Käes on jõululaupäev, see on päev mida paljud teist on oodanud. See on päev, mil inimesed tunnetavad, et võtavad rahulikumalt. Nad leiavad oma hingesopis selle hea külje. Kes seda vähem välja näitab, kes rohkem, see on iseasi. Kui küsida, mis seostub jõuludega, siis väikeste laste jaoks tuleb alati esimesena meelde jõuluvana ja et kingitusi saab. Need kes on natukene rohkem eluteed näinud, neile meenub jõuludega perekondlik koosistumine. Inimesed võivad teha jõulude aeg erinevaid asju, näiteks :
* Lähevad oma ema-isa / vanaema-vanaisa juurde, võtavad lapsed kaasa. Lapsed möllavad ringi, ootavad kuni saab kingid kätte, samal ajal valmistades oma luuletusi või laule. Kui keegi tantsib, siis pole ka viga. Need on klassikalised jõulud. Mul endal olid ka kunagi sellised jõulud, kui onu ja tädi tulid vanaema juurde ja siis meie oma perega läksime ka sinna. Kaks pere ja vanavanemad koos. Siis kui see nii oli, siis ma olin suhteliselt väike, aga ma mäletan ikka seda aega. Õppisin õega luuletusi pähe. Loomulikult ma väga ei viitsinud ju varem midagi õppida, siis küsisin õelt lihtsaid luuletusi. Üks kõige lihtsam oli selline :
Mina olen pisi pisi,
Ära minult salmi küsi. (ja siis tegid hästi moosivarga näo, et kergelt pääseda)
Hämmastav ju, et ikka mäletan, aga ma mäletan. Mäletan et ühed jõulud sain endale raske mudellennuki, ma olin õnnejunnis, mängisin terve õhtu sellega.
Nüüd kui ma olen vanemaks saamas, siis enam selliseid istumisi pole. Tegelt sellel on ka oma põhjus.
Sest kõik pered on nii lahku kasvanud. Onupojal on juba enda pisipere ja õde on ka oma kavaleri juures koguaeg. Aga homme, 25. Detsembril, teeme me väikese istumise. Me läheme oma perega vanaema juurde. Sööme kuuma jõulutoitu ja kartuleid. Siis saab enda kõhu ehedalt täis süüa, niimodi, et varsti ripub kõht järgi.
Perest ei saa tulla aga isa, kes on maal oma venna ja vanaemaga. Ma olin ka koos Eveliniga (õde) seal maal, aga me olime suhteliselt üürikest aega. Kuid me nägime peamise ära. Nägime oma vanaema, nägime oma onu, nägime milline oli seal remonditud vannituba. (te ei tea, kui hea on maal käia WC-s, kui enam ei minema külma WC-sse. Naisterahvastel on seal vast hullem.) Ja mis maal oli kõige peamine, me saime süüa vanaema LIHAPIRUKAID. Pole läinud mööda jõule, kui neid poleks. Tavaliselt saab neist ikka kõhu nii punni süüa, et pärast kahetsed. Aga no enam seda kahetsust pole, sest istuda sai soojal potil.
Kuid kahjuks on ka jõulude ajal neid, kes kaklevad vanalinna tänaval, neid, kes joovad ennast maani täis, neid, kes on üksi.
Kahjuks kuulun mina nende jõulude aeg sinna viimasesse gruppi. Mingit jõulude tunnet pole sees. Isa on maal ja õde on lasnas (peaks olema). Vähemalt hommegi [25. Detsember] oleme koos, kasvõi korra.
Kurb, et see aasta nii läks, aga mul tõstis tuju Lauri jõulukink. Lihtsalt fantast, no nii äge, isegi ta ema lõi kingis kaasa, ma jäin sõnatuks, väga äge kink oli. Ta kinkis mulle sellise Tiigri, mõnusa tiigri, pikkuselt on ta nagu kass, ainult saba, käpad ja pea on suuremad (ma võrdlen reaalse kassi mõõtmetega). Sellel tiigril on veel üks suur pluss, nagu detail, mis ta üldse nii ägedaks teeb. See on selle tiigri kuri nägu. Ma ei tea, see lihtsalt oli nii äge! Seda peaksite lihtsalt nägema, kuid läbi minu sõnade võite endale ettekujutluse luua. Kuid see pole veel kõik, Lauri ema tegi veel komme ka kaasa, ma ei mäleta täpselt mis nendega oli, olin vaimustuses ei pannud väga tähelegi, aga need on Rummi sisse kastetud kommid. Hahaha, alkohoolikud ja rummi fännid, läks suu vesiseks jah?
Teate, mul ka!
Ps. Lauri, väga äge kink. See aasta oli mul küll sõprade jõulukingituste jaoks vähe raha, aga tead, sinu pärast especially, ma üritan nüüd meelde jätta, et paneksin säästud jõuludeks kõrvale. Vot, see tõi minu jõululaupäeva rõõmu.
Aga pole siis midagi, loodan et Te sõite ennast jõuludeajal (teil on veel homme ka aega) paksuks ja uuel aastal hakkame siis koos alla võtma!
Head Jõulu jätku Teile!
No comments:
Post a Comment