Panen neile kes viitsivad lugeda, ühe luuletuse. See lihtsalt meeldib.
Lõhnab nõmmeliivatee
heinamaadel, ümber talu,
ära peidad enese
samblasse, kesk kasesalu.
Seal, kus sipelgate tee
algab, lookleb üle palu
ja kus mõttes käiakse
kahekesi, paljajalu.
Seal siis lubad endale,
et ei enam eales tee
enesele, teistele
arutuna valu.
Tegelt mulle varem väga luuletused ei istunud,vaid meeldis ise kirjutada.Jah, ka mina, nagu enamus teist, on sahtliluuletaja. Kuid nüüd on asi muutunud, ma hindan neid rohkem ja leian neist iva.
„Raamat on nagu peegel. Kui vaatab sisse eesel, ei saa sealt vastu peegelduda ingel“
Üks tsitaat siis. Varem olin mina see eesel, kes vaatas ja üritas inglit näha. Nüüd olen vist ilusam ja targem ning näen peeglist inglit (A). Vot!
Loodan, et lugejatele meeldis. Kui ei, siis palun siiralt vabandust, et teie aega raiskasin.
Aga olge tublid ja kasutage kondoome!
Ciao!
see kondoomide kasutamise sõnavõtt ei sobinud, aga muidu tore, et ma oma aega siin raiskasin. je, ma ise riimin ka, kui tuju on.
ReplyDelete