Mina. Kaarel.

Niisiis, otsustasin täna midagi blogisse, kuhu ma pole ammu enda mõtteid pannud, kirjutada.
Mõtteid on palju olnud, mida ma olen tahtnud oma blogis kajastada, aga koguaeg on tulnud kirje sisestamise takistuseks kas väsimus, millest on tingitud laiskus blogi kirjutamise suhtes või siis laptopi ja minu koordinaatide mitte ühtimine. Praegult passin TTÜ raamatukogus ja teen siis algust tänase sissekirjutisega.
Mäletan, et üks päev tegin pärast trenni hästi kiirelt, et ma ei satuks Pressuga ühte trolli. Küsite et ’miks?’. Vot seetõttu, et ma ei viitsi pärast ega ka enne trenni kellegiga koos trollis passida. Pole lihtsalt midagi rääkida. No vahel tõesti on midagi rääkida, aga seda juttu jätkub ka ainult 10-15ks minutiks, aga Kalevisse sõit kestab ca 30-40 mintsa. Pärast trenni väsinuna ei viitsi ka eriti kellegiga juttu väga puhuda. No tsipa ikka räägid kuidas trenn oli jne., kuid üldiselt, ei viitsi. Raunoga trennis käies on hea, vahel saame autoga koju, siis räägid trenni asjad ära, vb ka tsipa muud ja oledki kodus!
Sõit kestab vähe ja ei seetõttu ei teki kohustust kellegiga rääkida. Niisiis, läheme tagasi selle trenni juurde. Too päev ( vist oli 16. Veebruar) lükkasin ma endale kohe pärast trenni teise käigu sisse, võib-olla isegi kõrgema käigu, ja liikusin ruttu kodu poole ning ma ei sattunudki Pressuga ühe bussi peale. Yayyy! Kuid ometigi ta helistas mulle. Pressu : „Kuule, sul jäi jope maha, tuled järgi?“, Mul käisid seepeale mõtted peast läbi, et faaak, nüüd peab Pressuga koos koju liikuma, ütlesin siis talle : „Las jääb sinna, kui viitsid viska treenerite ruumi, järgmine trenn võtan ära.“. Niimodi ma ei pidanudki koduteel kedagi peale enda mp3 ja piletikontrolori kuulama. Sweet.
See oli praegune vahekokkuvõte TTÜ raamatukogust, lähen Anneriinu ja Peetriga sööklasse, läheme rahuldame oma tühjad kõhud sooja lõunasöögiga ning meie kõhud ei karjugi enam imeliku korinaga

Niisiis, kool on läbi ja ka mina olen täiesti läbi. Väga väsinud viimastest nädalatest, sest see kool ikka võtab praegult läbi. Unetunde jääb kohutavalt väheseks ning pole harjunud varajase ärkamisega. Loengutes passin tihtipeale nokkides (ehk siis koguaeg olen magamajäämise ääre peal, ehk siis pea vajub koguaeg alla ja siis tõstan uuesti üles. See näeb välja nagu kana nokiks tera, ainult aegluubis :)

Mmm... viimastest päevadest veel..., no ma olen näinud naljakaid unenägusid, tõsiselt naljakaid.
Ühes unenäos olin ma koer, suht chill oli.
Esmaspäeval oli mul üle pika aja tõsiselt hea tunne. Seda seetõttu, et ma tegin suure heateo, aga seda loomust, seega ise ei teinud sellest mingit numbrit. Järgmisel päeval, aga nägin et isa ja õde olid väga sillas tehtust ja papsi lause : „Vot see jääb küll pikaks ajaks meelde!“ oli vot selline lause, mida ei kuule tema suust just väga tihti. See tegi tuju heaks, aga no kellel ei teeks?

Kui ma räägin teile oma tervisest, siis olen tüüpiline eestlane – ainult vinguks. Ega tegelt selle tervisega praegult olegi nii, selg on valus ja ei kannata trennis midagi teha, põlv aeg-ajalt teeb valu.
Dam-dam. Vähemalt igapäevastes tegevustes vajalik tervis ei jama (köha, nohu, peavalud jne.) .

Midagi veel teile lugeda.
Teate, ühel ilusal päeval mul oli jummala vastik kuulata vingumist ja tagarääkimist. Vastik kuulata koguaeg elu halba külge, seda mis kellegil viga on, mida võiks paremini teha, miks kõik pole nii hea kui võiks olla. Kurat, ole mees ja anna idee asja paremaks tegemiseks, ole mees ja tee ise paremini. Tavaliselt pärast seda lauset paljud jäävad vait, suuremad tühikargajad üritavad aga ennast piinlikust olukorrast päästa. Ma ei osuta selle teemaga mitte kellegi peale, ma ei ole seda nii mõelnudki (just-in-case, et keegi ei tunneks ennast puudutatult), aga ma tahan elus näha positiivseid toone. Oletame et elu on hea ning probleemid on halvad.

Teoreem – Ei ole head ilma halvata.
Tõestus – Tõesti, nii ta on. Kõik!
Näide – Oletame et subjekt A võidab loteriiga (y) suure summa. Subjektile A tekib palju ahneid inimesi(x) ümber, kes on hästi silmakirjalikud. Y=A+x
Haah...ärge pange tähele, väsinud inimene ei pruugi enam nii hästi mõelda.

Midagi head ka. Poisid ja tüdrukud, noormehed ja neiud, mulle hakkas füüsika meeldima!!!!
Füüsika, jah tõesti see aine mille nimes on 7 tähte, aine mille üks hiilgetegelane on Albert Einstein.
Füüsika on mulle meeldivaks teinud õppejõud, seda tänu sellele, et ta teeb meile teadmised selgeks nii, et ta näitab mida ta tegi ja miks ta nii tegi. Vastupidiselt koolimatale kus oli ainult lahendus, ülejäänu pidime me ise pingutama, isegi siis kui polnud midagi pingutada meie pähklitest.
Õppejõu nimi on Arvo Mere. Täitsa chill õppejõud on, õpetab meile füüsikat, toob hästi palju näiteid kuidas ja miks on füüsika niivõrd palju meid ümbritsevaga seotud. Jutukas vend on ka. Kusjuures ta ise ütles ka, et kooli füüsika õpetajad( ja ka paljud ülikooli) omad on sellised, kes on omas mullis, enda erialas niivõrd sees, et teavad sellest palju, aga ei oska seda edasi anda ning tema sai Füsa tänu sellele hästi selgeks et tal olid vanemad ülikoolis, üks keemik, teine füüsik.
God damn, vedas.
Kuid jah, see on põhjus miks minus on füüsika huvi äratanud. See on tõesti asi, mis mul on alati puudu jäänud, tõsisem huvi füüsika vastu.
Ma proovin nüüd tasapisi füsas neid esimesi väikseid samme teha ning varsti juba suuremate sammudega seda enam-vähem selgeks/selgemaks saada.


Lõppu ma lisan ühe lause laulust Tiivad, mida esitab Fantaasia.
Laul mulle meeldib ning eriti see lause. Vahel ehk muusikat kuulates ja luulet kirjutades on tõesti selline tunne nagu parandaksid tehtut.
Eriti meeldib selle lause lõpp ... siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe...

Ajatuks muusikas, parandan seda, mis olen teinud valesti,
ja kunagi, kui keegi seda kuulab või loeb,
siis ta teab, et kunagi oli veri mu sees endiselt soe.


Aga sõbrad jälgige siis ikka olümpiat, vaadake et ikka hästi läheb ja hoidke lähedasi!
Puhkan ennast täna välja ja loodan teid õige varsti näha.

Ciao!