Räägin tänases postituses kajastan palju asju mida lihtsalt tahaks välja elada endast. Teemasid on palju, nii et need kes viitsivad lugeda varuge 2-3minutit. =)
Midagi positiivset.
* Mul tekkis selline idee, et võiks teha sellise koha kus inimesed saavad rääkida enda südamelt asju ära.Näiteks kiruda Ansipi valitsust või siis Savisaart tema hiilguses, vinguda seda et ühistransport alatasa hilineb, kiruda Maximat jne. – Saate aru küll, kui miski südamel on, siis räägi ära, saad endal sees hingerahu ja tekib tunne nagu oleksid andnud lükke asja parandamiseks. Et asi ülekäte ei läheks (rassism, möla jne.) seda paneks kellegi kontrollima. Muidu oleks ju hea ja maandav asi or what?
* Nagu näete on väljas sula, päeval isegi sadas vihma. Varuge endale kummikuid, sest varsti on need vast poest otsas. Päris kummipaati pole vaja osta, sest vaatasin päeval et maa on pehme (ehk siis mittekülmunud). Võib-olla seetõttu, et lumi tuli ruttu ja pärast sooja ning vesist perioodi ja maa ei jõudnud ära külmuda. Üleujutuse oht on vaid siis kui läheb kiirelt +10’e kanti, vot siis on põhjust muretseda.
* Viimane positiivne asi on see, et Kanada lõi venelaste kirstule 7 naela. Jah, 7 naela, venkud suutsid vaid 3 neist välja lüüa ning .... . Ehk siis ma räägin olümpia jäähokist, kus kohtusid Kanada ning Venemaa. Lõppskoor jäi Kanada kasuks 7-3. Pärast seda mängu oli minu päev tehtud. Jeeesh!
Midagi negatiivset.
* Teate, mind tõsiselt häirivad ühistransportides sind 10 minutit järge mööda vahtivad inimesed (enamasti siiski vanurid). Nad vaatavad sind, ise langetõbist värisedes. Ahjaaa, nad nätsutavad ka, ning see tuleb ka ehk vanadusest. Tavaliselt sel juhul ma teen kurja näo ning vahin neid vastu, et nad häbist oma pilgu eemale tõukaksid.
* Teine asi läheb jälle vanurite kapsaaeda (ehk peaks neile eraldi rubriigi tegema?).
Nimelt, käisin täna Elisas endale lepingut tegemas. Tele2 lihtsalt viskas üle, levitu ja kallis.
Seal oli kari kände, kes alatasa vingusid seal, kuigi see naine kes seal teenindas ütles et Elisa uuendas süsteemi vms. Ning et selle pärast lähebki kauem, aga ei need kurat mähkmeid kandvad täisealised ei saanud sellest aru. Kurb, aga tõsi. Jobud, nende elu põhinebki vingumisel.
Cross fingers that I will not become like them. ^-^
Tuli lampi selline lause mu pähe – „Täiuslikus on nagu jumal, kõik räägivad sellest, aga keegi pole kohanud.“
Tavaliselt mulle ei meeldi minu luule, mõttetera jne. Aga see meeldib somehow.
Käes on nädalavahetus, loodan et naudite seda.
Tsau.
Friday, February 26, 2010
Thursday, February 18, 2010
Mina. Kaarel.
Niisiis, otsustasin täna midagi blogisse, kuhu ma pole ammu enda mõtteid pannud, kirjutada.
Mõtteid on palju olnud, mida ma olen tahtnud oma blogis kajastada, aga koguaeg on tulnud kirje sisestamise takistuseks kas väsimus, millest on tingitud laiskus blogi kirjutamise suhtes või siis laptopi ja minu koordinaatide mitte ühtimine. Praegult passin TTÜ raamatukogus ja teen siis algust tänase sissekirjutisega.
Mäletan, et üks päev tegin pärast trenni hästi kiirelt, et ma ei satuks Pressuga ühte trolli. Küsite et ’miks?’. Vot seetõttu, et ma ei viitsi pärast ega ka enne trenni kellegiga koos trollis passida. Pole lihtsalt midagi rääkida. No vahel tõesti on midagi rääkida, aga seda juttu jätkub ka ainult 10-15ks minutiks, aga Kalevisse sõit kestab ca 30-40 mintsa. Pärast trenni väsinuna ei viitsi ka eriti kellegiga juttu väga puhuda. No tsipa ikka räägid kuidas trenn oli jne., kuid üldiselt, ei viitsi. Raunoga trennis käies on hea, vahel saame autoga koju, siis räägid trenni asjad ära, vb ka tsipa muud ja oledki kodus!
Sõit kestab vähe ja ei seetõttu ei teki kohustust kellegiga rääkida. Niisiis, läheme tagasi selle trenni juurde. Too päev ( vist oli 16. Veebruar) lükkasin ma endale kohe pärast trenni teise käigu sisse, võib-olla isegi kõrgema käigu, ja liikusin ruttu kodu poole ning ma ei sattunudki Pressuga ühe bussi peale. Yayyy! Kuid ometigi ta helistas mulle. Pressu : „Kuule, sul jäi jope maha, tuled järgi?“, Mul käisid seepeale mõtted peast läbi, et faaak, nüüd peab Pressuga koos koju liikuma, ütlesin siis talle : „Las jääb sinna, kui viitsid viska treenerite ruumi, järgmine trenn võtan ära.“. Niimodi ma ei pidanudki koduteel kedagi peale enda mp3 ja piletikontrolori kuulama. Sweet.
See oli praegune vahekokkuvõte TTÜ raamatukogust, lähen Anneriinu ja Peetriga sööklasse, läheme rahuldame oma tühjad kõhud sooja lõunasöögiga ning meie kõhud ei karjugi enam imeliku korinaga
Niisiis, kool on läbi ja ka mina olen täiesti läbi. Väga väsinud viimastest nädalatest, sest see kool ikka võtab praegult läbi. Unetunde jääb kohutavalt väheseks ning pole harjunud varajase ärkamisega. Loengutes passin tihtipeale nokkides (ehk siis koguaeg olen magamajäämise ääre peal, ehk siis pea vajub koguaeg alla ja siis tõstan uuesti üles. See näeb välja nagu kana nokiks tera, ainult aegluubis :)
Mmm... viimastest päevadest veel..., no ma olen näinud naljakaid unenägusid, tõsiselt naljakaid.
Ühes unenäos olin ma koer, suht chill oli.
Esmaspäeval oli mul üle pika aja tõsiselt hea tunne. Seda seetõttu, et ma tegin suure heateo, aga seda loomust, seega ise ei teinud sellest mingit numbrit. Järgmisel päeval, aga nägin et isa ja õde olid väga sillas tehtust ja papsi lause : „Vot see jääb küll pikaks ajaks meelde!“ oli vot selline lause, mida ei kuule tema suust just väga tihti. See tegi tuju heaks, aga no kellel ei teeks?
Kui ma räägin teile oma tervisest, siis olen tüüpiline eestlane – ainult vinguks. Ega tegelt selle tervisega praegult olegi nii, selg on valus ja ei kannata trennis midagi teha, põlv aeg-ajalt teeb valu.
Dam-dam. Vähemalt igapäevastes tegevustes vajalik tervis ei jama (köha, nohu, peavalud jne.) .
Midagi veel teile lugeda.
Teate, ühel ilusal päeval mul oli jummala vastik kuulata vingumist ja tagarääkimist. Vastik kuulata koguaeg elu halba külge, seda mis kellegil viga on, mida võiks paremini teha, miks kõik pole nii hea kui võiks olla. Kurat, ole mees ja anna idee asja paremaks tegemiseks, ole mees ja tee ise paremini. Tavaliselt pärast seda lauset paljud jäävad vait, suuremad tühikargajad üritavad aga ennast piinlikust olukorrast päästa. Ma ei osuta selle teemaga mitte kellegi peale, ma ei ole seda nii mõelnudki (just-in-case, et keegi ei tunneks ennast puudutatult), aga ma tahan elus näha positiivseid toone. Oletame et elu on hea ning probleemid on halvad.
Teoreem – Ei ole head ilma halvata.
Tõestus – Tõesti, nii ta on. Kõik!
Näide – Oletame et subjekt A võidab loteriiga (y) suure summa. Subjektile A tekib palju ahneid inimesi(x) ümber, kes on hästi silmakirjalikud. Y=A+x
Haah...ärge pange tähele, väsinud inimene ei pruugi enam nii hästi mõelda.
Midagi head ka. Poisid ja tüdrukud, noormehed ja neiud, mulle hakkas füüsika meeldima!!!!
Füüsika, jah tõesti see aine mille nimes on 7 tähte, aine mille üks hiilgetegelane on Albert Einstein.
Füüsika on mulle meeldivaks teinud õppejõud, seda tänu sellele, et ta teeb meile teadmised selgeks nii, et ta näitab mida ta tegi ja miks ta nii tegi. Vastupidiselt koolimatale kus oli ainult lahendus, ülejäänu pidime me ise pingutama, isegi siis kui polnud midagi pingutada meie pähklitest.
Õppejõu nimi on Arvo Mere. Täitsa chill õppejõud on, õpetab meile füüsikat, toob hästi palju näiteid kuidas ja miks on füüsika niivõrd palju meid ümbritsevaga seotud. Jutukas vend on ka. Kusjuures ta ise ütles ka, et kooli füüsika õpetajad( ja ka paljud ülikooli) omad on sellised, kes on omas mullis, enda erialas niivõrd sees, et teavad sellest palju, aga ei oska seda edasi anda ning tema sai Füsa tänu sellele hästi selgeks et tal olid vanemad ülikoolis, üks keemik, teine füüsik.
God damn, vedas.
Kuid jah, see on põhjus miks minus on füüsika huvi äratanud. See on tõesti asi, mis mul on alati puudu jäänud, tõsisem huvi füüsika vastu.
Ma proovin nüüd tasapisi füsas neid esimesi väikseid samme teha ning varsti juba suuremate sammudega seda enam-vähem selgeks/selgemaks saada.
Lõppu ma lisan ühe lause laulust Tiivad, mida esitab Fantaasia.
Laul mulle meeldib ning eriti see lause. Vahel ehk muusikat kuulates ja luulet kirjutades on tõesti selline tunne nagu parandaksid tehtut.
Eriti meeldib selle lause lõpp ... siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe...
Ajatuks muusikas, parandan seda, mis olen teinud valesti,
ja kunagi, kui keegi seda kuulab või loeb,
siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe.
Aga sõbrad jälgige siis ikka olümpiat, vaadake et ikka hästi läheb ja hoidke lähedasi!
Puhkan ennast täna välja ja loodan teid õige varsti näha.
Ciao!
Mõtteid on palju olnud, mida ma olen tahtnud oma blogis kajastada, aga koguaeg on tulnud kirje sisestamise takistuseks kas väsimus, millest on tingitud laiskus blogi kirjutamise suhtes või siis laptopi ja minu koordinaatide mitte ühtimine. Praegult passin TTÜ raamatukogus ja teen siis algust tänase sissekirjutisega.
Mäletan, et üks päev tegin pärast trenni hästi kiirelt, et ma ei satuks Pressuga ühte trolli. Küsite et ’miks?’. Vot seetõttu, et ma ei viitsi pärast ega ka enne trenni kellegiga koos trollis passida. Pole lihtsalt midagi rääkida. No vahel tõesti on midagi rääkida, aga seda juttu jätkub ka ainult 10-15ks minutiks, aga Kalevisse sõit kestab ca 30-40 mintsa. Pärast trenni väsinuna ei viitsi ka eriti kellegiga juttu väga puhuda. No tsipa ikka räägid kuidas trenn oli jne., kuid üldiselt, ei viitsi. Raunoga trennis käies on hea, vahel saame autoga koju, siis räägid trenni asjad ära, vb ka tsipa muud ja oledki kodus!
Sõit kestab vähe ja ei seetõttu ei teki kohustust kellegiga rääkida. Niisiis, läheme tagasi selle trenni juurde. Too päev ( vist oli 16. Veebruar) lükkasin ma endale kohe pärast trenni teise käigu sisse, võib-olla isegi kõrgema käigu, ja liikusin ruttu kodu poole ning ma ei sattunudki Pressuga ühe bussi peale. Yayyy! Kuid ometigi ta helistas mulle. Pressu : „Kuule, sul jäi jope maha, tuled järgi?“, Mul käisid seepeale mõtted peast läbi, et faaak, nüüd peab Pressuga koos koju liikuma, ütlesin siis talle : „Las jääb sinna, kui viitsid viska treenerite ruumi, järgmine trenn võtan ära.“. Niimodi ma ei pidanudki koduteel kedagi peale enda mp3 ja piletikontrolori kuulama. Sweet.
See oli praegune vahekokkuvõte TTÜ raamatukogust, lähen Anneriinu ja Peetriga sööklasse, läheme rahuldame oma tühjad kõhud sooja lõunasöögiga ning meie kõhud ei karjugi enam imeliku korinaga
Niisiis, kool on läbi ja ka mina olen täiesti läbi. Väga väsinud viimastest nädalatest, sest see kool ikka võtab praegult läbi. Unetunde jääb kohutavalt väheseks ning pole harjunud varajase ärkamisega. Loengutes passin tihtipeale nokkides (ehk siis koguaeg olen magamajäämise ääre peal, ehk siis pea vajub koguaeg alla ja siis tõstan uuesti üles. See näeb välja nagu kana nokiks tera, ainult aegluubis :)
Mmm... viimastest päevadest veel..., no ma olen näinud naljakaid unenägusid, tõsiselt naljakaid.
Ühes unenäos olin ma koer, suht chill oli.
Esmaspäeval oli mul üle pika aja tõsiselt hea tunne. Seda seetõttu, et ma tegin suure heateo, aga seda loomust, seega ise ei teinud sellest mingit numbrit. Järgmisel päeval, aga nägin et isa ja õde olid väga sillas tehtust ja papsi lause : „Vot see jääb küll pikaks ajaks meelde!“ oli vot selline lause, mida ei kuule tema suust just väga tihti. See tegi tuju heaks, aga no kellel ei teeks?
Kui ma räägin teile oma tervisest, siis olen tüüpiline eestlane – ainult vinguks. Ega tegelt selle tervisega praegult olegi nii, selg on valus ja ei kannata trennis midagi teha, põlv aeg-ajalt teeb valu.
Dam-dam. Vähemalt igapäevastes tegevustes vajalik tervis ei jama (köha, nohu, peavalud jne.) .
Midagi veel teile lugeda.
Teate, ühel ilusal päeval mul oli jummala vastik kuulata vingumist ja tagarääkimist. Vastik kuulata koguaeg elu halba külge, seda mis kellegil viga on, mida võiks paremini teha, miks kõik pole nii hea kui võiks olla. Kurat, ole mees ja anna idee asja paremaks tegemiseks, ole mees ja tee ise paremini. Tavaliselt pärast seda lauset paljud jäävad vait, suuremad tühikargajad üritavad aga ennast piinlikust olukorrast päästa. Ma ei osuta selle teemaga mitte kellegi peale, ma ei ole seda nii mõelnudki (just-in-case, et keegi ei tunneks ennast puudutatult), aga ma tahan elus näha positiivseid toone. Oletame et elu on hea ning probleemid on halvad.
Teoreem – Ei ole head ilma halvata.
Tõestus – Tõesti, nii ta on. Kõik!
Näide – Oletame et subjekt A võidab loteriiga (y) suure summa. Subjektile A tekib palju ahneid inimesi(x) ümber, kes on hästi silmakirjalikud. Y=A+x
Haah...ärge pange tähele, väsinud inimene ei pruugi enam nii hästi mõelda.
Midagi head ka. Poisid ja tüdrukud, noormehed ja neiud, mulle hakkas füüsika meeldima!!!!
Füüsika, jah tõesti see aine mille nimes on 7 tähte, aine mille üks hiilgetegelane on Albert Einstein.
Füüsika on mulle meeldivaks teinud õppejõud, seda tänu sellele, et ta teeb meile teadmised selgeks nii, et ta näitab mida ta tegi ja miks ta nii tegi. Vastupidiselt koolimatale kus oli ainult lahendus, ülejäänu pidime me ise pingutama, isegi siis kui polnud midagi pingutada meie pähklitest.
Õppejõu nimi on Arvo Mere. Täitsa chill õppejõud on, õpetab meile füüsikat, toob hästi palju näiteid kuidas ja miks on füüsika niivõrd palju meid ümbritsevaga seotud. Jutukas vend on ka. Kusjuures ta ise ütles ka, et kooli füüsika õpetajad( ja ka paljud ülikooli) omad on sellised, kes on omas mullis, enda erialas niivõrd sees, et teavad sellest palju, aga ei oska seda edasi anda ning tema sai Füsa tänu sellele hästi selgeks et tal olid vanemad ülikoolis, üks keemik, teine füüsik.
God damn, vedas.
Kuid jah, see on põhjus miks minus on füüsika huvi äratanud. See on tõesti asi, mis mul on alati puudu jäänud, tõsisem huvi füüsika vastu.
Ma proovin nüüd tasapisi füsas neid esimesi väikseid samme teha ning varsti juba suuremate sammudega seda enam-vähem selgeks/selgemaks saada.
Lõppu ma lisan ühe lause laulust Tiivad, mida esitab Fantaasia.
Laul mulle meeldib ning eriti see lause. Vahel ehk muusikat kuulates ja luulet kirjutades on tõesti selline tunne nagu parandaksid tehtut.
Eriti meeldib selle lause lõpp ... siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe...
Ajatuks muusikas, parandan seda, mis olen teinud valesti,
ja kunagi, kui keegi seda kuulab või loeb,
siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe.
Aga sõbrad jälgige siis ikka olümpiat, vaadake et ikka hästi läheb ja hoidke lähedasi!
Puhkan ennast täna välja ja loodan teid õige varsti näha.
Ciao!
Monday, February 1, 2010
Esimene veebruar, 13 päeva enne Sõbrapäeva ;)
Hola mi amigos!
Väike emotional blow, ärge pange tähele.
It’s hard to see someone to suffer, specially when there’s nothing you can do, to make it to go better.
I try to cope with with, although it is hard, atleast you left me some good memories. For you to know, i’m cring for you. I never thought that you could leave this place, but I have hunch that it will not be far away. When I look to your eyes, I see a sad person, who has died, without doing it psychically. Watching into your eyes, I get upset, my day has always been ruined, when I’ve done that. That’s because I see that you are a waste of skin, a waste of air. But still, with all these awful things you’ve done, I still try remember those good things you have done.
Muidu midagi lahedamat teile vb. Ma nägin täna öösel esimest korda oma elus õudusunenägu. Tõsiselt! Nägin und ja olin hirmul, tundsin kuidas adrenaliin jooksis veres ja külmavärinad jooksid üle keha.
Nimelt, see mis mind hirmutas, oli see, vaime. Ma olin oma õe ja isaga kuskil vanas majas (kusjuures ma olen unenäos või reaalsuses selles paigas viibinud), uksest sisse minnes oli kaks võimalust, kas minna paremale või vasakule, aga mitte otse edasi. Alguses läksin ma vasakule, olin seal ning siis vaatasin paremale poole. Seal toas olid mu isa ja õde. Ning peegli peegeldusest ma nägin kuidas mu õe kõrval on vaim, a real ghost!! Kuid kui soovisin teda otse näha, siis ma ei näinud teda, vaatasin uuesti peeglisse ning seal ta oli taas. Õde tegi, vaikselt hirmunult noogutusega , mulle märguande selle vaimu kohta. Pöörasin ümber, et sealt toast lahkuda, ning seal oli teine vaim veel, aga tema mind ei hirmutanud enam nii väga. Läksin sealt majast välja ning järsku ma olin Saaremaal.
Hakkasin sealt jala Hiiumaale minema. Ei ei, ärge arvake et ma läbi jäätee läksin. No-no-no!
Ma kõndisin vee peal, jalad olid vb 20-50cm vee all, mitte rohkem. Kui ma olin Hiiumaale jõudnud, astusin korra mandrile ja hakkasin tagasi tulema. Tagasiteel hakkas jää liikuma ning ta ähvardas mu vee peal liikumist ohustada, seega ma hakkasin kiiremini kõndima, et jõuaks enne jääd Saaremaale tagasi. Kui Saarele jõutud, siis olin jälle seal maja ees ning miskipärast tuli pähe, et see on vana-vanaema maja. Siis sai uni läbi. Ärkasin külmavärinates ja üritasin kõigest väest äratuskella kinni panna, et saaksin edasi tududa.
Ärkasin tsipa pärast 10-t üles ja tegin tsipa süüa, siirdusin koju, kus ma tegin kerge pesu, võtsin paar ampsu süüa ning mõned sõõmud juua. Pärast neid tegevusi läksin TTÜ poole, kus mul oli täna „Mõõtmise“ loeng.
Täna õhtul tegin kerge trenni selle pakasega. Suht hästi läks. Triblasin ja võitlesin palju. Trenn oli väga hea. Tegime pärast trenni veel jõudu. Ma olin see kes luges kõigile ette millal teha.
Treenisime sääri nimelt, kui tahate võin kunagi seletada kuidas harjutus käib. Niisiis kui inimesed pidid ennast päka pealt kõrgemale kergitama, siis hakkasin lugema 1-2-3-4, nad pidid selle 4 sekundi jooksul ennast üles ajama, aga mitte kiiremini. Üleval olles lugesin 1-2, siis pidid nad hoidma ennast üleval. Ning siis algasin uuesti neljani lugema. Seda protsessi kordasime kokku 70 korda. Mõlemale jalale kahe vooruga 35.
Praegult olen kodus, väsinud ning söön pannkooke shokolaadikreemiga... head on.
Lähen varsti Siili ning loodan jälle midagi unes näha. Kasvõi õudusunenägu, sest see on elamus omaette.
Adios Amigos!
Väike emotional blow, ärge pange tähele.
It’s hard to see someone to suffer, specially when there’s nothing you can do, to make it to go better.
I try to cope with with, although it is hard, atleast you left me some good memories. For you to know, i’m cring for you. I never thought that you could leave this place, but I have hunch that it will not be far away. When I look to your eyes, I see a sad person, who has died, without doing it psychically. Watching into your eyes, I get upset, my day has always been ruined, when I’ve done that. That’s because I see that you are a waste of skin, a waste of air. But still, with all these awful things you’ve done, I still try remember those good things you have done.
Muidu midagi lahedamat teile vb. Ma nägin täna öösel esimest korda oma elus õudusunenägu. Tõsiselt! Nägin und ja olin hirmul, tundsin kuidas adrenaliin jooksis veres ja külmavärinad jooksid üle keha.
Nimelt, see mis mind hirmutas, oli see, vaime. Ma olin oma õe ja isaga kuskil vanas majas (kusjuures ma olen unenäos või reaalsuses selles paigas viibinud), uksest sisse minnes oli kaks võimalust, kas minna paremale või vasakule, aga mitte otse edasi. Alguses läksin ma vasakule, olin seal ning siis vaatasin paremale poole. Seal toas olid mu isa ja õde. Ning peegli peegeldusest ma nägin kuidas mu õe kõrval on vaim, a real ghost!! Kuid kui soovisin teda otse näha, siis ma ei näinud teda, vaatasin uuesti peeglisse ning seal ta oli taas. Õde tegi, vaikselt hirmunult noogutusega , mulle märguande selle vaimu kohta. Pöörasin ümber, et sealt toast lahkuda, ning seal oli teine vaim veel, aga tema mind ei hirmutanud enam nii väga. Läksin sealt majast välja ning järsku ma olin Saaremaal.
Hakkasin sealt jala Hiiumaale minema. Ei ei, ärge arvake et ma läbi jäätee läksin. No-no-no!
Ma kõndisin vee peal, jalad olid vb 20-50cm vee all, mitte rohkem. Kui ma olin Hiiumaale jõudnud, astusin korra mandrile ja hakkasin tagasi tulema. Tagasiteel hakkas jää liikuma ning ta ähvardas mu vee peal liikumist ohustada, seega ma hakkasin kiiremini kõndima, et jõuaks enne jääd Saaremaale tagasi. Kui Saarele jõutud, siis olin jälle seal maja ees ning miskipärast tuli pähe, et see on vana-vanaema maja. Siis sai uni läbi. Ärkasin külmavärinates ja üritasin kõigest väest äratuskella kinni panna, et saaksin edasi tududa.
Ärkasin tsipa pärast 10-t üles ja tegin tsipa süüa, siirdusin koju, kus ma tegin kerge pesu, võtsin paar ampsu süüa ning mõned sõõmud juua. Pärast neid tegevusi läksin TTÜ poole, kus mul oli täna „Mõõtmise“ loeng.
Täna õhtul tegin kerge trenni selle pakasega. Suht hästi läks. Triblasin ja võitlesin palju. Trenn oli väga hea. Tegime pärast trenni veel jõudu. Ma olin see kes luges kõigile ette millal teha.
Treenisime sääri nimelt, kui tahate võin kunagi seletada kuidas harjutus käib. Niisiis kui inimesed pidid ennast päka pealt kõrgemale kergitama, siis hakkasin lugema 1-2-3-4, nad pidid selle 4 sekundi jooksul ennast üles ajama, aga mitte kiiremini. Üleval olles lugesin 1-2, siis pidid nad hoidma ennast üleval. Ning siis algasin uuesti neljani lugema. Seda protsessi kordasime kokku 70 korda. Mõlemale jalale kahe vooruga 35.
Praegult olen kodus, väsinud ning söön pannkooke shokolaadikreemiga... head on.
Lähen varsti Siili ning loodan jälle midagi unes näha. Kasvõi õudusunenägu, sest see on elamus omaette.
Adios Amigos!
Subscribe to:
Posts (Atom)