Hola mi amigos!
Väike emotional blow, ärge pange tähele.
It’s hard to see someone to suffer, specially when there’s nothing you can do, to make it to go better.
I try to cope with with, although it is hard, atleast you left me some good memories. For you to know, i’m cring for you. I never thought that you could leave this place, but I have hunch that it will not be far away. When I look to your eyes, I see a sad person, who has died, without doing it psychically. Watching into your eyes, I get upset, my day has always been ruined, when I’ve done that. That’s because I see that you are a waste of skin, a waste of air. But still, with all these awful things you’ve done, I still try remember those good things you have done.
Muidu midagi lahedamat teile vb. Ma nägin täna öösel esimest korda oma elus õudusunenägu. Tõsiselt! Nägin und ja olin hirmul, tundsin kuidas adrenaliin jooksis veres ja külmavärinad jooksid üle keha.
Nimelt, see mis mind hirmutas, oli see, vaime. Ma olin oma õe ja isaga kuskil vanas majas (kusjuures ma olen unenäos või reaalsuses selles paigas viibinud), uksest sisse minnes oli kaks võimalust, kas minna paremale või vasakule, aga mitte otse edasi. Alguses läksin ma vasakule, olin seal ning siis vaatasin paremale poole. Seal toas olid mu isa ja õde. Ning peegli peegeldusest ma nägin kuidas mu õe kõrval on vaim, a real ghost!! Kuid kui soovisin teda otse näha, siis ma ei näinud teda, vaatasin uuesti peeglisse ning seal ta oli taas. Õde tegi, vaikselt hirmunult noogutusega , mulle märguande selle vaimu kohta. Pöörasin ümber, et sealt toast lahkuda, ning seal oli teine vaim veel, aga tema mind ei hirmutanud enam nii väga. Läksin sealt majast välja ning järsku ma olin Saaremaal.
Hakkasin sealt jala Hiiumaale minema. Ei ei, ärge arvake et ma läbi jäätee läksin. No-no-no!
Ma kõndisin vee peal, jalad olid vb 20-50cm vee all, mitte rohkem. Kui ma olin Hiiumaale jõudnud, astusin korra mandrile ja hakkasin tagasi tulema. Tagasiteel hakkas jää liikuma ning ta ähvardas mu vee peal liikumist ohustada, seega ma hakkasin kiiremini kõndima, et jõuaks enne jääd Saaremaale tagasi. Kui Saarele jõutud, siis olin jälle seal maja ees ning miskipärast tuli pähe, et see on vana-vanaema maja. Siis sai uni läbi. Ärkasin külmavärinates ja üritasin kõigest väest äratuskella kinni panna, et saaksin edasi tududa.
Ärkasin tsipa pärast 10-t üles ja tegin tsipa süüa, siirdusin koju, kus ma tegin kerge pesu, võtsin paar ampsu süüa ning mõned sõõmud juua. Pärast neid tegevusi läksin TTÜ poole, kus mul oli täna „Mõõtmise“ loeng.
Täna õhtul tegin kerge trenni selle pakasega. Suht hästi läks. Triblasin ja võitlesin palju. Trenn oli väga hea. Tegime pärast trenni veel jõudu. Ma olin see kes luges kõigile ette millal teha.
Treenisime sääri nimelt, kui tahate võin kunagi seletada kuidas harjutus käib. Niisiis kui inimesed pidid ennast päka pealt kõrgemale kergitama, siis hakkasin lugema 1-2-3-4, nad pidid selle 4 sekundi jooksul ennast üles ajama, aga mitte kiiremini. Üleval olles lugesin 1-2, siis pidid nad hoidma ennast üleval. Ning siis algasin uuesti neljani lugema. Seda protsessi kordasime kokku 70 korda. Mõlemale jalale kahe vooruga 35.
Praegult olen kodus, väsinud ning söön pannkooke shokolaadikreemiga... head on.
Lähen varsti Siili ning loodan jälle midagi unes näha. Kasvõi õudusunenägu, sest see on elamus omaette.
Adios Amigos!
No comments:
Post a Comment