tüdruku taksikoer oli ära külmunud vist. Ta hoidis teda käes ja nuttis kõvasti. Koer ei liigutanud. Ma ei tea, see oli nii halb olukord. Oleks tahtnud teda aidata, aga mida ma seal oleks aidanud?
Midagi vast poleks saanud teha. Natuke aega kripeldas see, siis viisin mõtted mujale.
Ma enam ei kirjuta, niigi palju lugemist siin. :)
Au Revior!
Sunday, January 17, 2010
Niiih... täna oli täitsa ok päev. Mõnus, chill.. Kuigi magatud sai vähe. Siis kui paljud suusafännid eilse hea suusapäeva entusiasmist ja sprindipäeva ootuses juba üles ärkasid ja vaikselt valmistasid uut päeva ette, siis kobisin ma alles voodisse. Ehk kell hakkas 8 saama. Aga ma ei maganud suusatamist maha. Ei ei, kuidas siis nii. Ma olin juba tsipa enne 11-st üleval ja klõpsasin puldist telku tööle, et kuulata mida tarka räägib Lembitu Kuuse. Oleksin endale hea meelega kärmelt ühe kohvi teinud, aga ei viitsinud ega jaksanud. Mu füüsis ei olnud nõus veel pingutama ennast.
Tsipa pärast kella kolme liikusin koju, et pessu minna. Mõeldud, tehtud!
Kui kodus pestud sai, avastasin oma targa meelega, et unustasin enda rätiku siili. Great!
Kui ennast kuidagi kuivaks sain, siis tõmbasin taas oma lemmikud villased sokid jalga (kuhu on kahjuks auk tekkinud).
Liikusin Marika poole suhteliselt märgade juustega, siis jalutasime tsipa koertega.
Teate, Marika ostis endale uued talvepüksid, -jope ja -mütsi. (Y) Täitsa kenad minu arvates.
Vahepeal jõudsin mõelda, et pole suuremat seltskonda pikka aega näinud.
Raunot nägin reedel, seda nii teel trenni, trennis ja isegi trennist tagasiteel.
Silveriga käisime snookrit mängimas. Mängisime 4 mängu kokkuvõttes sõbraliku 2-2 viigi mängude koguarvestuses.
Teisi aga pole näinud. Hope I see ya all soon.
Minu päevaga edasi...
Kui jõudis kätte õhtu, siis hakkasin homseks eksamiks ja kaitsmiseks õppima.
Eksami materjal läks niikaua hästi, kuni jutt läks megakeeruliseks. Nimelt alguses õppisin IT ajaloo ära, see on suht lebo, kuid hiljem tulid kõik need programmid ja funktsioonid sisse. Oi oi oi, see on aju suht krussi ajanud.
Vahepeal selle mõtlemise käigus tuli mul isegi rummikoksi maitse suhu. God damn! Hea asi, tahaks praegult juua seda. See oleks lihtsalt supper-lux!
Ja nüüd ma olengi oma päeva kronoloogias jõudnud nii kaugele, et kõik tähtsam on räägitud.
Pärast seda monoloogi oma päevast hakkasin taipama et väsimus võib ikka imesid teha. Selle all ma mõtlen seda, et ma kuulan praegult sellist laulu mida muidu ei kuulaks. Isegi tsipa häbi öelda, aga see laul on Sidur, Pidur, Gaas gaas :D
Somebody, please change my song :D
Tegelt selle peale sattusin ma tavaliselt kombel. Nimelt kuulan tihti youtubest muusikat ja panen ’related songs’ ja no sealt ta saigi minu praeguseks vaikuse tapjaks.
Niih see eelmine laul sai läbi ja nüüd kuulan järgmist laulu. Milline iroonia, et seal laulus on sõnda – Kui mina ütlen rumm, siis sina ütled koola.
Rummm.... kooolaaa...; Rummm... Koola!, Rumm.. Koola!
Ma arvan, et te loete mu kirjutatut homme, aga ikkagi sooviks teile kõigile Head Ööd!
Nagu mul väiksena ikka meeldis öelda : Good Night, Good Fight! :)
Tšau!
Tsipa pärast kella kolme liikusin koju, et pessu minna. Mõeldud, tehtud!
Kui kodus pestud sai, avastasin oma targa meelega, et unustasin enda rätiku siili. Great!
Kui ennast kuidagi kuivaks sain, siis tõmbasin taas oma lemmikud villased sokid jalga (kuhu on kahjuks auk tekkinud).
Liikusin Marika poole suhteliselt märgade juustega, siis jalutasime tsipa koertega.
Teate, Marika ostis endale uued talvepüksid, -jope ja -mütsi. (Y) Täitsa kenad minu arvates.
Vahepeal jõudsin mõelda, et pole suuremat seltskonda pikka aega näinud.
Raunot nägin reedel, seda nii teel trenni, trennis ja isegi trennist tagasiteel.
Silveriga käisime snookrit mängimas. Mängisime 4 mängu kokkuvõttes sõbraliku 2-2 viigi mängude koguarvestuses.
Teisi aga pole näinud. Hope I see ya all soon.
Minu päevaga edasi...
Kui jõudis kätte õhtu, siis hakkasin homseks eksamiks ja kaitsmiseks õppima.
Eksami materjal läks niikaua hästi, kuni jutt läks megakeeruliseks. Nimelt alguses õppisin IT ajaloo ära, see on suht lebo, kuid hiljem tulid kõik need programmid ja funktsioonid sisse. Oi oi oi, see on aju suht krussi ajanud.
Vahepeal selle mõtlemise käigus tuli mul isegi rummikoksi maitse suhu. God damn! Hea asi, tahaks praegult juua seda. See oleks lihtsalt supper-lux!
Ja nüüd ma olengi oma päeva kronoloogias jõudnud nii kaugele, et kõik tähtsam on räägitud.
Pärast seda monoloogi oma päevast hakkasin taipama et väsimus võib ikka imesid teha. Selle all ma mõtlen seda, et ma kuulan praegult sellist laulu mida muidu ei kuulaks. Isegi tsipa häbi öelda, aga see laul on Sidur, Pidur, Gaas gaas :D
Somebody, please change my song :D
Tegelt selle peale sattusin ma tavaliselt kombel. Nimelt kuulan tihti youtubest muusikat ja panen ’related songs’ ja no sealt ta saigi minu praeguseks vaikuse tapjaks.
Niih see eelmine laul sai läbi ja nüüd kuulan järgmist laulu. Milline iroonia, et seal laulus on sõnda – Kui mina ütlen rumm, siis sina ütled koola.
Rummm.... kooolaaa...; Rummm... Koola!, Rumm.. Koola!
Ma arvan, et te loete mu kirjutatut homme, aga ikkagi sooviks teile kõigile Head Ööd!
Nagu mul väiksena ikka meeldis öelda : Good Night, Good Fight! :)
Tšau!
Saturday, January 16, 2010
Niisiis, mõnda aega pole blogisse kirjutanud, aga täna 17. Jaanuari esimestel minutitel ma teen seda.
Niisiis, räägin enda arvamusest inimeste ja looma suhetest.
Inimesed hävitavad koguaeg süüdimatult loomade kodupaiku. Nt Artikas, kus jääkarudel ja morskadel muutub elu aina raskemaks. Nad võitlevad iga päev oma elu eest. Neil pole varsti enam kuskile minna, sest nende elupaika hävitatakse (elupaik = jää pealne). Kes seda teeb, eks ikka see kahel jalal kõndiv olevus, kes on loomariigi „kunn“ ja kõige suurem predaator (kiskja) – INIMENE!
Tegelt see on normaalne, et ühes ahelas on kõige kõrgem lüli, loomariigi valitseja. Kuid praegune seis on justkui diktatuur. Kõige kõrgem elab teiste arvelt, ükskõikselt käitudes, lähtudes oma huvidest (sellal aga teiste omasi mitte väga arvestav).
Aga kui keegi hakkaks niimodi inimestele tegema?! Hävitama meie kodusi, põletama maad me ümber, korraldama üleujutusi meie linnades, raputades me linnu maavärinaga. Siis tekiks inimestele üks küsimus – Miks just meie!?
Kui loomad on piisavalt intelligentsed, siis küsivad nad ise just sama.
Tegelikult kehtib looduses ju selline seadus, et tugevamad jäävad ellu. Kuid praeguses vastasseisus ei jää keegi ellu. Üks lüli hävitab teisi lülisi, sealhulgas iseennast. Kui loogiliselt võtta, siis peaks järelduma sellest seda, et kui võtta toiduahelas mingi lüli ära, siis sellest kõrgemal olevad kõik hävinevad. Eksole ju? Ja kui nii piisavalt palju välja suretada siis ongi kaputt...
Ärge pange tähele, ma lihtsalt olen täna juba 3 tassi kohvi joonud ja 4-s tass on mu kõrval, kohv on nii kuum et aurab, soe aur mis kohvist tuleb liigub lae poole. Kuid see eelnev tekst oli lihtsalt plahvatus mu peas, mida ma tahtsin visata paberile.
Muidu minust niipalju, et viimasel ajal on mind häirinud seljahäda. See on tegelt mind väga häirinud, selline väga vastik valu, mis tungib mu selga nagu kellegi käsi. Kui ma tõstan või kannan midagi, mis vähegi omab arvestatavat kaalu, siis on selg valus. Nt kui käin koolis ja läppar ripub üle õla, siis võtab selja ikka nii valusaks, et mingi hetk tahaks lihtsalt maha pikali heita. Proovin üle olla sellest, teen rohkem seljalihaseid ja valu peaks enam-vähem taanduma.
Mis siis veel? Hmmm... esmaspäev on eksam ja kodutöö kaitsmine. Hope I’ll do them well.
’Cross fingers’
Lõpetuseks ütlen jällegi ühe väga hea tsitaadi, mis mulle väga meeldib ja mis on minu arust tõsi.
„Parim viis enda lõbustamiseks on lõbustada kedagi teist.“ Ja nii ütles Mark Twain.
I think it is so ;)
Bye-Bye My friends.
Niisiis, räägin enda arvamusest inimeste ja looma suhetest.
Inimesed hävitavad koguaeg süüdimatult loomade kodupaiku. Nt Artikas, kus jääkarudel ja morskadel muutub elu aina raskemaks. Nad võitlevad iga päev oma elu eest. Neil pole varsti enam kuskile minna, sest nende elupaika hävitatakse (elupaik = jää pealne). Kes seda teeb, eks ikka see kahel jalal kõndiv olevus, kes on loomariigi „kunn“ ja kõige suurem predaator (kiskja) – INIMENE!
Tegelt see on normaalne, et ühes ahelas on kõige kõrgem lüli, loomariigi valitseja. Kuid praegune seis on justkui diktatuur. Kõige kõrgem elab teiste arvelt, ükskõikselt käitudes, lähtudes oma huvidest (sellal aga teiste omasi mitte väga arvestav).
Aga kui keegi hakkaks niimodi inimestele tegema?! Hävitama meie kodusi, põletama maad me ümber, korraldama üleujutusi meie linnades, raputades me linnu maavärinaga. Siis tekiks inimestele üks küsimus – Miks just meie!?
Kui loomad on piisavalt intelligentsed, siis küsivad nad ise just sama.
Tegelikult kehtib looduses ju selline seadus, et tugevamad jäävad ellu. Kuid praeguses vastasseisus ei jää keegi ellu. Üks lüli hävitab teisi lülisi, sealhulgas iseennast. Kui loogiliselt võtta, siis peaks järelduma sellest seda, et kui võtta toiduahelas mingi lüli ära, siis sellest kõrgemal olevad kõik hävinevad. Eksole ju? Ja kui nii piisavalt palju välja suretada siis ongi kaputt...
Ärge pange tähele, ma lihtsalt olen täna juba 3 tassi kohvi joonud ja 4-s tass on mu kõrval, kohv on nii kuum et aurab, soe aur mis kohvist tuleb liigub lae poole. Kuid see eelnev tekst oli lihtsalt plahvatus mu peas, mida ma tahtsin visata paberile.
Muidu minust niipalju, et viimasel ajal on mind häirinud seljahäda. See on tegelt mind väga häirinud, selline väga vastik valu, mis tungib mu selga nagu kellegi käsi. Kui ma tõstan või kannan midagi, mis vähegi omab arvestatavat kaalu, siis on selg valus. Nt kui käin koolis ja läppar ripub üle õla, siis võtab selja ikka nii valusaks, et mingi hetk tahaks lihtsalt maha pikali heita. Proovin üle olla sellest, teen rohkem seljalihaseid ja valu peaks enam-vähem taanduma.
Mis siis veel? Hmmm... esmaspäev on eksam ja kodutöö kaitsmine. Hope I’ll do them well.
’Cross fingers’
Lõpetuseks ütlen jällegi ühe väga hea tsitaadi, mis mulle väga meeldib ja mis on minu arust tõsi.
„Parim viis enda lõbustamiseks on lõbustada kedagi teist.“ Ja nii ütles Mark Twain.
I think it is so ;)
Bye-Bye My friends.
Sunday, January 10, 2010
Exam..
Kell on 7:31, on 11. jaanuar .
Paljud teist sätivad ennast valmis, et kooli minna, mõni veel siiamaani magab, mõni on pesus. Kujutan kui raske võib olla pärast pikka vaheaega hommikul üles saada. Tegelt mul endal on ka täna eksam, nagu teilgi, on ka mul vaja varakult üles saada. Õnneks ja õnnetuseks polegi tegelt mul vaja olnud üles ärgata, lasin non-stop ööläbi. Lugesin tsipa filo, õppisin eksamiks ja kuulasin Zaratzos Family laule ( Sinna kuuluvad : Sir Bennex, El Ninjo, G-Minuz, MC-B ja veel häid räppareid, see suht suur bande). Miks ma üldse nii kaua üleval olin, oli see, et ma ei saanud ülesannetest jagu, millega ma valmistun eksamiks. Pretty shitty, huh?!
Igastahes, kell pool 7 sain sellega hakkama, aga no magama ei kavatsenud ka minna, muidu oleks võimatu üles saada ja pea oleks uimasem olnud, kui praegult. Ehk oleks mõistus terasem olnud, ei tea ja ei saagi teada. Eksami kohta nii palju, et selle vast põrun, I’m pretty sure about that.
Kahju et täna ei saanud mõnda magusat und näha. God damn it.
Tegelikult ma olen väsinud ja ei oska midagi tarka öelda.
Peab täna päeval leidma aja mil magada, kuna homme on õiguses ka arvestus, selleks peab ka õppima. Ehk veedan täna/homme ka unetult?, ei tea tegelt, siis peaks täna päeval magama :D
Vanaema hõikas praegul : „Ega sa magama pole jäänud?“
Ma vastasin reipalt : „EIIIII!!!“ :D
Kell on 7:54, kohe pesen hambad ja nõud ära. Viin voodiriided, mida ma ei kasutanud, ära. Ja siis liigun trolli peale, et minna koju ja teha üks lõõgastav duss. Pärast seda ehk teen veel ühe kohvi endale ja tsipa pärast seda juba kooli poole liikumine...
By the way, sain öö jooksul ühe hea lause ka. Ei mäleta kust, aga lause jääb samaks. I Like It!
„Kui sa oled hea, on kõik su vastu head, aga kõik ju seda ei tea, et sa oled hea.“
Ciao.
Paljud teist sätivad ennast valmis, et kooli minna, mõni veel siiamaani magab, mõni on pesus. Kujutan kui raske võib olla pärast pikka vaheaega hommikul üles saada. Tegelt mul endal on ka täna eksam, nagu teilgi, on ka mul vaja varakult üles saada. Õnneks ja õnnetuseks polegi tegelt mul vaja olnud üles ärgata, lasin non-stop ööläbi. Lugesin tsipa filo, õppisin eksamiks ja kuulasin Zaratzos Family laule ( Sinna kuuluvad : Sir Bennex, El Ninjo, G-Minuz, MC-B ja veel häid räppareid, see suht suur bande). Miks ma üldse nii kaua üleval olin, oli see, et ma ei saanud ülesannetest jagu, millega ma valmistun eksamiks. Pretty shitty, huh?!
Igastahes, kell pool 7 sain sellega hakkama, aga no magama ei kavatsenud ka minna, muidu oleks võimatu üles saada ja pea oleks uimasem olnud, kui praegult. Ehk oleks mõistus terasem olnud, ei tea ja ei saagi teada. Eksami kohta nii palju, et selle vast põrun, I’m pretty sure about that.
Kahju et täna ei saanud mõnda magusat und näha. God damn it.
Tegelikult ma olen väsinud ja ei oska midagi tarka öelda.
Peab täna päeval leidma aja mil magada, kuna homme on õiguses ka arvestus, selleks peab ka õppima. Ehk veedan täna/homme ka unetult?, ei tea tegelt, siis peaks täna päeval magama :D
Vanaema hõikas praegul : „Ega sa magama pole jäänud?“
Ma vastasin reipalt : „EIIIII!!!“ :D
Kell on 7:54, kohe pesen hambad ja nõud ära. Viin voodiriided, mida ma ei kasutanud, ära. Ja siis liigun trolli peale, et minna koju ja teha üks lõõgastav duss. Pärast seda ehk teen veel ühe kohvi endale ja tsipa pärast seda juba kooli poole liikumine...
By the way, sain öö jooksul ühe hea lause ka. Ei mäleta kust, aga lause jääb samaks. I Like It!
„Kui sa oled hea, on kõik su vastu head, aga kõik ju seda ei tea, et sa oled hea.“
Ciao.
Friday, January 8, 2010
Bytheway.
Väike lisa. Nimelt, taustaks käib Kanal2-e reporter. Kurat seal lastakse palju Koit Toomet. Jube jube jube, ta ei oska laulda, ta ainult iniseb. Ta on kohutav laulja (kui seda laulmiseks nimetada saab). Fakk, talle poleks küll aasta hiti auhinda andnud.
Vabandust kõik Koit Toome fännid, vaadake järgmine kord mind 2 minutit kurja näoga ja siis unustage mu jutt.
[Tegelikult ma palju tolerantsem, aga ma tundsin et pean selle välja elama. :)]
Ciao.
Vabandust kõik Koit Toome fännid, vaadake järgmine kord mind 2 minutit kurja näoga ja siis unustage mu jutt.
[Tegelikult ma palju tolerantsem, aga ma tundsin et pean selle välja elama. :)]
Ciao.
Kass....
Üks vana postitus, mida unustasin postitada.
"Väga lahe, kass tuli tuppa, kus ta tavaliselt ei käi.
Nüüd seletan selle lihtsa lause lahti, miks see nii eriline.
Ta tuli vaikselt, pikkade sammudega, et mitte liigset tähelepanu köita, samuti tuli ta hääästi vaikselt. Oli teinud juba oma 6 pikka sammu, kuni jõudis mu läpaka kotini. Siis ta ulatas oma pead ette, et nuusutada seda, aga kohe kui pani oma pea sinna vastu, siis nagu refleksina, tõmbus ta pea tagasi. Kohe pärast seda läks ta vastastikku objekti poole, milleks oli telekas. Nuusutas ka seda, ulatas ennast selleni. Nüüd ta läks uuesti teisele poole, läks tugitooli peale, sealt ronis diivani peale, ta uurib Lauri kingitud tiigrit, häästi hoolikalt. Ta nuusutas selle saba, ettevaatlikult. Kõik oli OK, ta sai edasi minna. Pani tiigrile käpa peale, sellisel hõljuval ja ettevaatlikul tempol. Sai käpa vastu, kuid siis ma liigutasin ja ta jooksis minema. Päris kiirelt isegi.
Unustasin mainida, miks ta tuppa tulek oli siis eriline. Eks ikka seepärast, et ta tavaliselt ei käi siin, ainult siis kui isa pole või kui ta on teises toaotsas. Ta pole eriline kassisõber ja arvatavasti kassid tunnetavad seda. Kuid see kassipoeg on muidu ka arglik, ei puutu väga palju kokku meiega, ainult jalgadel magavad.
Ps. Lauri, sa mainisid, et su kass läks selle tiigri peale närvi. Tead mis, minu oma ka. Oli näha kuidas ta saba hakkas liikuma, ja veel ägedalt. :)"
See on siis kirjutatud 25. detsembril, 2009.
"Väga lahe, kass tuli tuppa, kus ta tavaliselt ei käi.
Nüüd seletan selle lihtsa lause lahti, miks see nii eriline.
Ta tuli vaikselt, pikkade sammudega, et mitte liigset tähelepanu köita, samuti tuli ta hääästi vaikselt. Oli teinud juba oma 6 pikka sammu, kuni jõudis mu läpaka kotini. Siis ta ulatas oma pead ette, et nuusutada seda, aga kohe kui pani oma pea sinna vastu, siis nagu refleksina, tõmbus ta pea tagasi. Kohe pärast seda läks ta vastastikku objekti poole, milleks oli telekas. Nuusutas ka seda, ulatas ennast selleni. Nüüd ta läks uuesti teisele poole, läks tugitooli peale, sealt ronis diivani peale, ta uurib Lauri kingitud tiigrit, häästi hoolikalt. Ta nuusutas selle saba, ettevaatlikult. Kõik oli OK, ta sai edasi minna. Pani tiigrile käpa peale, sellisel hõljuval ja ettevaatlikul tempol. Sai käpa vastu, kuid siis ma liigutasin ja ta jooksis minema. Päris kiirelt isegi.
Unustasin mainida, miks ta tuppa tulek oli siis eriline. Eks ikka seepärast, et ta tavaliselt ei käi siin, ainult siis kui isa pole või kui ta on teises toaotsas. Ta pole eriline kassisõber ja arvatavasti kassid tunnetavad seda. Kuid see kassipoeg on muidu ka arglik, ei puutu väga palju kokku meiega, ainult jalgadel magavad.
Ps. Lauri, sa mainisid, et su kass läks selle tiigri peale närvi. Tead mis, minu oma ka. Oli näha kuidas ta saba hakkas liikuma, ja veel ägedalt. :)"
See on siis kirjutatud 25. detsembril, 2009.
Thursday, January 7, 2010
Last days I've been through (described on those few lines).
Niih, leian praegult aega, et siia blogisse kirjutada. Ütlen ära need mõned asjad, mis minuga mõndade päevade jooksul on juhtunud.
Niisiis, täna lõpetasin oma pika seeria. Mis seeria?, nimelt selle, et ma jäin täna magama kell 1 öösel, mitte kell 4 või pärast seda, nagu see viimaste nädalate puhul on mulle harjumuseks saanud. Kurat, hea oli, puhkasin välja ja nägin 3-4 und öö jooksul. Awesome. Selle nimel tasub välja puhata.
Vähemalt mul tasub, sest unenäod on ühed väga head asjad ja annavad järgmisele päevale palju juurde (enamasti ikka head).
Tänastes unenägudes olid
1) Pidu sadamas, mis oli väga äge, see uni lõppes aga ühe näidendiga, kus olin peaosas. Näidendi teine peaosaline oli mingi tšikk, kellele kuulus pool mustamäge, sadam ja üüratu maja.
Sellest unest ma ei tahtnud mittekuidagi üles ärgata, kuigi sain magades aru, et ma unistan ja näen und. Õnneks see uni venis edasi, kui pikk mängufilm.
2)Jooksmist - Lihtsalt jooksin, lõputult, ma ei tea mille eest, aga ma jooksin kiirelt ja muretult.
3) Killerkoera - Mingi koer ründas mind, Evelini (õde) ja papsi. Kui koer meid hammustas, siis sai aja tagasi kerida ja saime uuesti ta eest põigelda või tagasi teda lüüa.
4) Nägin et rääkisin Marikale neist unenägudest. Tundus nagu oleksin olnud kuskil ülekuulamisruumis vms. Mingi hägune koht oli igastahes.
Täna lähen jälle varakult magama, ehk näeb jälle midagi ekstreemset.[ Paljud vist teavad juba kui sürreealistlikuid ja naljakaid unenägusid ma võin näha]
Hmmm... teine selline peamine asi mis toimus pärast eelmist postitust oli see, et teatud inimene keeras sitta mulle. Aga no mis teha, eks ta olegi selline. Kui miskit pole vaja, keerab sitta, kui miskit vaja, siis poeb. Sick of it. Aga mis sa teed, m õni peab lihtsalt teistele si**a keerama, eks siis ta saab rahulikult elada.
Aga no ma olen selle unustanud ja no vihates pole mõtet ka elada. [ But I will not forget it]
Eks jah, mida öelda. Ehk ühte vana tõde, mis kipub mõndadel vahel meelest minema -
Kuidas koer külale, nõnda küla koerale ;)
But I'm not angry at all, not anymore.
Ükspäev käisin Marikaga snookris. Mõnus mäng on. Tahaks mingi päev Lauri ka kutsuda snookrisse, aga mul sai raha otsa. Kuid eks vaatab, ehk leiab kuskilt. Ta ükskord mainis, et võiks minna mängima.
By The way, tegin snookris oma rekordi (hale, aga siiski minu taseme tipp) mängu lõpuks oli mul 57p.
Muidu on täitsa tore aeg praegu, paljudel on teist koolivaheaeg. Lucky bastards
Ma pean eksamiteks valmistuma. Peab kuidagi oma ajud tööle ja ragisema panema. Muidugi nad kuidagi ei taha. Praegult just võtan ette sellise toreda perioodi, et kavatsen nüüd mitu päeva järjest õppida.
Eksamid on 11., 18. ja 20. jaanuaril ning vastavalt on siis programeerimise, IT sissejuhatuse ja diskreetse matemaatika eksamid.
Mis siis veel?
Ega's palju midagi. Väsinud olen, ainult seda.
Homme lähen saan Anneriiniga kokku, läheme jõusaali, siis progremise õpsi juurde, võtan filo tööd koolist ära ja siis koju õppima, hurray. Kui veab siis ehk jõuan trenni ka.
Nüüdseks aga, arvan et olete lugemisest väsinud või tüdinud, mõni ehk ei viitsinudki lugeda. Teen siis kiire lõpu :
Kasutage kondoome siis ja kutsuge ikka õue ka.
Ciao.
Niisiis, täna lõpetasin oma pika seeria. Mis seeria?, nimelt selle, et ma jäin täna magama kell 1 öösel, mitte kell 4 või pärast seda, nagu see viimaste nädalate puhul on mulle harjumuseks saanud. Kurat, hea oli, puhkasin välja ja nägin 3-4 und öö jooksul. Awesome. Selle nimel tasub välja puhata.
Vähemalt mul tasub, sest unenäod on ühed väga head asjad ja annavad järgmisele päevale palju juurde (enamasti ikka head).
Tänastes unenägudes olid
1) Pidu sadamas, mis oli väga äge, see uni lõppes aga ühe näidendiga, kus olin peaosas. Näidendi teine peaosaline oli mingi tšikk, kellele kuulus pool mustamäge, sadam ja üüratu maja.
Sellest unest ma ei tahtnud mittekuidagi üles ärgata, kuigi sain magades aru, et ma unistan ja näen und. Õnneks see uni venis edasi, kui pikk mängufilm.
2)Jooksmist - Lihtsalt jooksin, lõputult, ma ei tea mille eest, aga ma jooksin kiirelt ja muretult.
3) Killerkoera - Mingi koer ründas mind, Evelini (õde) ja papsi. Kui koer meid hammustas, siis sai aja tagasi kerida ja saime uuesti ta eest põigelda või tagasi teda lüüa.
4) Nägin et rääkisin Marikale neist unenägudest. Tundus nagu oleksin olnud kuskil ülekuulamisruumis vms. Mingi hägune koht oli igastahes.
Täna lähen jälle varakult magama, ehk näeb jälle midagi ekstreemset.[ Paljud vist teavad juba kui sürreealistlikuid ja naljakaid unenägusid ma võin näha]
Hmmm... teine selline peamine asi mis toimus pärast eelmist postitust oli see, et teatud inimene keeras sitta mulle. Aga no mis teha, eks ta olegi selline. Kui miskit pole vaja, keerab sitta, kui miskit vaja, siis poeb. Sick of it. Aga mis sa teed, m õni peab lihtsalt teistele si**a keerama, eks siis ta saab rahulikult elada.
Aga no ma olen selle unustanud ja no vihates pole mõtet ka elada. [ But I will not forget it]
Eks jah, mida öelda. Ehk ühte vana tõde, mis kipub mõndadel vahel meelest minema -
Kuidas koer külale, nõnda küla koerale ;)
But I'm not angry at all, not anymore.
Ükspäev käisin Marikaga snookris. Mõnus mäng on. Tahaks mingi päev Lauri ka kutsuda snookrisse, aga mul sai raha otsa. Kuid eks vaatab, ehk leiab kuskilt. Ta ükskord mainis, et võiks minna mängima.
By The way, tegin snookris oma rekordi (hale, aga siiski minu taseme tipp) mängu lõpuks oli mul 57p.
Muidu on täitsa tore aeg praegu, paljudel on teist koolivaheaeg. Lucky bastards
Ma pean eksamiteks valmistuma. Peab kuidagi oma ajud tööle ja ragisema panema. Muidugi nad kuidagi ei taha. Praegult just võtan ette sellise toreda perioodi, et kavatsen nüüd mitu päeva järjest õppida.
Eksamid on 11., 18. ja 20. jaanuaril ning vastavalt on siis programeerimise, IT sissejuhatuse ja diskreetse matemaatika eksamid.
Mis siis veel?
Ega's palju midagi. Väsinud olen, ainult seda.
Homme lähen saan Anneriiniga kokku, läheme jõusaali, siis progremise õpsi juurde, võtan filo tööd koolist ära ja siis koju õppima, hurray. Kui veab siis ehk jõuan trenni ka.
Nüüdseks aga, arvan et olete lugemisest väsinud või tüdinud, mõni ehk ei viitsinudki lugeda. Teen siis kiire lõpu :
Kasutage kondoome siis ja kutsuge ikka õue ka.
Ciao.
Subscribe to:
Posts (Atom)