Oleksin ka hea meelega nõus istuma õues, tegema vesipiipu, aga loodan, et mu veenmise oskus on piisavalt hea, et teisi õue meelitada. Üks on juba nõus, see on Silver, tegelikult teine ka, see olen mina.
... Kahjuks mõned on Safaril, kuid pole hullu.
Kirjutaksin siia vähekese iseendast. Sellest, et mida ma olen siis need viimased (teadlikud) aastad teinud.
Enne esimest klassi
*Esimene teadlik asi, mis mul pähe tuleb, on Saaremaa reis. Kahjuks ei mäleta oma vanust, kuid mäletan sealset õhkkonda. Vot selle kohta saab öelda, et siis oli rohi rohelisem ja lumi valgem. Olime seal koos Eriku perekonnaga, reisisime ringi Fordiga. Mäletan, et siis olid mul kollased riided, kus peal oli kuumaastik ja võib-olla veel mingid dekoratsioonid (komplektis olid). Mu vennal oli sama komplekt, ainult punast värvi. Peale selle, et tripp toimus ja seda aasa, kus me telkidega peatusime, ei oska teile rohkem seletada.
* Järgmisena meenub mulle, kudias ema koolikaaslase Eha(peaks praegu Tallinna abilinnapea olema) ja tema lastega käisime suviti rannas, põhiliselt Pirital. Sellest ma väga ei mäleta. Ainult sihtpunkti, milleks oli pirta ja Eha kollast ning väikest autot. Tegu oli samuti Fordiga.
* Järgmisena meenuvad rannaskäimised perega. Need olid väga mõnusad. Istusid seal rannas, enamus ajast ujusid, kuid kui veest väljas olid, siis tulid oma asjade juurde ning sõid päikse käes olnud võileibu ja jõid Coca-Colat peale.
* Kui ma hakkasin kooliealiseks saama, siis hakkasin maja ees jalkat mängimas käima. Minu jaoks olid kõik seal väga suured – Taavi, Siim, Mart, Tanel, Kristjan, ning mingi aeg oli ka Sander. Nendega oli äge jalkat mängida, kuigi tagasi vaadates ei osanud ma üldse siis mängida, kuid see ei loe, tähtis on osavõtt ja rõõm, mis sa sellest saad.
Muuga
Ääremärkusena võin öelda, et kui räägin siin vormis ’meie’, siis ma mõtlen ennast, õde ja venda.
Mälestuste periood, mis mind jääb arvatavasti terve elu saatma, on Muuga aeg. Need kes ei tea, siis Muuga on Piritast natuke edasi, üks äärelinn. Muuga oli lihtsalt paik, mille pärast ma jään oma lapsepõlve taga nutma. Seal tundus kõik täiuslik. Seal oli mu esimene parim sõber, Risto. Temaga mängisime väga palju, käisin tihtipeale tema õuel mängimas, kuigi neil oli suur rotveiler, keda ma kartsin. Neil polnud suur maja, kuid see-eest uhke hoov, kus väikesed lapsed said mängida peaaegu lõputult. Kui hoovis igav hakkas, kolisime oma kodinatega tänavale ja mängisime seal.
Muugal oli ka esimene tüdruk, keda ma musitasin. Tema nimi oli Andera. Temaga mängisime üht kuulsaimat mängu laste hulgas – Kodu. Siis mul oli üks mänguauto, mis sõitis siis kui väntasin. See auto oli vägagi äge, sest siis ma arvasin, et olen peaaegu nagu täiskasvanu, ainult natuke väiksem. Andera aga tegi endale kodukoha, kuhu mina oma autoga sõitsin ning siis me istusime seal kahekesti. Mingi hetk me tegime musi. Seda loomulikult nägid mu õde ja vend köögi aknast ning nad norisid ming mitu mitu aastat sellega.
Kuid Muugal oli veel palju lahedaid inimesi ning kohti, kus me mängida saime. Mäletan et paralleeltänavas elas üks tüdruk, kes mulle meeldis. Meie tänavast paremale liikudes (meie maja poolt vaadates) elasid seal veel mitu lahedat kuju. Egert, kes oli Andera vend, kellega sai vahel pulli. Mäletan kord, kui ta vahetas ujukaid ning ütles mu vennale, et too hoiaks tal rätikut ees, kuniks vahetab, siis vend lasi rätikul eest ära lennata. Oiii kurat, kuidas siis naeru oli. Unustasin mainida, et Andera ja Egerti pere oli suhteliselt jõukas. Neil oli suur maja, kas kaks või kolm korrust, neil oli bassein, neil oli eraldi saunamaja. Nüüd mõelge, 1995 aasta või umbes nii, ja selline kupatus. Damn, hästi elasid, peaks ütlema.
Ühe asuka nime ma olen sealt ära unustanud, kellega mul meeldis ka ikka mängida.
Tänava lõpus elasid meile hea sõbranna ja sõber, Iti ja Märten. Nendega me tegime ka ikka palju pulli. Küll sai heinamaal mängitud ning tegime nendega enda „salaonni“, mida vanemad inimesed meie arust ei teadnud. Tegime selle igast materjalist, mis me leidsime ja mida me enda hoovist kergelt öeldes varastasime.
Onni valmistamiseks kasutasime nii eterniiti, puulaudu, kipsplaate ning betooni taolised tellised. Dekoreerimiseks oli meil ka omajagu vidinaid. Peamine oli autoiste, mille me olime leidnud karjamaalt. Selle onni ligidal oli väike tiik, kus sees elutsesid kaanid. Kord me kasutasime neid kurjalt ära, kui panime nad veesõjas oma pudelite sisse. Kui näitasime tüdrukutele, et kaanid on pudeli sees, ning me pritsisime neid, siis nad kiljusid ja jooksid ringi, lõbus oli.
Unustamatu oli ka raudteeäärne ojakene. Selle ääres me istusime ja mängisime. Ehitasime, kaevasime ja olime niisama. Tihtipeale panime kive rööbastele, et näha mis juhtub. Kuid kunagi me ei oodanud rongi ära, vaid jõudsime juba koju minna.
Teiselpool raudteed oli kant, mis oli minu jaoks pikka aega justkui müsteerium. Ta oli niivõrd tundmatu mu jaoks, et õhtuti ma kartsin seda piirkonda. Muidu sai õega ikka päevavalguses seal poes käidud.
Mida ma veel muugast mäletan. Mäletan seda, et mulle sai alati osaks au grilli peale lõke teha. Võib-olla arvate, et see on vanavanemate poolt väga kohusetundetu, kuid ei, ma ise nõudsin seda. Mulle meeldis alati ehitada grillile torn. Ehitasin sinna väikese maja, mille seest täitsin paberi ja liistudega.
Siis kui lõke sai püsti pandud, vaatasin ma oma suurte silmadega lõket. Vaade oli alati hämmastav ning see kuidas leek ’mängis’ oli mulle fantast.
Muugal sain ma veel teha häid asju. Näiteks sain alati käia kasvuhoones tomateid söömas. Ma olin lihtsalt friik, koguaeg õgisin neid. Nad olid head. Tihtipeale õgisin seal ka tikreid, ploome, herneid, maasikaid, porgandeid ja kreeke.
Üks asi, mis mulle samuti seal meeldis, oli see, et ma võisin küttepuid ise raiduda. See oli niivõrd mõnus. Võtsid kirve ja lõid selle puuhalu kaheks, tolle tüki omakorda uuesti kaheks. Kuigi väikse lapsena puudus jõud kõiki puid katki teha, andsin ma endast maksimumi ja olin selle üle õnnelik.
Kahjuks oli Muugale pikk tee ning pärast vanaisa surma 1998. Aastal ei käinud me seal enam väga palju. Suvila jäi hooletuks, muru ei niidetud nii palju enam, vanaema ei jaksanud seal niipalju käia (vanaisa viis meid alati autoga) ning väiksed lapsed ei viitsinud enam niipalju käia.
Mõnes mõttes karm lapsepõlv ju, 8- ja 11-aastaselt sellist asja oodata, et nad kahekesti seal pidevalt käivad. Mingi aeg me ei käinud seal enam nii palju ja suvila müüdi maha.
Suhteliselt kahju, sest sinna kadusid paljud sõbrad ning mu esimene parim sõber.
Mõned aastad hiljem nägin Eveliniga Õllesummeril Iti’t ja Märtenit, kuid rohkem pole neid näinud. Ma olen tihtipeale mõelnud sellele, et kunagi peaks nad üles otsima, vaatama mida nad teevad, millega nad tegelevad, kuhu nad jõudnud on, millised nad on? Võib-olla on selleks liialt vähe informatsiooni. Vanaema ei mäleta vast midagi neist, mina tean vaid nende eesnime ja maja numbreid – Kõik.
Meie aadress Muuga Aedlinnas oli Lutserni 24.
Alg- ja põhikool
* Esimesse klassi minekut ma ootasin väga ja väga. Seda seetõttu, et lasteaias olin ma väga edukas. Õppisin enne teisi lugema ja arvutama. Kool tundus mulle kui midagi enamat, midagi väga suurt, ning ma tundsin, et ma olen selleks vägagi valmis.
* Kui sai esimesse klassi mindud, siis ma olin pabinas ning passisin kappide juures koos emaga(siis oli praeguste kappide asemel puust ning kenad kapid). Kui sain lõpuks oma klassi minna, milleks oli siis 1. D, vaadati, et klassis on liialt vähe õpilasi ning meid jagati kolme erinevasse klassi laiali. Mina sattusin siis A klassi, kus nägin ma väga palju tuttavaid nägusid (lastekast tuttavad). Sattusin ka ühte klassi Raunoga.
Algkooliaastatest mäletan luuletusi, mida ma kuidagi õppida ei tahtnud, laule, mida ma ei tahtnud pähe õppida, matemaatikat, mida ma tahtsin koguaeg lahendada.
Mataga oli selline lahe diil ka, et need, kes kontrolltöö tegid esimesena ära, need said minna arvutiklassi ja võisid arvutis olla. Kujutage ette, oli kuskil 1999 ja me saime arvutites olla – hämmastav. Algklassid möödusid sündmusterohkelt. Seal oli esimene kaklus, milles panin vastase maha ja tegin talle haiget (kõike tänud Judole), seal oli väga palju mängimist ning naeru, vahel ka nuttu. Üldiselt möödus see aeg ruttu.
*Kui ma käisin neljandas klassis, siis ütles mu ema :“Näe, maja ees mängib üks poiss nii üksinda, mine ka temaga mängima, ehk saad endale hea sõbra.“
Ja tal oli tõesti õigus, ma sain endale väga hea sõbra. Ja üks asi, millele ma tänulik olen ja millega ta mind sidus, on jalgpall.
* Mingi aeg hakkas mõistus arenema ning mõned klassist hakkasid suitsetama ja kergelt jooma. Juba tol hetkel ma mõtlesin, et nonsense, et olla lahe, ei pea jooma ega suitsetama. Kuigi ma maitsesin ka siis esimest korda alkoholi, ei teinud ma seda lahedaks olemise pärast, ma tegin seda puhtast uudishimust. Suitsu ma ei proovinud, sest koduste peal olin seda vastikut suitsevat ja haisvat ’pulka’ piisavalt näinud. Mingi hetk tuli meile klassijuhatajaks Daimi Põlluveer. Ta oli tore õpetaja. Kahjuks taipasid paljud seda alles siis, kui ta oli suremas või suri. Ta oli küll range, ta nõudis meilt palju, ta tegi meile taseme alla. Ta käis tihtipeale soojadel maadel reisimas ning vatras meile isegi terve tunni oma reisist, sellest mida ta tegi seal ning vahel rääkis oma pojast. Kuigi ta oli kuri õpetaja, oli ta siiski väga lahe mammi ning jääb vast pikaks ajaks sellele klassile südamesse, vähemalt mulle.
Vahepeal sai põhikoolis tehtud palju lollusi. Mäletan, et sain õppealajuhatajat külastada mitmeid kordi. Kord viskasin (ajaloo)õpetajale kokkupressitud paberi otse otsaette. Ta sai kurjaks. Ükskord ilastasin klassis üle Andrese temast tagumisele isikule näkku. Kord lõin trepist pudel alla ning õpetaja sai sellega pihta.
Kusjuures, praegu ei tulegi rohkem meelde, aga no eks need kolm, mis ma välja tõin, iseloomustavad kõige enam seda perioodi. Elasin siis oma puberteeti välja.
Mingil perioodil sai siis enda peal ka kangemaid alkohoolseid jooke proovitud.
*Kui põhikool hakkas lõppema, siis paljud valmistusid eksamiteks. Paljud olid närvis ja kartsid oma tulemuste pärast, ma ei jaganud seda tunnet nendega. Tegin põhikooli lõpus kolm eksamit, inka, esta ja mata. Kõik läks muretult ja ettevalmistamata. Ei õppinud kohe üldse nendeks, kuid ometigi sain need muretult läbi. Matas jäi punkt 5-st puudu, estast põrusin kirjandiga, kuid see-eest ülejäänud osa oli peaaegu perfect, 59p-60st ja inka sain 4-a. Seda tegelt ei tasu pidada tarkuseks, sest ikkagi põhikooli eksam on elementaarsete oskuste peal.
Pärast eksameid algas jalka MM. Selle algus on mul paremini, kui miski muu meeles. Mäletan, et olime Liisi juures. Seltskonnas olid veel Rauno, Teve ja Siret. Lõpuks kutsuti sinna vist paar inimest veel ning BRUNO. [Hahhh, peaaegu nagu Sasha Baroni poolt tehtud Brüno].
Mäletan väga hästi, kuidas istusime Liisi voodil, tegime vesipiipu ning vaatasime sellest väikesest telekast jalgpalli. Esimene mäng oli Saksamaa vs Costa-Rica. Kohe alguses pani Philipp Lahm väga haige värava ristnurka. Rauno ütles mitu koda valjult välja naise genitaali (võin vihjeks anda esimese ja viimase tähe ’mida v---u’). Mäng oli päris karm, 4-2 jäi. Mängust ma iseenesest ei mäleta miskit, kuid mäletan väravaid. Nood olid head. Muidu selle istumise käigus sai tehtud palju vesipiipu ja korralikult joodud. Järgmine hommik oli mul väga hea olla, ei mingit pohmakat.
Samal aastal suhtlesin teist aastat järjest Artekatega. Põhilised tegijad olid Lauri, Heleri, Mossu, Kaisa, Mari, Mikk, Jux. Käisime absull igapäev artel, passisime seal, vahepeal käisime rannas. Suvi möödus seal kiirelt, kuid mõnusalt. Kõik said endale ilusad päevitused ja hea tuju.
Gümnaasium.
Aasta viimases veerandis tuli astuda gümnaasiumisse. Sealne klass tundus alguses imelik. Vaatasin paljusi inimesi kerge üleolevusega. Aja jooksul ma õppisin oma käitumisest – Ära hinda raamatut tema kaante järgi.
Ehk siis tahaks sellega öelda, et kohtasin ning õppisin gümnaasiumis inimesi paremini tundma. Ma sain sealt endale tõelised sõbrad. Aga kõigest järgemööda ja kiirelt.
Gümna esimeses klassis siis saime klassijuhatajaks õpetaja, kes naeris koguaeg, nagu oleks naerugaasi sisse tõmmanud. Ta tegi meie klassiga ka väikse
ringmängu, et me üksteise nimed võimalikult ruttu ära õpiks. Muidugi oli see mäng ka üks oluline lüli klassisisese hea atmosfääri loomisel. Ringmäng oli iseenesest lihtne. See oli nagu teile tuntud mäng ’Minu laeva lastiks on....’ ainult nimedega. Esimene inimene pidi ütlema oma esimese nimetähega algava nimisõna oma nime takka ja siis järgmine inimene pidi ütlema esimese inimese nime+nimisõna ning sinna oma nime lisama jne. Ainsana mäletan selles mängus ühte nime – Tarvi Tallinnast. Arvatavasti on see sellepärast meeles, et gümnaasiumis korrutati seda mitmeid kordi. Gümna alguses käisime uute inimestega palju õues. Käisime enamasti piljardis. Tutvusime uute inimestega.
*Kui kätte jõudis järgmise aasta algus, siis käisime Rootsis reisil. Vot see oli reis, mis jääb mulle südamesse. See oli väga äge reis.
Kuid kõigest lähemalt:
Sadamasse sain Raunoga, meid toimetas kohale ta ema. Sadamas oli veits passimist ning varsti võis laevale liikuda oma grupiga. Sadamas oli juba väike joppamine, nimelt võttis Bõmps kaasta kaks kasti GIN’, Epp tahtis ta pagasid kontrollida, kuid siiski lasi ta läbi nendega. Kuigi ma arvan, et Epp aimas, et seal sees on joogid, lasi ta tema läbi. I appreciate that. Kui laeval sai esimesed sammud tehtud, siis lendas mul esimese pudeli kork pealt ära, pidu võis alata. Sõidu jooksul seadsime ennast sisse kõrval kajutis, mis oli vist Karli kajut. Seal käis peamine möll. Vahepeal käis isegi Epp sealt läbi, kuid ta ei näinud umbes 40-et alkoholikandjat, mis olid pandud ilusti ukse taha.
Laeva peal sain ma oma esimese suurema tantsukogemuse, seal sai meeletult tantsida, nii et hommikul olid jalad väsinud. Kui tantsimine lõpetatud, läksime korraks oma kajutisse, et sealt peatselt lahkuda Stockholmi linna peale.
Tagasi-tulles oli meil ka laeva peal väga funn. Olime oma seltskonnaga all, vahepeal käisime tantsimas, ning saime ’Kanalt’ tasuta jooke, sest tal oli crush mingisse meie grupi tüdrukusse. Hiljem istusime baaris oma seltskonnaga. Koos meie seltskonnaga oli ka Kana ja Magnus. Meil jagus juttu seal all pikalt ja laialt.
Järgmine päev, kui laev maabuma hakkas, olid kõik surmväsinud.
Gümnaasiumis aeg lendas. Vahepeal sai osaletud koolinäidendites, kus üks väike seltskond enamasti ei vahetanud. See oli loomulikult väga suur pluss, sest nendega oli vägev neid teha.
*Pärast Rootsi reisi hakkas minust tasapisi isiksus kujunema. Ma võtsin endale omadusi nii siit kui sealt. Ma ei tea kas tegin seda teadlikult või mitteteadlikult. Kuigi peab mainima, et ma olen väga rahul enda isiksusega (välja arvatud see suur vastik omadus, mida kutsutakse laiskuseks).
Gümnaasiumis oli peamine seltskond kellega olin Liisa, Länsu, Silver ja Rauno. Igaltühelt neist sain ma midagi head, midagi endale. Nad täiustasid mind ja ma oleks uhke, kui oleks sama nendega teinud. Enim meeldis mulle olla gümnas Silveri kõrval. Ta oli ja on siiamaani see huvitav isiksus. Ta ei rääkinud nii palju, ta ei teinud lolle nalju, ta oli vaikne ja filosofeeris. See hakkas natukenegi mulle külge. Samuti haakus temalt mu õppimine natukene. Ta vaatas mulle alati pahaselt otsa, kui üritasin spikrit vaadata. Mainimata ei saa jätta, et tänu temale hakkasin ma keemiast huvituma, ja kuidas veel. Muidu ma magasin enamus keemia tunnid, kuid kui tema kõrvale istusin, siis ta tihtipeale ehmatas mind üles, nii et ma oleks suurema häda puhul püksid täis teinud. Mingihetk 202 klassis ehmusin ma niivõrd palju, et hakkasin keemiat õppima. See asi osutus varasema raske asemel hoopis imelihtsaks.
Gümnaasiumis olid veel sellised lahedad asjad nagu peod Liisa pool. Liisad, Silver, Rauno (keda vahel polnud seal) ning mina. Need olid mõnusad ja sujuvad peod.
Ükskord sai isegi mõnusa mitmepäevase peoga maha.
Seltskonnas olid Liisa, Länsu, Silver ja mina. Õhtul oli vist vesipiip ka, sest ma jätsin vast tol korral vaiba sisse ühe musta kärssanud söepleki. Kuid vahet see teeb... Igastahes, oli väga mõnus. Mängisime mänge, jõime. Kui alkohol sai otsa, siis tõime Silveriga minu juurest liitrise Saaremaa viina, mis jäi mu sünnipäevast alles. (Faaaaakkkk..... unustasin sünnipäeva mainida, kohe teen seda). Kui ma olin ilusti toas ja otsisin pudelit, siis Silver kohtus trepikojas mu isaga, ise oli ta purjus ning istus trepi peal, kui mu paps temast möödus. Kui pudel käes, liikusime taas Liisa korterisse. Kui me jõime selle viina samal õhtul ära, siis me läksime järgmisel päeval Stroomi randa, kui aga järgmisel päeval, siis läksime tollel päeval Stromkale. Igastahes mu mälu mängib pidurit hetkel. Aga läheme Stroomi ranna peale siis. Teel sinna otsustasime minna Selverist läbi ning lappisime rahad kokku, et soetada Viru valge nelja peale. Kui see tehtud, liikusime edasi randa. Ütleme nii, et rannas oli väga lõbus. I Like!
Gümnaasiumis oli meil organiseeritud spikerdamine, kooliraadios chillimine ja paljut muud.
Niiisiis, asi millest pidin rääkima, mu sünnipäev.
Nimelt, kui sain täisealiseks, pidasin oma sünnipäeva koos Tarviga. Rentisime ühe suure maja Maarjamäel. See oli vana li*simaja. Suur maja, kolm korrust(vb isegi 4 koos keldriga). Alguses majale lähenedes oli näha üks mõnus hoov, seal oli vajadusel võimalik grillida ja niisama chillida. Majja sisenedes polnud midagi erilist, kuid kui mõned sammud edasi teha, siis esimesele korrusele minnes leidis siseneja ennast baarist. Seal oli selline mõnus baarilett, mille taha me sättisime oma alkoholid. Baarist vaatega paremale oli piljardilaud, kus õhtujooksul ikka natuke mängiti ka, kuigi üks kii oli omadega mäel. Baarist vasakule vaadates olid mõnusad nahkdiivanid, seal sai ka ikka õhtu jooksul palju istutud. Kui nüüd majas minna teisele korrusele, siis avastas mineja ennast magamistubade juurest. Need olid peeglitoad. Üks voodi, peeglid, wc ja pesuruum. Samas vaimus jätkus ka kolmas korrus. Korruste vahepeal olid nahkdiivanid. Kui nüüd liikuda kõige alumisele korrusele, siis seal toimus enamus minu tegevusest. Seal oli saun ning sauna-eesruum. Sinna maandusin õhtu jooksul päris palju. Sauna samuti. Sauna vastas oli köök, kõige tähtsusetum ruum vist tolles majas. Kui edasi minna, siis seal oli mõnus hubane istumisnurk kaminaga. Alumise korruse viimane paik oli tantsusaal. Seal sai õhtu jooksul ikka tantsitud ka. Muusikast seal puudust ei tulnud, sest just sinna olin asetanud ma oma muusikakeskuse. Tantsuruum oli väga äge, seal sai panna diskokuuli keerlema, aga ka neoonvalguse. Meie kasutasime viimast.
Aga sünnipäevast. Noo, kui küsid teistelt, siis räägib see enda eest. Need kellel oli seal hea olla, neile meeldis väga, need kellel polnud hea olla, neid polnud. Okei, liigne egoism võib-olla. Kuid minu jaoks vähemalt oli see õhtu väga supper-hüpper ja mega.
Õhtu jooksul sain niisama oldud ja pulli tehtud. Õhtusse tõin ma paljudele mälestuse pausi sellega, et viskasin viina leilile. Pange kõrva taha, hea trikk oli. Jätsin paljudel inimestel ajaratta peal mõned minutid/vb tunni vahele.
Aga oli hea ju?
Pärast seda killer-leili mäletan veel natuke tantsimist Juxi ja Silveriga, natuke niisama olemist ja siis oligi järgmine päev käes.
11. Klassi ja 12. Klassi vahepealsel suvel saime Silveriga tööle mu papsi juurde. Siis oli veel majanduse hiilgeaeg ja me teenisime tohutut palka selliste tattninade kohta. Saime nädalaga peaaegu 5 tuhat krooni. Sealt sai enda head õppetunnid, et kuidas rahaga õigesti ümber käia. Et mitte seda arutult raisata. Seal sai ka endale mõnusa töötunde sisse. Seal sai nautida Raadio Maniat, mis küll mingi aeg üle viskas. Teadsime Silluga alati, et kell üheksa tuleb ’ Missa miehet ratsastaa’, et lõuna aeg tuleb Kid Rocki – All summer long jne. Kõik oli nii etteaimatav, et lõpuks viskas 88.8 kergelt üle. Kuigi sellel oli väga suur pluss. Nimelt oli hommikuprogramm alati hea päeva sisseelamiseks, see kestis kella 11ni. Siis hakkasid anekdoodid, need kestsid 45mintsa. Vot siis tuli kõige raskem aeg, siis lasi ainult muusikat. Siis tegime tihtipeale lõunapause ja võtsime päikest. Pärast lõunat hakkas Maania Grandioso, mis hakkas vaikselt märke andma, et tööpäev on varsti läbi. See saade on lihtsalt nii hea, et sellega töö lendas. Saatejuht on väga muhe, rubriigid on lahedad ja naerda saab palju.
Gümnaasiumi viimane klass olin ma juba täiesti teine inimene, kui kahe aasta eest. See isiksus ja maailmavaated olid minus muutunud niivõrd palju.
Jään siiski gümnast ühte asja kahetsema – Seda et ma õppisin liiga vähe. Oleksin pidanud rohkem õppima ja pingutama. Isegi lõpueksamiteks ei vaevunud raamatud kätte võtta, ainult niipalju kui koolitunnis sunniti.
Gümna eksamid lasin samuti ’loomuliku intelligentsusega’ läbi. No tulemused rääkisid enda eest. Oleks võinud ju natuke pingutada, kuid ega tagantjärgi tarkus kuhugi kaugemale vii, kui põhja.
Gümna lõpus hakkasin suhtlema Marikaga, temaga olen koos siiamaani. Alguses käisime niisama jalutamas, mingi aeg hakkasime regulaarselt käima õues tema kutsudega ja sealt ta läks.
Mingi aeg südatalvel, kui õues olid miinuskraadid, käisin ma ikkagist suvejopega ringi. Valge tuulekas oli see mis mind ainult kattis. Igakord kui Marika küsis, et kas mul on külm, vastasin kergelt lõdisemist alla surudes : „Eiii...“. Have I been fool?
Gümna sai läbi, tuli suvi. Toda võtsin vägagi lebolt. Nautusin sõpru, mängisin jalkat, käisin rannas vutti mängimas, olin niisama rannas.
Viimane aasta, mida ma olen mööda saatnud, on keerulisemalt möödunud. Ma õpin ülikoolis ainet, mis mulle eriti ei meeldigi. Seda on raske õppida, sest kui asi ei meeldi, siis tekib pidevalt ja paratamatult küsimus, et miks ma selle eriala peal üleüldse olen.
Kuid loomulikult teevad sellega hakkamasaamise lihtsamaks kursakaaslased. 3-ga olen lähemalt tuttavaks saanud. Anneriin, Anita ja Peeter. Kahjuks pean ütlema, et kaks viimast loobusid ja enam ei õpi. Kahju.
Viimasel aastal olen saanud tuttavaks Nõmmekatega. Palju käidud vanakal, pubis ja Signe juures. Signega jäävad mulle naljaga meelde ta sõnad : „Esimene kord kui ma sind nägin, olid sa purjus.“ Naljakas minu arust. Signe juures on olnud muidu ka lahedaid istumisi. Isiklikult lemmikuks jääb mulle suvelõpupidu. Kõik olid pidulikes riietes, see oli väga mõnus, sealt ka üks grupipilt, mida on alati mõnus vaadata, olenemata kui hea või halb tuju mul ka poleks.
Loodan, et korraldame veel Signe juures mõne kostüümipeo.
Nädal aega tagasi pidasin oma sünnipäeva Nõmmeveskis. Tegin selle koos Raunoga ning mõlemad tähistasime oma 20ndat sünnipäeva. Pidu oli lahe. Peoteema oli Hawaiii ja seepeale panid inimesed endale suvised riided selga. Pidu oli äge, mõnus ja veel enamat. Seltskond oli seal hea, saun oli suur ja maja oli mõnusalt soe. Pidu möödus oodatult ja rahulikult. See polnud mittemingine läbu, vaid suuremapoolne istumine, mis oli midagi peo ja istumise vahepealset. Ütlen jälle, et koht oli hea, inimesed olid veel paremad ning see tagas väga mõnusa õhtu.
Kahju, et seal kõiki kalleid inimesi ei näinud, kuid lööme järgmine kord klaasid kokku, right?
Oleme jõudnud taas tänasesse päeva. Kell on 2:54, ma olen peaaegu kolm tundi siin meenutanud ja tuletanud meelde neid juppe oma elust. Kuigi ma olen väga palju asju siit välja jätnud, annab praegune tekst enam-vähem ülevaate mu minevikust.
Ma olen siit välja jätnud need ajad, kui Eriku juures oli ilgelt lahe mängida, see kui me Varbola ligidal hängisime ta maakohas(Käbiküla), jätsin välja maja esised lahedad tegemised oma seltskonnaga, jätsin välja oma suurimad reisid ja mõned emotsionaalsed hetked ja veelgi enamat. Kui ma kunagi raamatu peaksin kirjutama, siis esimene teos oleks arvatavasti autobiograafiline, seal saaksite kõike teada.
Praeguseks ma siis jätan kirjutamise ja väljun kirjutamisemullist.
Ciao Amigos!
