Väike ülevaade siis möödunud laupäevast (läbi minu silmade).
Veel sama päeva lõunal, olin Lauriga Kaubamajas, et enda outfit teha paremaks. Ikkagi peoteema oli ju Hawaii. Alguses jõlkusime kaupsi teisel korrusel, meestemaailmas. Seal oli suht toredaid riideid, aga kui sai mõne asja pealt leitud hinnasilt, millel seisid numbrid >3000, siis kadus nende asjade ilu ka kohe ära. Kuid ma siiski miskit näpsasin endale sealt. Sain endale päikesepillid ja seda hea hinnaga.
Käisime veel keldrikorruse noortemaailmas, mille peale Lauri oli vaimustuses, sest seal oli päris häid asju müügil ja seda ka mõistliku hinnaga. Sealt napsasin ka endale ühe aksessuaari, nimelt ühe kaelaripatsi. Kokku läks kaupsis ~250.-
Tagasi tulles jõudsin kodus läbi käia, sealt Marika juurde ning siis liikusime juba stardipaika. Seal olid paiksed kaks tuttavat nägu – Silver L ja Kilu. Vestsime nendega veits juttu ja ootasime Raunot. Mõne aja pärast võis sõit alata. Mitukümmend kilomeetrit läbi udu sõitmist me olime kohal. Kohale jõudes sai asjad maha laetud ning koht üle kaetud. Täitsa ilus koht oli. Asemeteks olid meil madratsid ning neid oli suhteliselt palju. Kõik madratsid ja magamistoad olid teisel korrusel (muidugi õues oli veel tahtjail võimalus aita minna). Üleval oli neli tuba, millele me panime ’tähendused’ juurde.
Esimene tuba oli seksi tuba, teine tuba oli flirtimise/romantika tuba, kolmanda toa kohta ei mäleta (vb klatši tuba) ning viimane oli niisama chill tuba. Kui kell tiksus 6 peale, siis hakati vaikselt suvele üle minema.
Varsti hakkasid saabuma ka esimesed külalised (va need kes esimeste autodega tulid). Vaikselt hakkas muusikat tulema ja inimesed istusid vaikselt oma laudade ääres ning sõid. Mõned olid juba vägijoogi kallale ka läinud. Siis oli meil mingi jama muusikaga. Muusikakeskus mängis miskipärast vaid 4-a esimest laulu. Hiljem saime asja korda, siis sai ka muusikat nautida. Pidu läks vaikselt käima. Jõime vaikselt alkoholi, tegime vesipiipu (chocomint ^^). Rahva üldine hääletoon tõusis ja vaiksus oli kadunud. Põhiliselt tekkisid grupid. Ühes grupis olid nooremad ja teises vanemad. Ei tea, vb noored pelgasid tulla teiste hulgas (alateadvuses). Kuid seal oli ka üks, kes oli omaette grupp. Nimelt üks Rauno õe nimekaim. Kutsusin Silveri üles, et toome ta ka seltskonda. Niisiis lähenesime talle, üks ühelt poolt, teine teiselt poolt ning pärast mõnda lihtsat lauset tõime ta lauda, rahva sekka.
Lõpuks jagati mulle kinke. Siis sain ka aru, miks inimesed koguaeg ringi siblisid, kuid mina ei tohtinud üles minna. Nimelt, Rauno kingitus oli siis üks särk, kuhu oli peale trükitud Kaarel ning inimesed liikusid koguaeg ülesse korrusele seetõttu, et nad kirjutasid oma nimed peale. Mõned kirjutasid ka mõne sümboli rohkem sinna. ÄGE! (H) Kink meeldis!
Lisaks kingiti naljakad stringid mulle. Neil oli lammas või jäär peal. Kui vajutasid enda strateegilise piirkonna peale, siis hakkas ta häälitsema. Enne sauna lasin need püksid jalga ning peaaegu paljalt tegin neile siis väikese tantsu. Hiljem tegin seda tantsu ka üleval korrusel Piiale, Janetile ja Laurile, seda jälgis Silver.
Veel sain endale roosad karvadega käerauad, libesti ja paki Lifestyles kondoome. Sinna pakki oli juurde lisatud porgandimahl (mis maitses väga hästi). Cool.
Kui kingid olid kätte jagatud ja tsipa aega istutud, siis võtsin ette sauna. Seal oli mõnusalt temperatuur üles köetud ning sinna mahtus palju inimesi, oma 6-7 tükki, parema tahtmise juures oleks 10 ka ära mahutanud. Saunas sai mitu tiiru oldud ning vahepeal õue aurama mindud.
Kui saunamõnusid enam nautida ei viitsinud, siis sai taas mindud tuppa muusikat kuulama, vessut tõmbama ja pidu edasi pidama.
Edasi rääkisin palju Rauno kursakaaslastega ning muidu sõpradega – Annika, Stella, (pole kindel kas Triinu oli koguaeg), Siim ja Henri. Muidu oli seal veel rahvast ümber, aga sai nendega päris jutule.
Hiljem läksime ülesse ning mängisime üht joomamängu. Mäng oli iseenesest väga lahe ning seda mängiks teinekordki. Kahjuks nime ei mäleta, aga seda annab välja seletada. Mängus oli palju naeru ja joomist, aeglast ja kiiret mõistust. Pärast läksime veel alla, vaatama mida teised seal teevad. Seal jõin Marika, Erko, Silveri ja vist veel paari inimesega. Ca 5-6 aeg hommikul hülgasime Erko, kes tahtis veel edasi juua.
Magama minnes võtsime ühest toast palju madratseid ära ning tegime endale asemed.
Kui hommikul sai oma luugid vaevaliselt lahti aetud, läksin tuppa kuhu paljud olid kogunenud ning peagi hakkas see sünnipäev lõppema. Inimesed vaikselt toimetasid, koristasid, pesid hambaid jne.
Tagasitulles kuulsime raadiost ning kõrvalolijate suust anekdoote. Raadiost tulnud pärinesid lasteaiaaeliste suust, seega midagi head sealt ei tulnud, kuid kaasreisijatelt kuulis häid anekdoote.
Tagasiteel oli minemisega üks väike erinevus. Kui minnes oli udu väljaspool autot, siis tulles olid auto aknad udused.
UNI
Tänane uni oli väga midagi uudset minu jaoks. Nimelt, ma olin oma unes tulevikus. Uni algas teadmatuses, mu kodukant mustamäe ei olnud enam samasugune, need koledad betoonmajad olid maha lammutatud ning natuke ilusamad korrusmajad olid asemele ehitatud. Sealt ma hakkasin liikuma juhuslikus suunas, et leida inimesi ning küsida neilt :“Mis toimub?“. Alguses kõndisin veits üksinda ja uurisin seda paika, kuid siis läksin bussipeatusesse, mis ei olnud mulle kuidagi tuttav. Üleüldse, tänavad polnudki mulle tuttavad, need meenutasid pigem Tartut. Bussipeatuses ma tutvunesin paari vanema mehega, nad meenutasid mulle kedagi. Küsisin et miks kõik selline on ja miks ma ühtegi autot ei näe jne. Nad oskasid mulle rääkida, et nafta sai juba 14 aastat tagasi otsa ning nüüd sõidetakse elektriautodega. Tol hetkel ma ei mõelnud sellele, et kui palju aega võib mu mäletamistest möödas olla. Ma otsustasin järgmisesse peatusesse kõndida, sest trollini oli 10 minutit aega. Ma mäletan isegi mis kell osaliselt näitas. Tunde ma ei näinud, aga minutiosuti näitas 31 minutit. Seega troll saabus xx:41. Kutsusin neid mehi kaasa, et jõuab küll järgmisesse peatusesse kõmpida, nad olid nõus. Vahepealsest jutust ma ei mäleta midagi. Kõndisime imekombel juba kolmandat peatusevahet, kui järsku olid nad kadunud. Nad kadusid nii klišeelikult, justkui filmis.
Ma avastasin ennast kuskilt ’mäest’ üles kõndimas ning hakkasin vaikselt ka liiklust nägema. Peast käis läbi küüti küsida, kuid seda linnas ei tohi. Kõndisin ning kõndisin ja jõudsin Tondile, selle suure ja pika hoone juurde (mis nüüdseks on ühikateks tehtud). See maja oli nüüd ilma akendeta, inimesed tormasid sinna sisse. Rahvas, kes sinna sisse jooksis, polnud väga noobel, kuid nad ei olnud ka määrdunud riietega. Ise arvasin, et tegu võib olla turuga. Hakkasin sinna minema, kuid siis märkasin kõrval Selverit. Vaadates selle poole, nägin vana kooliõde, kellega ma pole elusees ühtegi sõna vahetanud. Ta nägi vanem välja, kuid mitte oluliselt. Ütleme nii et ta nägi ca. 20-aastane välja. Lähenesin talle ja küsisin, et mis toimub, miks kõik nii erinev on? Mainisin ka juurde, et ma mäletan vaid seda aega, kui ma keskat lõpetasin. Ta kergelt naeris ja seletas mulle lahti. Et umbes 150 aastat tagasi loodi selline ravim, mis aeglustab vananemist oluliselt (seetõttu oli ta ka nii noor). Et seepärast elavad nüüd inimesed kaua. Sellega kaasnesid ka seadused, mis hoidsid demograafiat tasakaalus. Et see liialt miinustesse ei langeks, ega ka liialt suureks laseks. Seadus oli selline – Enne kui soovite oma perre ühte last saada, peab keegi teine teie perekonnast või suguvõsast esmalt ära surema, siis on kõik tasakaalus. Kui suguvõsas tahtsid mitu inimest last, aga nende peres ei surnud keegi, vaid suvaline inimene, kes kellegiga oma suguvõsast ei suhelnud, siis arutasid lapsetahtjad seda omavahel ise. Need, kes olid orvud või kellel polnud sugulasi, pandi ühisesse „potti“ ning nood ootasid „vaba surma“ (ärge mõelge selle all enesetappu).
Ma tahtsin sellelt neiult veel mitu küsimust küsida ja vastuseid saada, kuid siis ma kuulsin heli, mida ma tol hetkel kõige vähem tahtsin kuulda. „Heeeeyoooo Captaaaain Jaaack.......“
Mu äratuskell oli tööle hakanud, ma proovisin seda välgu kiirusel kinni panna, silmad sulgeda, ja seda und edasi vaadata. Ma ei suutnud seda, sest lisaks äratuskellale oli teine segav faktor, kes mind üles üritas äratada – vanaema.
Selline oli minu uni tulevikust.
Pärast on rohkem aega kodus kirjutada, siis muljetan veel.
Ciao!
No comments:
Post a Comment