Küsimärk?

Ja, Ei, Ja, Ei, Ja, Ja, Ja, Ei, Ja??
No ega ma ise ka tegelikult ei tea.

Kuulake parem head muusikat:





Milky Chance - Väga mõnus esitaja, kes on viimasel ajal mu playlisti jõudsalt domineerinud. Siiamaani pole nende plaat, Sadneccesary, minu isu nende muusika järele ära täitnud. Loodan et sellega läheb kaua aega.

Palad, mida soovitan teil läbi kuulata:

1. Stolen Dance
2. Down By The River
3. Loveland
4. Stunner
5. Sweet Sun
6. Fairytale


Ciaooo!

Igav.

Eelmiste nädalate vaieldamatu lemmik.



Tükk eelmise nädala tipust.

Jube vastik oli täna hommikul ärgata. Seda mitte halva unenäo, kuid vastupidiselt liiga hea unenäo tõttu.

Uni oli nii hea, et pärast ärkamist üritasin uuesti magama jääda ning jätkata sealt samast, kus pooleli jäi. Toppisin pea teki alla, et oleks pimedam ja vähem hapniku, et ikka uni kergemini tuleks. Kuid ei, meel oli liiga elevil ja uni jäi minust kaugele.  Edasine päev möödus jube imelikult. Olin justkui sotsiaalsest maailmast välja lõigatud, sest mõtted olid ainult ühes kohas, selle une peal.
Une sisu jääb saladuseks.



Käisin nädalavahetusel Tartus ja päris lõbus oli seal. Seltskond oli väga muhe ning nalja sai. Sain seal üle pika aja piipu tehtud, suhteliselt võõrastega joodud ning niisama lahe olla. Muidugi jäi seal mitme päeva peale ainult mõni üksik unetund. See aga mõjutas mu tegevust pühapäevast teisipäevani, iga vaba hetk üritasin magama jääda ning pea ei lõikanud just kõige teravamalt.




Tegelt mul hetkel pole midagi öelda, olge lihtsalt tublid ja loodan et varsti suudan midagi mõtestatumalt ka siia kirjutada.
Lõpetuseks vast teine hea laul, mis viimasel ajal palju mänginud :


Ciao! :)

Hingepannkook.

Metsikult ilus laul :)

Kindlasti viimase kuu aja enimmänginud pala mu arvutis

Rebastepidu

Tegu oli siis see aasta taas stiilipeoga ning peo teemaks oli "Karneval". Mulle isiklikult see teema meeldis, sest see andis väga paindliku valiku enda outfiti valimiseks. Kuigi valik oli näiliselt kerge, ei suutnud ma pikalt otsustada enda välimuse osas. Läbi käis nii mõnigi mõte ning uurisin maad, et mis teised soovitavad. Väga palju targemaks ei saanud ning käiku läks kõige esialgsem mõte. Nimelt võtsin kodust kaks särki, musta ja valge, need sai keskelt pooleks lõigatud ning siis need kokku õmmeldud. Resultaadiks oli must-valge särk. Pikalt kahtlesin selle väärtuses, kuid üllataval kombel inimestele meeldis see lahendus ning tundub et ka igapäevase särgina oleks see üsnagi lahe. Särgi juurde käis kaabu, millele kinnitasin kajaka sule. Must-valge muster jäi püsima, sest kaabu oli must ning kajaka sulg valge.
Mingi hetk küsis Rasmus, et kas tahan ka enda nägu ka sodida, ta oli valmis mulle tegema Two-Face'i (tegelane Batmanist).
Mõtlesin selle üle üsnagi pikalt, sest mul on näonahaga. Nimelt see on miskipärast kuiv ja seetõttu koorun pidevalt. See tähendas et make-up paneb näo sügelema ning selle maha pesemine ärritab nägu päris kõvasti.
Pärast veerandtunnist mõtlemist olin nõus, minust sai Two-Face.
Resultaadiga olin väga rahul. Kui pildid välja tulevad, siis kindlasti laen sellest pildi üles.

Pidu ise möödus vägagi kiiresti ning uskumatult kärmelt jõudis klubi sulgemine kohale. Pidu ise oli enam-vähem. Kõige lahedam selle juures muusika lavamängude ajal (siia seda kahjuks ei saa lisada). See oli selline suhteliselt judinaidtekitav tsirkuse muusika mix.
Jama oli see, et rahvast oleks võinud rohkem olla, oleks kindlasti lõbusam olnud.


Enne pidu käisin kooli lähedal asuvast Taaskasutuskeskusest läbi. Vaatasin seal niisama ringi, et ehk leiab miskit endale kostüümi jaoks, kuid seda ei juhtunud. Kuid õnneks leidsin midagi palju lahedamat. Leidsin 3 toredat pilti, mille keegi oli ise maalinud. Iga pildi peal oli eriloom - Kilpkonn, Orav ja viimast enam nii hästi ei mäleta, vist oli jänes. Kõik kolm olid väga ilusad ning ühe neist kavatsen ma ka soetada. Uue sinise seina peal näeks üks selline pilt kindlasti hea välja. Millise ma soetan, seda veel mõtlen. Mõtlesin kilpkonna peale, sest see iseloomustaks mu flegmaatilisust hästi. Kuid samas see orav oli ka päris hästi tehtud. Nüüd pean vaid lootma, et need on esmaspäeval alles, sest teel pidusse ei olnud mõtet seda osta.

Kui ma esmaspäeval selle järele lähen, siis teen sellest kindlasti päevavideo. Vahepeal olen nende tegemisega jänni jäänud ning väga palju päevi on vahele jäänud. Ei oskagi täpselt öelda, miks pole filminud. Võib-olla sellest et olen selle tegemise sära ära kaotanud, võib-olla seetõttu et ma väga palju uusi tegevusi pole viimasel ajal teinud. Kuid esmaspäeval teeksin video märgiks seda  kui oma "projekti" taaskäivitajana. :)

Soulpancake

Leidsin siis huvitava youtube kanali, kuhu olen varem ka sattunud, kuid nüüd jäin pidama.
All olev video on üks 7'st mille leidsin antud teema kohta.
Miks mulle see meeldib? Sest see tundub nii siiras ja see paneb mõtlema. Ma pole kindel kas nende järjest vaatamine on väga mõtekas, sest siis võib eelmise küsimuse mõte peast kaduda. Alla panin siis ühe video näiteks ning kui kellegil huvi on, siis viskasin need kõik ühte listi :http://www.youtube.com/watch?v=paEbYwTTvH0&list=PLS77hfDG6dwbhd0C6-gK3hZAtGNELZH8n

 

Skip that.

Mis mu peast läbi käis, kui hommikuseid äratusi edasi lükkasin:

Ärkasin kell 6.55, panin pikenduse ning magasin 10 mintsa edasi.
Teine äratus oli kell 7.05, nüüd oli juba mõttes, et ei pea nii palju enne kooli sööma, saab ka mõne võileiva ning kohviga ka ilusti hakkama.
Kolmas ärkamine oli 7.25 ning otsustasin ka kohvi enda nimekirjast elimineerida.
Neljanda äratuse ajal ärkasin juba ehmumisega, sest kell oli 8.00 ning ma lamasin veel rahulikult voodis.
Esimene loeng oli poole tunni kaugusel. Kuna läks kiireks, siis jäi söök ära ning ainus kodune tegevus oli hambapesu. Pärast seda hüppasin ratta selga ning andsin jalgadele valu. Õnneks ei hilinenud. Kui koolis juba olin, siis pakkus see miskipärast nalja ning seetõttu panin selle siia üles.

Kuna viimasel ajal olen üsnagi äraolev ning tusane olnud, siis otsustasin enda aega taas jooksmisega täita. Selline mõnus tegevus, mis mõjub rahustavalt ning mõtteid vabastavalt.
Otsustasin siis joosta 9km, sest eelmisel päeval oli mäng ning jalad olid sellest veel väsinud. Läksin siis jooksma ning lõppaeg oli midagi 33-34min juurde, täpselt ei tea, sest läksin 21.01 kodust välja ning naasin 21.34. Tunne jooksu tulemuse üle oli hea, aga siiski organism ütles, et pole selleks väga valmis, tuleb regulaarset jooksmist rahulikuma tempoga alustada. Nimelt pärast jooksu oli tunda sellist imelikku tuikamist ning pärast venitamist kätekõverdusi tehes tundsin kuidas käed hakkasid surisema. Kartsin et olen üle pingutanud ning lõpetasin trennipäeva ära.

Pärast trenni olin üsnagi väsinud ning avastasin et külmkapp on tühi ning kell oli 22.30, tuli kiirelt pessu minna ning siis rattaga poodi tormata. Pärast pesu olin oma mõtetega Steve Jobsi dok filmi juures ning tegutsemine oli täiesti automaatne. Sain kiirelt valmis ning olin juba välisukse ka lukustanud, kuid siis märkasin et tähtsaim asi jäi maha - RATAS!!



Järgmine kord midagi põnevamat ehk.

Ciaoo! :)

*.*

Paari päeva pärast on lootust, et kirjutan siia miskit, niikauaks aga üks laul. Esitaja miskipärast meenutab stiililt natuke James Morrisoni.

:)

Tore luuletus.

Kuna mul midagi põnevat öelda ei ole, siis jagan teiega ühte luuletust. See esitus sai USAs luulekonkurssil auväärse II koha. Lisaks sõnadele võiks panna tähele tema esitlust, see annab vähemalt 40-50% asjale juurde.

Touchscreen

Introducing the new Apple I person complete with multitouch
doesn’t it feel good to touch?
doesn’t it feel good to touch?

compatible with your iPod and your iPad
doesn’t it feel good to touch?
doesn’t it feel good to touch?
your life is an app
your strife is an app
your wife is an app
doesn’t it feel good to touch?
doesn’t it feel good to touch?

my world has become so digital
I have forgotten what that feels like it was difficult to connect when friends formed clicks
now it’s even more difficult to connect
now that cliques form friends
But who am I to judge
I face Facebook
more than books face me
hoping to
book face-to-faces
update my status
420 spaces
to prove I’m still breathing
failure to do this daily
means my whole web wide world would forget that I exist
but with 3000 friends online
only five I can count in real life
why wouldn’t I spend more time in a world where there are more people that ‘like’ me
Wouldn’t you?
Here, it doesn’t matter
if I’m an amateur person
as long as I have a ‘pro’ file
my smile is 50% genuine
50% genuine HD
You would need Blu-rays to read what is really me
but I’m not that focused
10 tabs open
hopin’
my problems are resolved with a 1500 by 1600 resolution
provin’ there is an error in this evolution
doubled over we used to sit in treetops
till we swung down to stand upright
then someone slipped a disc
now we’re doubled over at desktops from the garden of Eden
to the branches of Macintosh
apple picking has always come at a great cost
iPod iMac iPhone iChat
I can do all of these things without making eye contact
We used to sprint to pick and store blackberries
now we run to the sprint store to pick Blackberries
it’s scary
can’t hear the sound of mother nature speaking over all this tweeting
and our ability to feel along with it is fleeting
You’d think these headphone jacks inject into flesh
the way we connect to disconnect
power on
till we are powerless
they have us love drugged
Like e-pills
so we E*TRADE
email
e-motion
like e-commerce
because now money can buy love
for 995 a month
click
to proceed to checkout
click
to x out where our hearts once where
click
I’ve uploaded this hug I hope she gets it
click
I’m spending time with my wife I hope she’s logged in
click
I’m holding my daughter over a Skype conference call while she’s crying in the crib in the next room
click
so when my phone goes off of my hip iTouch iTouch iTouch and iTouch because in a world
Where laughter is never heard
And voices are only read
we’re so desperate to feel
that we hope our Technologic can reverse the universe
until the screens touch us back
and maybe one day they will
when our technology is advanced enough …
to make us human again

7-sekundiline nali

Päevavideo - Seiklus missugune.

Läksin üleeile õhtul pärast 10't poodi. Oli kerge vajadus kodust välja saada ja päevavideo oli ka tegemata. Läksin siis poodi, seadsin eesmärgiks osta endale kihisevad magneesiumitabletid ja siis vaikselt tagasi tulla. Sai poes ilusti ära käidud ja lonkisin vaikselt kodu poole, kui üks mees mind kinni pidas. Tüüp oli ilmselgelt purjus ja küsis kas saaksin talle takso kutsuda, vastasin et ikka, ja.
Hakkasin siis juba numbrit otsima kui ta järsku ütles - Aga kuule, ma elan siit 300m kaugusel, äkki saad mu autoga ise koju viia (ta najatas vastu oma autot seal). Mõtlesin et kuradi imelik ikka oleks, samas tiksus peas et päevavideo on tegemata ..., siis tuli ja vastus. No läksin siis autorooli ning hakkasin süüdet käima panema, ei olnud võtmeid, siis vaatan et nupuga käis, kurat küll! A päris uus Passat oli, seega sõita oli mõnus.
No siis hakkasin sõitma mööda Tondi ringe sihtkoha poole kui tüüp äkki ütleb: "kuule, sa sõita viitsid? läheks linnast läbi". Natuke mõtlesin ja siis käis jälle peast läbi - Pohh, yolo
Samas mainisin talle igaks juhuks et mul pole libedakoolitus tehtud ja sisuliselt sõidan ilma lubadeta, seepeale ütles et kuna sõita oskan, siis vahet pole.
Vend siis otsis välja RHCP plaadi ja pani käima, suht hea. Nagu purjus inimene ikka, vahepeal mainis - no kurat, sa sõidad ikka hästi. Haha
Aga jah, sõitsime siis Piritale, näitas oma töökohta. Tema avaliku profiili tõttu jätan igaks juhuks mainimata Muidu oli mingi bisnismän ja nüüd töötb riigisektoris. Siis ütles, et võin sõita edasi kuskile, kus ise tahan. No mõtlesin et sõidupraktikat saab ja vahet pole siis, auto ka ju äärmiselt mõnus, mugav. Sõitsin siis Muugale oma vana suvila juurest läbi. Sealt edasi tahtis korra Pirita Regati juures ära käia ja passis seal vahepeal.
Muidugi vahepeal sai palju infot ta kohta. Näiteks see et 2 nädalat tagasi sündis tal laps ning teine asi et ta olevat oma naisele öelnud, et läks linnast välja, aga seal ta oli. Seetõttu ilmselt vältis kojuminemist ka.
No juba oli mingi pool 2 öösel ja siis vend tahtis sööma minna, käisime Tommi Grillis, sai veidike süüa, vend tõi seal endale iga kord kui leti ääres käis uue õlu . Lõpuks oli 3 täis õlu klaasi seal ning kui ta avastas et neid nii palju on, siis ehmus korraks ära. Tahtis mulle ka koguaeg õlu anda, aga siis tuli meelde et roolis.
Vend tahtis veel edasi sõita, peaasi et mitte koju minna, kuid siis olin kergelt tüdinenud ja viisin ta ära.
Seal tuli meelde et enne sõitu olin ka ühe õlu sisse ajanud, seega kaks üsnagi halba rikkumist oli terve sõidu ajal õhus
Samuti tuli meelde et terve aeg oli ostetud snickersi šhoks taskus, see oli ka oma tahke oleku vedela vastu vahetanud.

Aga lõpp hea kõik hea. Sain sealt tulema ja jõudsin kusagil 3 aeg koju. Kodus vanaema ei olnud tähelegi pannud, et vahepeal olin ära käinud, sest lahkusin üsnagi vargsi.

Selline jutt siis minu päevavideost

Ainult puhas ving.

Täna sai voodist vist vale jalaga välja astutud. Olemine paha ja eestlase kombel lihtsalt tahaks vinguda. Kodustega pean pingutama et normaalset vestlust aretada, seda seetõttu et pea on agressivseid mõtteid  täis.
Usun et asi on mitme halva asja kokkulangemisest tingitud, mis omakorda on vist tulnud rõvedast kaelavalust.
 Mis siis pinget pakub -
1. Kurja juur tundub olevat kaelavalu, mis tekkis eile keset päeva. Tuul tõmbas läbi ja tõmbasin vist lihase ära. Radikuliidiks ei julgeks asja nimetada, sest selle eelduseks on põletik. Pea liigutamine on väga piiratud ja väga palju pingutust kael ei talu. Näiteks pikali olles ei saa pead tõsta. Grrr..
2. Kaotasime mängu - läksime küll 1-0 ette mu nurgalöögist, kuid lõpuks tuli kaks väravat karistuslöögist ja seis oli pea peale pööratud. Kiidan vastaseid hea mängu eest!
* kohtunik oli tänases mängus täielik tainapea, kohutav lausa. Tundus et sel vennal oli M. Hundi eufooria peal ja seetõttu lasi kohati liiga jõuliselt mängida, lisaks tegi ta mõned muud kohutavad otsused. Näiteks lõi vastane palli välja, kuid aut anti ikka neile. Õnneks ta otseselt mängu ära ei otsustanud, aga vihale ajas ta ikka ja kohati rikkus mängumeeleolu. Kuid mis sa ikka IV liiga kohtunikust tahad.
3. Kõht on tühi, kuid isu pole. No tühi kõht ajab vahel tõredaks, mis teha.
4. Trennist pole ikka palka kätte saanud, rohkem kui kuu juba üle läinud. Sellele mõtlemine iga päev ajab ikka närvi küll, eriti seetõttu et oleks vaja ka veidike arveid maksta ja Laurilt Robbie Williamsi pileti lõpuks välja osta. Loodan et esmaspäeval tuleb raha üle, kui ei siis mainin neile oma kurja meelt juba 4. korda. :)
5. Päeva video unustasin teha, kuid enam pole millestki teha. Tuleb selline mittemidagi ütlev 1 sekund sinna, damn!

Oeh, vot kui hea siin veidike kiunuda, kohe kergem. Nüüd lähevad veel klapid pähe ja lasen valjul muusikal oma kuulmist veidike kahjustada.


Ciaoo! :)


Btw. Üks laul lisandus mul treeningulisti. Kergelt motiveerib.

The Effects of LSD

Vaadake pildi keskele 45 sekundit ja pärast seda vaadake toas ringi.

Natuke Sitsiiliast.

Kes reaalselt viitsib ka seda lugeda, siis võite endale selle huvitava laulu taustaks panna. Mulle igatahes meeldib.



Reis algas 24. märtsil ja meie lend väljus õhtul kell 9. Sõit polnud otse Sitsiiliasse, vaid läksime läbi Milano. Kohale jõudes pidime ootama järgmist lendu, mis läks järgmisel varahommikul. Öö, ehk siis järgnevad 6-7 tundi tuli veeta lennujaamas. Alguses tundus see vägagi kerge ülesandena, et mis seal siis ikka, sõjaväeski sai ju passitud tühja. Kahjuks oli see oodatust raskem. Öösel jäi vägagi väike osa lennujaamast avatuks ning seegi oli rahvast täis. Päris palju võis seal näha kodutuid või muid kerjuseid, kes tulid ööseks sooja. Samuti oli palju meiesuguseid, kes ootasid järgmist lennukit. Meie "spot" ei olnud ka just kõige parem, otse välisukse ees. Juhuslikult pidi sealt iga poole minuti tagant keegi sisse või välja käima nii et tuul ikka külmetaks meid. Õnneks oli soojendusravim seal kohe olemas. Nimelt tõi üks venelastest (12-st inimesesest oli vaid kaks eestlast, mina ja Kaur) liitrise Jack Danielsi, Coca ja pani topsid lauale. Alguses viski küll väga ei kutsunud, aga hiljem otsustasin seda kibedat jooki ikkagi manustada. 

Aega läks aga lõpuks saime lennujaamast minekut teha ning järgmise lennuga mafioosode saarele minna, 

lennuk viis meid Palermosse, kust edasi suundusime oma tulevasse kodukohta - Lentinisse.
Lentini on Siracusa provintsi eeslinn. Linn iseenesest ei olnud midagi erilist, nagu väikelinn ikka. Kuid meile oli see midagi uut, seega vaatamist jätkus.
Seltskond löödi meil alguses pooleks, üks pool ööbis ühes kohas, teine pool teises. Kui läksime oma öömaja üle vaatama ja sealset majaperemeest nägime, siis tekkis korraks hirm nahka. Miski oli ta puhul valesti. Ta oli küll selline tavaline õlipats, keda antud kultuuriruumis kohata võib, aga siiski miski tekitas kahtlust. Selle peale tõsteti kohe kisa ja see öö meil jäi seal majas viimaseks. Teda sai kutsutud P-tähelise ropu sõnaga, mõelge ise mis sinna käia võib.
Päev läks edasi ning varsti tuli lõunasöök peale. Süüa oli palju ja ega seda kõike oli alguses raske ära süüa. Selline tore 3käiguline söömaaeg oli. Koosnes eel-eelroast, eelroast ning siis pearoast. Selle kõrvale toodi meile mitu kannu veini, õlu, Coca-Colat ja vett. Alkoholianumad said meil alati kiirelt tühjaks ja lauda tuli tihti vägijooki juurde tuua.
Sama päeva õhtul saime natuke jalgpalli ka mängida. Mäng toimus kohalike tegelaste vastu ja kruusaväljakul. Vägagi huvitav oli elus esimest korda mängida täismõõtmetes kruusaväljakul. Tunne oli umbes sama kindel kui korkidega butsadega talvelibeduses. Vastaste tase oli ka üllatavalt hea, mis siis et nende seas oli ka pensionäre. Mängus oli tunda et neil oli asi veres ja nad teavad mida teevad. Väga imeline oli see, et kõikide mängijate puuted olid head (kõikidel mängijatel kes me vastu mängisid), mitu korda läbis mu pead mõte, et kuradi mõnus oleks vastaste satsis mängida.

Teisel päeval pidas sai meie vingumisest asja ja meid toimetati teise kohta elama. Paigutati teistega samasse korterisse. See tähendas et nüüd oli 4-5 inimest per tuba. Õnneks keegi toas ei olnud norskaja, seega sai selle kenasti üle elatud.

Järgnevast 2-3st päevast pole midagi erilist välja tuua. Võib öelda et harjusime uue linnaga ja käisime ringi. Poodides oli harjumatu see, et kaardiga maksmised toimusid igal pool oma süsteemi järgi. Ühes kohas pidi vähemalt eurose ostu tegema, teises kohas vähemalt 10 eurose, kolmandas kohas pidi sularaha otsima hakkama. Samuti oli huvitav olla turist linnas, kus neid tavaliselt ei satu. Kohaliku rahva seast paistsime vägagi hästi välja. Nimelt samal ajal kui nemad oma musta värvi ja paksude talvejopedega ringi hullasid, siis meie riietusstiil sarnanes Eesti suvisele - ehk siis lühkarid ja särk käes, et ikka nahk ikka pruunimaks läheks. Väljas oli pea +20 kraadi ja kõrvetav päike.

Esimene suurem reis oli meil provintsipealinna. Tegu oli üsnagi kena linnaga ning selle mereäärne külg oli vapustav - Vesi oli helesinine ja merepoolne linnaserv oli kaitstud kõrge müüriga. Sai käidud see mereäärne ala läbi ja siis linna tagasi mindud, seal väikene tiir tehtud ja siis kiiruga tagasi bussi peale. Kui kodulinna tagasi jõudsime, siis läksime turniiri avamisele. Suht igav oli seal.Järgmine päev algas meil juba turniir.
Viimane lihv turniiriks läks ikka parajalt aia taha, vähemalt poolele meeskonnal, kes otsustasid juua kella 5ni hommikul. Esimene mäng algas kell 9 hommikul, selle me kaotasime, viimase minuti penaltist. Suhteliselt nukker, aga arvestades asjaolusid, mitte üleliialt. Mõned tunnid hiljem mängisime ka teise mängu, selle mängu kaotasime 3-0, kaks esimest väravat olid penaltist. Turniir oli meie jaoks praktiliselt läbi.
Kuna oli suur RViimases mängu ajaks olid sisepinged juba üpriski suured, tänu taevale et ma vene keelt ei oska ja seda ei kuulnud ega kaasa saanud rääkida. Mäng lõppes meie jaoks taaskord kaotusega. Kuna oli selline vägev tähtpäev nagu Suur Reede, siis otsustasime õhtul linna minna ja koos kohalikega pidutseda. Kohalikus kultuuriruumis oli see suur sündmus. Terve linn oli tänavatel. Seal on huvitav tava, kus linnarahvas käib antud õhtul kõik kirikud läbi. Õhtul läksime linnaplatsile..... ... jooma. Kohalikud vaatasid meid samamoodi nagu vaadataks kaelkirjakuid põhjapoolusel. Olime tolle õhtu atraktsioon nende väljakul. Inimesed tundsid huvi ja tulid rääkima.Õhtu läks kiirelt mööda ning alkoholi sai liigselt tarbitud, lausa nii palju, et ei mäletagi millal viimati nii purjakil olin.
Pildil meie kodustaadion.


Järgmine päev mängisime viimase mängu alagrupis. Motivatsioon oli kõigil maas ning sisepinged suured. Kuna mu vene keele oskus on puudulik, siis pean olema õnnelik et sellest otseselt aru ei saanud ega kaasa osanud rääkida. Viimase mängu kaotasime.
Turniir oli meie jaoks läbi! Kohati olin õnnelik selle üle, sest sai keskenduda puhkusele.

Viskan veel üheks vahepalaks oma viimase aja lemmikesitaja - Imagine Dragons
 Imagine Dragons - It's Time


Päev pärast turniiri finaali otsustasime pärast lõunat koos Kauriga, et ei viitsi tagasi apartmenti minna. Läksime linna elurajoone avastama. Käisime huvitavates vahetänavates ja nägime kus kohas enamus inimesi linnatänavatelt elavad. Matka kõige kaugemas punktis hakkas üks lahtine koer meid taga ajama. Sealt sai hetkeks hea adrenaliinilaksu ja 200m hiljem tekkis õhku juba vali naer.

Järgmine päev saime suuremale välireisile. Võtsime sihiks Etna, maailma ühe aktiivseima vulkaani. Teel sinna ületasin ennast - sõitsin mägiliftiga. Sõit polnud küll kõige hullem, aga ega ta meeldiv ka polnud, sest lift jäi tihtipeale minujaoks põhjendamatult seisma. Esimese korraga võttis korra värina sisse, kuid hiljem harjusin sellega. [Kes ei tea, siis ma kardan kõrgust ning maapinnast 4+ meetrit kõrgemal olemine on juba kerge eneseületamine].
Liftiga üles jõutud, siis tegime mõned kohustuslikud turistifotod, seejärel jätkasime retke tipu poole. Kahjuks täitsa lõppu ei jõudnud, sest seal olid kohutavad tormi-iilid. Ise küll üritasin edasi minna, aga sahamees kes seal oma masinaga toimetas tegi mitu korda puust ja punaselt selgeks et asi liiga ohtlik ja et pöörake tagasi.
Tagasiteel sai veel üks lahe nõlv avastatud. Sinna minek oli pärituult, mis tegi asja vägagi hõlbsaks. Tagasi tuli tulla meeletus vastutuules. See üsnagi ebameeldiv ja raske teekond, mis siis et pikkust oli tol teekonnal ainult 50-100m. Läksime tagasi mägiliftide poole, millega alustasime mitmesaja meetri pikkust teekonda oma bussi juurde.
Suht igav video sellest, kuidas Etna pealt alla sõidame.

Järgmine päev käisime ilusas mereäärses linnas nimega Taormina. Seal viibisime kuskil 5 tundi, seejärel siirdusime rongiga Cataniasse.
Catania oli vägagi räpane linn. Väga palju immigrante, vaeseid ning mustlaseid. Samuti nägime ühte prostituuti, kes istus ühte autosse ja suundus raha teenima.
Läks natuke seiklemist ja aega, et jõuda linna tsentrisse. See oli üsnagi kaunis paik, aga väga palju seal aega ei andnud veeta. Nägime seal mõnda toredat ausammast, ühe väga ilusat parki ja suurt ajaloolist kirikut.
Pargis olles nägime kuidas Etna natuke oma väge näitas. Natuke paugutas ja tossutas seal. Sealt paiskus taevasse tuhapilved, mistõttu me ühel pool Etna't väga palju päikest ei näinud.



Olid viimased päevad Sitsiiliat veel nautida. Kohalik mees, see kes meile sealset elu korraldas, pakkus välja et läheksime kaeksime rannajalka platsi üle, mis asus Taorminas, ja ütles et näitab pärast seda meile Ristiisa võtteplatse. Asi ei olekski saanud enam paremaks minna.

Võtsime siis selle reisi ette.
Alguses läksime Vahemere äärde. Seal polnud miskit erilist, turiste polnud ja tuhapilved tõkestasid päiksekiiri, mis oleks ilma palavaks teinud. Kuid siiski seal panin ma oma jalad esimest korda elus Vahemerre, jeeee.Sealt edasi läksime kohta nimega
Gola dell'Alcantara. See oli üks väga ilus org, kus oli valge vesi ja selle oru seinad nägid välja justkui draakoninahk mõnest ulmefilmist. Pärast orust lahkumist oli kummaline kokkusaamine kohaliku tegelasega, esialgsete andmete järgi oli ta antud linna meer. Ta tuli väga ilusa audiga kohale, siis nad rääkisid seal meie tuttavaga, surusid seejärel kätt ja läksid laiali. Me olime seal justkui ta tummad sõbrad ja lihtsalt ... olime.


Viimaseks sihtpunktiks jäi see kõige magusam - Ristiisa võtteplatsid. Selleks väikse linna nimi, kuhu saabusime, oli Fora d'Agro. Linnas avanes meeletult hea vaade Etnale, rannajoonele ja tuhat meetrit madalamal olevale linnale.

Amateur footage.


Järgmisel päeval ootas meid tagasilend. Sõitsime teise Sitsiilia otsa, et sealt alustada lendu Kaunasesse.
Leedust Eestisse transportis meid 8-kohaline kaubik, kõik mahtusid sinna ilusti ära, sest osad võtsid kodutee autoga ette. Natuke hirmuäratav fakt oli see, et meie autojuht oli sõitnud 8 tundi jutti ning meid transportides tuli tal teine samapalju juurde. Vahepeal pandi jutukad mehed ette istuma ja sellega hoidsid ta ilusti üleval.


Veel huvitavaid tähelepanekuid sealse elu kohta:
* Kenad eestlannad on meid ära hellitanud, mistõttu kohalikud naised ei paistnud üldse kenad välja.
* Liikluskultuur oli olematu - Eesõigus oli sellel, kes enne tuututas oma pasunaga. Samuti oli valgusfoor aktiivne ainult paar tundi päevas ning seegi oli vist värvipimedatele.
* Linnatänavad olid üllatavalt räpased. Inimesed loopisid rahuliku südamega oma rämpsu maha, lisaks sellele lendlesid igasugused flaierid ja ajalehed igalpool ringi.
* Sitsiilia maastik oli väga ilus ning see tegi seal ringisõitmise alati nauditavaks.
* Nad ei oska üldse inglise keelt. Näiteks kui tahtsime teada kus on rongijaam, siis kasutasime inglisekeelset sõna "train". No sellest ei saanud nad aru. Lõpuks kui sai vedurihäält tehtud, tsaha-tsaha, tsaha-tsaha, tshuuu-tshuuuuu, siis lõi kuppel nende peas särama ja hõikasid: "Aaaaaa, Trenooo!!"
Muidugi seejärel juhatasid nad meid mööda väänlevaid tänavaid teise linna otsa, itaalia keeles. Õnneks sai asi rahulikult lahendatud, sest tuli paar tuttavad vastu, kellega me koos sinna liikusime.
Ning sellega ongi reisijutud läbi. Polnudki väga paljust rääkida. :)


Lõpetan nüüd, be cool people!
Ciao!

Korvpall.

      Täna oleks justkui sammunud tagasi lapsepõlve, kus võis muretult terve päeva jalgpalli mängida. Hommikul enne minemist kõht täis süüa ning siis 12 tundi hiljem koju järgmise portsu järele.
Midagi analoogset oli ka tänases päevas, olin saalis kuskil 5-6h, millest 4-5 tunni jooksul pildusin palle korvi.
Kuigi täna polnud trenni kavas, otsustasin poole päeva pealt ümber. Ümber sai mõeldud seetõttu, et matemaatilise analüüsi loeng lõppes oodatust 30 mintsa varem ja siis oli aega koju asjade järele tormata.
    Väga õige otsus oli!

Alustasin siis kerge korvpalli trenniga, minu elu esimene. Seal tegime viskeharjutust, 1-1 mängu ja siis 2/3 trennist tegime 2 vs 3 mängu. Suht fun oli. Trenni lõpus viskasin kaks vabakat mööda ja see muutis mu edasisi plaane. See ajendas mind hiljem palliplatsile naasma. Jõusaalis sai kerge selja ja käte trenn tehtud ja siis 45 mintsa pärast tagasi tuldud. Alguses küll mõtlesin et no mis seal ikka, vaataks mitu vabaviset pean loopima, et 100 korvi saaks.  Poole pealt mõtlesin ümber, sest viskamine läks suhteliselt hästi. Kartsin et tuleb kuskil 300-400 viset, enne kui täis saan. Kuid võta näpust! Pärast 60 viset oli tabamus stabiilselt 50% juures püsinud. See pani oma plaane ümber arvestama. Otsustasin hoopis protsendi peale viskama hakata.
Ning sealt ta läks. Alguses viskasin ühe saja. Selle esimese seeria keskel tundsin et päris põnev on isegi, justkui võistleks iseendaga. Seejärel viskasin veel sada, siis tuli hea idee asi üles kirjutada, et põnevus oleks suurem, siis kormas seeria ... jne.

Vahepeal sai seal niisama ka loobitud ja trennis õpitud harjutust proovitud. Mingi hetk tuli minu kurvastuseks jalgpalli trenn peale, kus esialgne plaan mind ei näinud, sest olen kahest kohast vigastatud ja mitte väga mängukõlbulik. Kahjuks sai isu võitu ja tegin tunnikese trenni ka, kus pauside ajal viskasin vabakaid :)

Pärast trenni sai veel kaks protsendi peale tehtud. Esimene neist oli ülimalt hea (vähemalt minu kohta).
Saalist lahkusin mõttega, et nii võiks iga kord enne ja pärast trenni teha ning tulemused üles kirjutada.

Tulemused:
100/44
100/57
100/57
100/59
100/73
100/63 

Kuid nüüd puhkama ära.

Ciaoo!

Üks Sekund Iga Päev.

Hakkan nüüd enda motiveerimiseks ja kindlasti ka elu põnevamaks muutmise eesmärgil koostama videot. See ei saa valmis ei päevaga, ei nädala, ega aastaga. Antud projekti võib võrrelda Tallinna linnaga. Nimelt siis, et kui Tallinna linn saab valmis, siis tuleb Ülemiste vanake ja uputab selle ära.

Mis sinna sisse siis täpselt läheb?
Teen iga päev väikese videoklipi, mis peaks näitama minu antud päeva sisu. Klipist lõikan välja selle ühe kõige õigema sekundi ja panen selle oma videosse, iga järgneva päeva video liidan eelmisele otsa.
Ühe aasta peale on video kuus minutit pikk, kümne aasta peale üks tund.
Kas pole mitte fantastiline meenutuste kompilatsioon, kus sinu senised tipphetked on kõik hästi kompaktselt, kuid äärmiselt sisukalt kokku võetud.

Minu inspiratsiooniallikaks on üks TED'i video, mille ma viskasin alla lingina. Vaadake see julgelt ära, see võib olla parim kaheksa minutit, mis teil viimasel ajal olnud. Pean ütlema, et minu puhul see nii oli.


http://www.ted.com/talks/cesar_kuriyama_one_second_every_day.html

Robert Frost - A Road Not Taken

Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be long traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To Where it bent in the undergrowth

Then took the other,
as just as fair,
And having perhaps the better claim,
Because it was grassy and wanted wear
Though as for that the passing there
Had worn them really about the same

And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I kept the first for another day!
Yet knowing how way leads on to way,
I doubted if I should ever come back.

I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I-
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.

But if you close your eyes,

Does it almost feel like

Nothing changed at all?

And if you close your eyes,

Does it almost feel like

You've been here before?

How am I gonna be an optimist about this?

Kõige kohutavam trenn, mis ma olen kunagi andnud, oli kahjuks eilne trenn ning õnneks on see nüüdseks juba möödas. Muidugi kui kujutada ette kõige hullemat stsenaariumit, mis üldse võiks tekkida, siis väga agara fantaasiaga inimese kujutisele jääb see kindlasti alla, kuid minu jaoks oli tol momendil see kõige hullem mis võis juhtuda.
Täpselt ma ei oskagi öelda, mida täpselt valesti sai tehtud, kuid eks ma veel põgusalt analüüsin seda. Muidugi viis kindlasti ka trenni taset alla see, et läksin sinna meeletu väsimusega ning sellest tulenevalt andsin ma kuskil järele ja trenn polnud maksimaalselt minu kontrolli all. Distsipliin oli veidike paigast ära.
Kuid hulluks läks asi siis, kui üks lastest hakkas nutma. Tegin päntajalgadele kerge joogipausi ja proovisin selle väikese tegelase probleemi mõista. Küsimuse peale, et mis tal juhtus, et kas sai haiget,  sain vastuseks ninalurina ja nutu jätku, vahepeal tundus nagu oleksin kuulnud kolme sõna, pall, mäng, ei taha. Iseenesest väga imelik, sest tavaliselt on tegu väga tubli tegelasega. No siis sai trenni jätkatud ja proovisin teda ka kaasata, aga siis üks vanem poiss hakkas teda narrima ja siis hakkas ta uuesti nutma. Vot siis oli vesi ahjus.
Muidugi sai narrimine koheselt keelatud ja siis poisiga rääkima mindud, kuid tundus et enam temaga kontakti polnud väga võimalik saada. Sealt maalt läks suhteliselt metsa, sest pidin korraga kahes kohas olema - Trenni andma ja last lohutama. Mõlemad läksid suht metsa, sest lapsega ei saanud sidet ja harjutusi nad iseseisvalt väga korralikult ei suuda teha, tähelepanu hajub. Võtsin asja indiviidi tasemel ette, sest minu missioon on see, et laps läheks koju hea tujuga ja tuleks trenniisuga tagasi.
  Selline kerge kokkuvõte juhtunust siis. Kindlasti pidi selline asi ka kunagi ära tulema ja kogemus omaette, olingi juba liialt enesekindlaks nendega läinud. Proovin kindlasti teha omad järeldused ja arendada. Sama halba lõpplahendust ei tahaks küll enam näha, sest see tõmbas tuju kõvasti alla.

Paar mõnusat laulu eelmisest kümnendist.

 Junior Senior - Move Your Feet

 Väga mõnus, paneb jala kergelt tatsuma ja tõstab suunurki.

Don't stop (don't stop) don't stop the beatCan't stop (can't stop) can't stop the beatWon't stop (won't stop) won't stop the beat, go

Alex Clare - When Doves Cry

Cover sellise esitaja pealt nagu Prince. Väga muhe laul. Selline hea mahe 80ndate biit ja hea lauluhääl annavad hea kombinni. Kahjuks usun, et enamus kuulajate kõrvadele on see täitsa tavaline pala.

Talib Kweli feat. Bahamadia - Chaos

Üks esimesi räpi laule, mida kuulsin ja siiani üks lemmikumaid. Väga sujuv ja mõnus biit ning räpp.

High & Mighty ft. Mos Def- B-Boy Document 99 

Tõeline kuld. Paljudel tuleb see ehk THPS 2'st meelde.

Esitaja Most Def on kaasa löönud sellises toredas filmis nagu "16 Blocks", jagas seal peaosa koos Bruce Willisega. Täitsa mõnus vaatamine.







Ciaooo!