Niisiis, mõnda aega pole blogisse kirjutanud, aga täna 17. Jaanuari esimestel minutitel ma teen seda.
Niisiis, räägin enda arvamusest inimeste ja looma suhetest.

Inimesed hävitavad koguaeg süüdimatult loomade kodupaiku. Nt Artikas, kus jääkarudel ja morskadel muutub elu aina raskemaks. Nad võitlevad iga päev oma elu eest. Neil pole varsti enam kuskile minna, sest nende elupaika hävitatakse (elupaik = jää pealne). Kes seda teeb, eks ikka see kahel jalal kõndiv olevus, kes on loomariigi „kunn“ ja kõige suurem predaator (kiskja) – INIMENE!
Tegelt see on normaalne, et ühes ahelas on kõige kõrgem lüli, loomariigi valitseja. Kuid praegune seis on justkui diktatuur. Kõige kõrgem elab teiste arvelt, ükskõikselt käitudes, lähtudes oma huvidest (sellal aga teiste omasi mitte väga arvestav).
Aga kui keegi hakkaks niimodi inimestele tegema?! Hävitama meie kodusi, põletama maad me ümber, korraldama üleujutusi meie linnades, raputades me linnu maavärinaga. Siis tekiks inimestele üks küsimus – Miks just meie!?
Kui loomad on piisavalt intelligentsed, siis küsivad nad ise just sama.
Tegelikult kehtib looduses ju selline seadus, et tugevamad jäävad ellu. Kuid praeguses vastasseisus ei jää keegi ellu. Üks lüli hävitab teisi lülisi, sealhulgas iseennast. Kui loogiliselt võtta, siis peaks järelduma sellest seda, et kui võtta toiduahelas mingi lüli ära, siis sellest kõrgemal olevad kõik hävinevad. Eksole ju? Ja kui nii piisavalt palju välja suretada siis ongi kaputt...

Ärge pange tähele, ma lihtsalt olen täna juba 3 tassi kohvi joonud ja 4-s tass on mu kõrval, kohv on nii kuum et aurab, soe aur mis kohvist tuleb liigub lae poole. Kuid see eelnev tekst oli lihtsalt plahvatus mu peas, mida ma tahtsin visata paberile.

Muidu minust niipalju, et viimasel ajal on mind häirinud seljahäda. See on tegelt mind väga häirinud, selline väga vastik valu, mis tungib mu selga nagu kellegi käsi. Kui ma tõstan või kannan midagi, mis vähegi omab arvestatavat kaalu, siis on selg valus. Nt kui käin koolis ja läppar ripub üle õla, siis võtab selja ikka nii valusaks, et mingi hetk tahaks lihtsalt maha pikali heita. Proovin üle olla sellest, teen rohkem seljalihaseid ja valu peaks enam-vähem taanduma.

Mis siis veel? Hmmm... esmaspäev on eksam ja kodutöö kaitsmine. Hope I’ll do them well.
’Cross fingers’

Lõpetuseks ütlen jällegi ühe väga hea tsitaadi, mis mulle väga meeldib ja mis on minu arust tõsi.
„Parim viis enda lõbustamiseks on lõbustada kedagi teist.“ Ja nii ütles Mark Twain.
I think it is so ;)

Bye-Bye My friends.